Gruusia - Kontrastide maa!

Germaloga Gruusiasse!!! Juhuuu...ja natuke närvikõdi ikka kaa. Ma ei mäeltagi viimast korda millal EUst sai väljas käidud...peab vist oma blogis scrollima hakkama. 🙈

Lend Tibilisisse oli meil Turkish airlinesiga läbi Istanbuli. Lennuk oli mõnus - ekraanid, söögid ja joogid, AGA me lendasime terve ÖÖÖÖ. Hotelli Tibilisis jõudsime hommikul kella 06 paiku. Väidetavalt see tore Atoria Tibilisi nimeline hotell peaks olema neili tärni, aga no ma ei tea...selleks vist peab ikka pudeli veini ära jooma, et nii palju tärne välja käija selle jaoks. Aga vahet pole, me ainult magame ja sööme hommikust siin. Ning hommikusööl oli väga hea ja laia valikuga.

Giid soovitas hambapesuks kasutada pudelivett, kuigi kohalikud pidid kraanivett tarbima. Ma igaksjuhuks ei riskinud selle kraaniveega.

Peale väikest tukastust hotellis ja hilist hommikusööki, läksime linnaekskursioonile.

Ning kohe avanesid ka kontrastid ning need kontrastid saatsid meid terve selle reisi!

Ühel pool on sul ilus peatänav koos kallite brändikauplustega aga 10 sammu peateest kõrval on sul lagunevad ja väga räämas majad. 

Imelised vanad pühakojad seisavad kõrvuti uueaja klaasist ja metallist ehitistega. 

Gucci-Mucci kauplus kõrvuti rääsunud tänavaputkaga jne jne jne. Kontrastid igal sammul! 

Linn iseenesest on vägagi tore, on uusi ehitisi on boheemlaslik vanalinn, meeletult ilusaid vaateid. Kõike on ja mis peamine igal sammul on Gruusia imeline köök. Etteruttavalt võin öelda, et halba toitu me sellel reisil kordagi ei saanud. 

Prakitilise poole pealt kurss oli umbes 1EUR=3lari. WC maksab igal pool umbes 1 lari, aga selle eest võid saada natuke korralikuma WC kus võib juhtuda, et on isegi paber ja vesi kuid üldiselt saad ikkagi ainult jalajälgedega peldiku.

Mul oli natuke suurem käekott reisile kaasa võetud, sest kuna programmis olid mitmed pühakohtade külastused, siis sai mul kotti kaasa pakitud nn. kirkutekülastamise sett: väike pitsrätik pähe ja tavaline trikotaašist rõngassall, seda sai seelikuks kasutada (naised peavad olema kleidis/seelikus kirikus). Igalpool uste peal on krovid ka kus saad siis võtta omale vajamineva inventari aga ma kuidagi ei soovi pearätti jagada miljoni inimesega.

Üks suur asi on veel millega peab Gruusi puhul arvestama - see riik on paksult täis igasugu hulkuvaid penisid ja neid on igal sammul. Üldiselt sellised rahulikud, võibolla toidetakse neid rahustitega. Ei tea. Neid on ja väga palju ning neid jätkub igale poole.

Õhtu lõpetasime kohalikus kuuma väävliveega saunas/vannis, koos kiire koorimise-ja pesemisteenusega. Täitsa selline 3+ ja kui juba seal siis tasub ikka proovida. Ja kuna 1 öö oli ka vahele jäänud, siis väga mõistlik asi õhtu lõpetuseks. Enamus inimestest jäi bussis ka kohe magama 😆Kuigi programmis oli lubadus, et rohke väävlisisaldusega veed pidavat muutma meid noorteks ja reibasteks ning pühkima ära igasuguse kurvameelsuse. Ju siis see ikka nii hästi ei tööta kui 1 öö vahele on jäänud.

Paari vanema reisikaaslase käest ma ikka hiljem uurisin, et kas Eestis oli ka kunagi nõukaajala nii kohutav seis...eitava vastuse sain. Kõik see elamine on selline väga praktiline lip-lipipeal värgeldus. Huvitav on vaadata aga elada ma nii ei tahaks.

Sel esimesl päeval oli minu jaoks 1 suur ja imeline avastus: värskelt pressitud apelsini-granaatõunamahl! Imeline vitamiinipomm ja see mahl tegi silmad paremini lahti kui ükskõik milline kohv. Kusjuures momendil oli just granaatõunahooaeg. Keskmine papptopsik seda vitamiinijooki maksis u.7 eurot - seega suhteliselt kallis lõbu teiste hindadega võrreldes. Aga minu arvates igati väärt kulutus. Ja seda mahla sai sel reisil ikka mekutatud korduvalt.

Uus päev ja uued seiklused!

Täna istusime bussi, et siirduda Kaukasuse mägedesse. Sõit saab olema pikk ja käänuline - see pole just mu lemmik, seega haarasin kaasa oma mini jägermeistri pudelikesed, mis mind on alati bussisõitudel päästnud. Kindlasti leiaks ka kohalikku kraami aga ei hakka riskima. Algus on niisamagi paljulubav, sest tuleb nii mõnigi tore peatus, et jalgu sirutada ja värsket õhku hingata. 

Imelise sinise vee ja kaunite vaadetega Zhinvali veehoidla. Kuna vaated on ilusad siis on ka suveniiriturg kohe olemas, kellele magnetid, kellele kohvi ja kellele kasukat. Mina aga sain omale kohaliku uue soengu papakha näol :-D ja jäin nii umbes 15 EURo võrra vaesemaks.

Järgmine peatus toimub sama Zhinvali veehoidla kaldal oleva Ananuri kindluse juures, see on juba veel populaarsem turismiatraktsioon, siin on korralik busspark. Seega ka igasugu teenuseid pakutakse juba tunduvalt rohkem turistidele kui eelmises kohas.

Tänase päeva sõit toimub mööda ajaloolist Gruusia sõjateed (see on 200+ km pikk) ning neid serpentiine ja mägedevaateid on siin piisavalt. Teel mägikuurortisse nimega Gudauri saab näha ka tulevast 9 kilomeetri pikkust tunnelit, mida ehitatakse Hiinlaste poolt, et tulevikus see teekond oleks lihtsam ja ohutum. Mingite andmete kohaselt oleks pidanud see tee juba lahti olema aga selle tunneli valmimist lükatakse koguaeg edasi. Ühestküljest ju tore, kui saab lihtsamalt liigelda aga samas jäävad ka need imelised vaated mäekurudele ja kuristikele nägemata. Meie teel oli päris mitmetes kohtades suured betoonist laviinivariendid üle autotee ehitatud, seda siis ainult sõiduautode jaoks. Bussid ja veoautod nendesse ei mahu. Bussiga ületasime Jvari kuru millel kõrgust kusagil 2395 m üle mere pinna. Teepeal on väga palju rekasid, sest see on ka üks olulisemaid kaubandusteid Venemaa ja Taga-Kaukaasia riikide vahel. Seda kaudu saavad ka venelased autoga Türki sõita.

Stepantsminda küla juures istume aga väikestesse dziibilaatsetesse autodesse ning sõidame Gergeti Kolmainu kiriku juurde. Kazbek´i mägi (5033 m ümp.) oma tippu meile kül ei näidanud aga peaaegu. Aga seal oli päris palju erinevaid ja erineva raskusastmega matkaradasid. Ja see on väga popp koht turistide seas, need väiksed maasturid suutsid seal üleval ka korraliku ummiku korraldada.

Stepantsminda külakeses tagasi olles saime vaba aja, et igaüks saab valida kuhu lõunale suundub. Meil õnnestus valida üks koht kus oli WC nagu palee, aga ka toidud olid maitsvad. Sel korral sai proovitud hartšo suppi. See mis mul seal lauda toodi on eestis pakutava hartšoga sama sarnane kui must ja valge värv. Vot see oli supp! 

Üks huvitav tähelepanek veel siinsest elust - sa kunagi ei tea kummal pool autos rool on :-)

Selle õhtu lõpetuseks oli meil grupiga ühine pidulik õhtusöök ehk supra. Kogu see üritus oli nn. turistilõks aga siiski täitsa ok. Aegajalt tulid kohalikud tantsijad ja esitasid paar rahvatantsu, see oli väga lahe. Aga muidu ei midagi suuremat.

Juba ongi neljas päev aga see vast kõige toredam ja meeldejäävam päev sellelt reisilt!

Täna tutvume Kahheetia piirkonnaga Ida-Gruusias. Kui teeäärne WC peatus välja jätta (mis oli kohe viinamarjaistanduse kõrval ja imeliste vaadetega), siis meie esimeseks peatuseks oli Khareba veinitunnel koos degustatsiooniga. See veinitunnel on nooruke võrreldes muu maailmaga, ehitatud nõukogude ajal ja avati 1962 aastal. Kokku on neil 7,7 km käike ja see teeb neist suurima veinitunneli Gruusias. Neil on 2 pea tunnelit ja 13 kõrvaltunnelit / ühendustunnelit. Peatunnelitest 1 on tänapäeval turistide jaoks ja teine siis päris tootmise jaoks. Temperatuur on kogu aasta 12-16 kraadi vahel. See veinimaja on oma olemuselt eriline, sest siin toodetakse veine ainult oma istandustest pärit marjadest. Ning nad toodavad nii traditsioonilisi gruusia veine kui ka nn. euroopa veine. Traditsiooniline veinitootmine - viinamarjad pressitakse ning kohu saadud mahl pannakse suurtesse savianumatesse ehk khveridesse, mis on maa sisse kaevatud. Kuid peale mahla pannakse sinna sisse ka kõik viinamarja pressimise jäänuk ehk kõik rootsud ja nahad. Selline kääritamine võtab tunduvalt kauem aega ja on ka käsitöö ning sellest tuleneb ka traditsioonilise Gruusia veini kõrgem hind nn. euroopa veiniga võrreldes.

Meie saime proovida nii nende traditsioonilist kui ka euroopa tehnoloogial valminud veini kui ka nende viinamarjaseemneõli. Minu lemmik oli vist see viimane 😂 Aga jah, eurooplane ma olen ja euroopa tehnoloogiaga veinid on need mis mulle siin väga on meeldinud. Kahjuks, nendest traditsioonilistest veinidest ehk siis Kvevri veinidest, ei oska ma lugu pidada.

Ma olen varem kirjutanud, et ma pole Horvaatiast suutnud leida ühtegi veini mis mulle meeldiks. Siis Gruusias valmistatud euroopa tehnoloogiaga veinid meeldisid mulle kõik mida õnnestus proovida aga kahjuks need traditsioonilised veinid mulle üldjoontes ei meeldinud väga. 

Mul õnnestus degusteerida granaatõunaveini, ja see oli imeline. Kuid mis tehnoloogijal ja kuidas see valmistatud oli ma kahjuks ei tea. Aga hea ta oli!

Khareba veinimaja soovitan kindlasti külastada, meil oli selline kitsuke programm aga nad pakuvad väga palju erinevaid võimalusi seal. Näiteks oli seal üks väikeste lastega kooligrupp, kes kummikud jalas said viinamarju puruks pressida suures puidust "künas". Traditsioonid õpetatakse juba maast madalast selgeks 😉

Kuigi viinamarjakorjamise hooaeg oli suht lõpukorral, meil siiski õnnestus imetleda suuri veoautosid kus koormaks olid kuhjas viinamarjad.

Või siis tolmuse teeääres oli tükeldatud searümp müügiks üles riputatud.

Samuti möödusime võidunud kuurist kus sees toimetas valges kitlis pagar ja võttis ahjust gruusia leibasid välja ning sättis neid aknalauale müügiks.

Selliseid pisikesi seiku ja imelis vaateid oli mitmeid, kuid bussiaknast neid pildistada ei olnud mõtet, tuli lihtsalt mälupilt koostada.

Järgmine peatus Signagi linn. See väikelinn asub Gruusia veinikasvatuspiirkonna südames ning on kõigest 75 km kaugusel Tibilisist, seega on see väga populaarne turistide seas. Samuti asub see väga järsu mäe otsas, seega vaated siint on imelised. Mingi aeg tagasi on linnas toimunud ka suured renoveerimistööd, et majade fassaade teha ilusamaks ka välisturistide jaoks.

Seda linna turundatakse ka "Signagi = The City of Love", väidetavalt peaks siin saama 24h 365 päeva aastas abielluda ehk siis kohalik Las Vegas siis.

Meie aga tulime siia, et õppida khinkalisid tegema ja süüa üks imeline lõuna koos kahheetia veinide ja tamada´ga. Üllatuseks oli ka elavmuusika - Gurjaani nimeline kooslus peaks detsembris ka Tallinnas esinema. Ja seda kõike pakkus meile natuke naljaka nimega restoran Kusika, aga vähemalt jääb hästi meelde 😅

Kiiremad kodanikud meie grupist jõudsid ka kohalikku muuseumisse, et tutvuda Niko Pirosmani maalidega. Aga midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma.

Viies reisipäev ja täna lahkume Tibilisist! Ja kui eile oli ilus ja suhteliselt soe ilm, siis täna sajab vihma!

Esimene peatus Jvari (Püha risti) klooster - sealt avanevad imelised vaated aga seda siis ilusa ilma korral. Õnneks ka meie nägime seda imelist vaadet kuidas Aragvi ja Kura jõe ristumisel 2 eri värvi vett kokku saavad! Midagi sellist pole ma varem näinud ja oli väga lahe!

Järgmine peatus oli meil totaalses vihmaplädinas Gruusia iidne pealinn Mtskheta. Või siis ütleks, et linn jäi ikkagi vaatamata, külastasime ainult Gruusia tähtsaimaks pühakojaks peetavat Svetitskhoveli katedraali. 

Vahepeal oli meil kiire lõunasöögipaus Gori linnas. Bussi aknast saime näha Stalinile pühendatud muuseumi koos selle väikse hurtsikuga kus ta kunagi sündis. Gori on Joseph Stalini sünnilinn.

Tänaseks viimaseks peatusesk oli Uplistsikhe koobaslinn mis on rajatud Mtkhvari jõe kaldakaljule varasel rauaajal. See koobaslinn oli asustatud kuni keskajani, seega see väike koobaslinn on näinud nii paganlikke kui ka kristlikke pühakodasid. Uplistsikhe tähendab tõlkes jumalate kindlust. Kes otsibe, see leiab - veinivalmistamise kvevrid on ka siin olemas. Väga lahe ja soojalt soovitan külastada!

Tänaseks õhtuks sõitsime Bakuriani suusakuurortisse ning peatusime imelises hotellis nimega Crystal Spa. Peale õhtusööki hotellis enamus meist suunduski spa mõnusid nautima. Sest kottpimedas ja külmas ning võõras külas ei hakanud ringi kakerdama.

Alles hommikul nägime kui imelises kohas me oleme. Me olimegi suusakuurortis ja kohe meie hotelli kõrvalt läksid suusatõstukid üles mägedesse ja seal üleval oli lumi juba maas. Aga võibolla oligi parem loe: turvalisem, et meil seal aega polnud ringi seigelda. Talisport ja mina ei käi kokku ning kohaliku kiirabiga mul polnud soovi sel reisil tutvust teha.

Uue päeva esimene peatus Borjomi linn. Tore jalutuskäik!

Teepeal tegime 2 väikest peatust Surami kuru juures: ühes kohas müüdi kohalikku keraamikat ja puutööd ning teises kohas müüdu Nasuki leiba. Ma ostsingi kohaliku savist ahjupoti 8 euro eest, jah, lugesid hinda õigesti. Nüüd jääb üle vaid loota, et see ikkagi peab mu maa puuküttega ahjus kenasti vastu. See soov on mul ammu olnud, aga pole raatsinud Eestis kalli raha eest potti osta, et kui miskipärast see ikkagi ei peaks seda puuküttega ahju vastu. Kui poti ära katsetan, siis vist peaks neid sealt lausa maale tooma hakkam 😃

Teine peatus oli aga kiire ning ainult meie giidid said bussist välja. Tagasi tulid nad Nasuki leivaga, meie mõistes magus rosinasai. Väidetavalt selle valmistamiseks ei kasutata suhkurt vaid vesi on rosinate peal seisnud ning sellest leotisest magusaks läinud. Ja mis veel ägedam, see leib oli just ahjust võetud ehk siis tõeliselt kuum suutäis. Seda leiba müüsid mitmed putkad tee ääres...esialgu ei saanud arugi mis putkad need on.

Järgmisena sõitsime Kutaisisse ühe kohaliku pererahva juurde lõunale! Vot see oli jällegi väga lahe ja äge kogemus - majas elas koos 4 põlvkonda inimesi. Naised tegid köögis süüa ja peremees võõrustas meid ning oli meie lõunasöögiks ka tamada ametis. Nende hoov oligi kujundatud turistide võõrustamisek, seega nad teevad seda pidevalt.

Kutaisi linna me ei külastanud aga see mis aknast paistis tundus rohkem õliste garaazide kogumik kui linn ja neid garaaze oli kilomeetreid või vähemalt selline tunne jäi. Me sõitsime bussiga uue ja ülimoodsa Gruusia parlamendihoone juurde aga nagu me juba teame, siis see pole kasutuses. Gruusia armastab asjad poolikult lahendada ja suured-uued hooned tühjalt seisma jätta.

Õhtuks jõuame Batumisse! Õhtuhämaruses ja tulede valguses tundub, et jõudsin hoopis Dubaisse!

Mis sest et õhtu ja pime aga siin on korralik tänavavalgustus, ja nii me siis otsustasime ikka koheselt selle Musta mere ka üle vaadata ning kohalikku Türklaste kohvikusse ka mahla jooma minna ning loomulikult pidime sisse astuma ka esimesse kaubamajja mida siin olime kohanud. Kui aus olla, siis Tibilisi äärelinnas sõitsime mööda ka ühest nn. Ülemiste keskusest aga üldiselt on meil olnud ainult väikepoed või putkad teepeal.

Viimane täispäev Gruusias - Batumi ekskursioon. Imeline linn musta mere kaldal ja kontrastid tulevad ka siin välja kui oskad vaadata. 

Päevavalguses paistab Batumi ikkagi sellise vaese Dubai sugulasena, kes väga proovib oma kesiste võimalustega rikast sugulast järgi aimata. Või nagu mu poeg selle kokku võttis "Temu versioon Dubaist".

Rannaääres on nn uus ja moodne linn, kus leiab hulgaliselt pilvelõhkujaid ning klaasfassaade. Ka Batumist leiad imelisi kõrghooneid, mis seisavad tühjalt. Aga tegelikkuses meeldis mulle hoopis see nn vanalinnaosa - teatriväljak, Medeia kuju Euroopa väljakul, Itaalia stiilis väljak koos vana kellaga. Lõpuks jõudsime mereäärde välja kus asub ka Gruusia tähestikutorn ning liikuv Ali ja Nino kuju.

Kui ma ennist mainisin, et hulkuvaid koeri on siin riigis palju, siis ega nad ka Batumist puudu ja siin nad enam nii rahulikud ja sõbralikud ei ole. Siin nad valvavad oma territooriumi hoolega ja kui vale koer vales kohas on siis tuleb suurem kaklus kohe. Samuti ei meeldi neile osad inimesed, ühe hoone turvamehele pidi üks koer peaagu kallale minema. Turvamees haaras juba tooli järele. 

Ja ka jalgratturid ei meeldi neile koertele. Oma silmaga nägin kuidas koer jalgratturile tagumikku hammastega kinni hüppas.

Peale Dubai "vaibi" on siin tunda ja näha Türgi kultuuri...aga mis seal imestada, Türgi on siint kiviviske kaugusel.

Batumis on suur riiete, kodumajapidamistarvete ja suveniiride turg nimega Hopa. Soovijad viidi bussiga turule, otsustasin ka selle ära vaadata. Rohkem kui turg, meeldis mulle hoopis see sõit turule, sest me läbisime tavainimeste elurajoonid ja vot seda oli äge näha. Turg oli kolossalne laburünt...hirm et hiljem ei oska seal õigest avast välja ronida saatis mind kogu selle väikese seikluse. Ronisingi seal varem välja ning otsustasin kohalikus kohvikus lõuna ampsu teha. Seal valgetes kitlites prouad riivisid juustu ja sõtkusid tainast, seega suur himu oli asi järgi proovida. Minu elu odavaim lõuna - 1 EUR!!! Selle eest sain 0,5 l limonaadi ja liha-riisi piruka. Viimane oli väga vürtsine ja suur.

Siin on kõiksugu hotelle Hiltonist ja Sheratonist kodumajutuseni välja. Rannapromenaad on mõnusalt lai jalutamiseks, samuti saab siin rentida igasugu elektrilisi sõiduvahendeid. Meie rentisime endale tuc-tuci ja tegime 1h sõidu mööda mereäärt (60 lari), nii kaugele kui meid lubati. Ükshetk tuli valvepunkt vastu ja teatas, et elektrilise sõidukiga enam edasi minna ei tohi.

Mereäär oli kivine ja suhteliselt kitsuke. Seda vähemalt meie hotelli juures. Mõned julged käisid siiski ka ujumas veel. Mina piirdusin vee katsumisega ja siis ühe vanaproua vaatamisega...ta nimelt korjas midagi randa uhutud sodi seest ja puhastas neid. Uudishimu sai võitu ja läksin küsima oma mõne üksiku venekeelse sõnaga mida oskasin. Proua korjas mererannast kreekapähklei!!! Õigemini ma sain aru, et ta korjab pähkleid ja puhastab selle pehme koore ära...ma siis korjasin ka ühe ja ka ühe kivi ning otsustasin järgi vaadata mis pähkel see on...kreekapähkel. Vot oli äge kogemus! Proua oli väga sõbralik ja tore...ta korjas sealt mitu kilekotitäit pähkelid kokku. Pidi kodus kuivama panema ning siis see pidi väga tervislik süüa olema.

Ongi nädla möödas ja uus neljapäev! Kiirelt ja seiklusrohkelt möödus see nädal.

Viimase närvikõdid jäid aga lennujaama.

Batumi lennujaam on väike, kui tavaliselt väikestes lennujaamades läheb asi kiirelt ja seda veel nn off-seasonil, siis siin see ei kehtinud. Piletil olevat soovitust, olla lennujaamas 3 h varem peab ikkagi jälgima. Meie olime umbes 2,5h või natuke rohkem varem ja asi lõppes sellega, et üldisest turvakontrollisabast pidime me ikkagi välja ronima, sest lennuk hakkas juba peale minema aga meil oli hulk maad veel seista.

Viimane närvikõdi peab ikka jääma ju viimasele minutile...Tallinnas kohvreid oodates saime näha kuidas saabuvad katkised kohvrid, ja mitte 1-2 katkist kohvrit vaid ikka kõvasti rokem. Kellel plastikkohvri nurgad täitsa puruks, kellel rattad alt ära jne. Aga ega ka pehmedkohvrid pääsenud - neil olid lausa esitaskud küljest lahti rebenenud jne. Osa kohvreid lihtsalt tilkusid ja mida kõike veel. Õnneks meie kohvrid nii hullusti viga polnud saanud ja saime koju tuldud. Aga sellist vaatepilti polnud ma ammu näinud! Lausa uskumatu!

Tahaks öelda, et TurkishAirlines aga miskipärast kahtlustan Batumi lennuvälja. Sest juba seal Check-in´i tehes pandi kohvrite liin 2x seisma. Ning siis prinditi juba ära antud ja sildiga pagasile uus silt välja ja saadeti see kuhugi. 

Aga reis oli super! On mida mäletada!