Minu kalli kaasa arvates olen ma natuke imelik, et sellisel jõulueelsel ajal tahan muuseumi minna. Tema õigem lause oli: "Vanad - kokkavad ja kraamivad kodus; Noored - shoppavad ja Imelikud lähevad muuseumi". Üritus oli vägev, et isegi tema jäi väga rahule.
Aga nüüd algusesse...
Kahjuks sel aastal on selline vihmane ja märg jõuluaeg. Seega teadsime ette et muuseumis saame korralikult poristel teedel mütata. Oli natuke kuulda nurinat nende teede üle aga meid see ei seganud, sest kui sa päriselt maale lähed siis oled ju lausa kõrvuni pori sees selliste ilmadega. Seega pori lisas ehedust juurde sellele väiksele külakesele.
Kuna meie polnud veel näinud neid uusi talusid mis sel aastal avati, siis seadsimegi oma sammud kohe kõige kaugemasse muuseumi nurka et külastada Seto talu ja Peipsivene maja.
Seto talus oli perenaine toa soojaks kütnud ning võttis rõõmuga külalisi vastu. Meie tundsime seal majas ennast kuidagi väga koduselt ja hubaselt nagu oleks maale vanaemale külla saabunud. Perenaine hakkas kärmelt pliine praadima ja kõnõlõs seto kiilt. Oli kohe kahju lahkudagi.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Peipsivene majas oli pererahvast ja külalisi rohkem. Kes juhendas saabujaid susside juurde, kes tutvustas maja ning kes pakkus süüa-juua. Terve maja oli siginat-saginat täis kuid jälle tundsime ennast oodatud külalistena.
Kõigepealt uudistasime sigurit mida suvel talurahvas ise kasvatas, siis tegime väikse ekskursiooni tahatuppa ning lõpus võtsime uuesti istet eestoas. Selles majas täitus ka üks minu kauaaegne soov - juua samovarist teed. Sai isegi paar aastat tagasi Venemaal käidud ning kõiksugu kohvikutest küsitud, et kas samovarist teed ka saab aga meid vaadati kui kummitusi. Ja nüüd siin samas Tallinnas see lõpuks õnnestus. Perenaine oli ise keetnud ka pruuni suhkru tee joomise juurde ning julgustas kõiki teed jooma alustaldrikult.
Lahke perenaine jagas ka suhkruvalmistamise retsepti nüüd plaanin seda proovida ka ise teha.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Nüüd tuli pikem jalutuskäik kuni jõudsime Härjapea talu juurde, aasta siis oli 1951.
Kuna meie kõige pisem kultuurihuviline oli väsinud, siis külastasime mehega korda mööda seda vahvat talu. Selles talus sattusid sa kohe keset etendust. Etendus oli nii hea ja hästi üles ehitatud, et üks kõik millal sa sisse astusid said sa aru mis olukorras see talu oma jõule pidi tähistama.
Järgmisena külastasime Pulga talu. Sisse astudes tuli harjuda hämara valgusega, et kõike kenasti näha. Sai vaadata kuidas tanguvorsti tehakse, rahvast kutsuti ka mängudesse osalema, kes soovis sai õlgedele pikali visata ning julgemad proovisid ka seapõske.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Ning siis jõudsime Köstriaseme tallu. Kes soovis sa kuulata rentniku raskest elust lugusid mida peremees puutöö juurde pajatas või meisterdada õlgedest kaunistusi perenaisega.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Veel enne kui lahkusime otsustasime läbi põigata ka külapoest ja sealse pererahva juurest. Üks daamidest jutustas väga huvitavaid lugusid oma elust Brasiiliast, mida olid paljud kuulama jäänud. Sel korral oli kül tunne, et sattusime inimesi segama. Aga vaatepilt mis avanes oli suurepärane. Kaks daami võõrustasid ümara laua taga külalisi, kes lummatult kuulasid jutustusi ja jõid teed. Väga hubane ja õdus tundus kõik!
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Toast välja astudes tormasid meist mööda metsavennad kuna punastest oli momendil õhk puhas.
Metsavendade lugu sai pühapäeval suure finaali. Kel huvi saab vaadata videot järgmiselt lingilt.
http://www.ohtuleht.ee/709646/ohtulehe-galerii-ja-video-kuidas-punased-rikkusid-metsavendade-jouluohtu
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Ja saigi meie jalutuskäik läbi.
Lahkumisel lehvitasid lumeta lumememmed.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
