Mari reisi- ja fotoblogi

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga. Väike paanika. Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni... kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli. Ja paanika oligi tagasi. Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima. Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata. Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin. Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna. Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline...

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma. Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud. Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas. Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud. Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas. Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno. Mereäärest on 2 linna Mlini ...

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna. Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi. Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?! Mägiteed ei ole meie jaoks. Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ...