Mari reisi- ja fotoblogi

Laupäeval sai perega ette võetud väike ajas rändamine. Külastasime Vabaõhumuuseumi kus oli taludes jõuluettevalmistused käsil. Minu kalli kaasa arvates olen ma natuke imelik, et sellisel jõulueelsel ajal tahan muuseumi minna. Tema õigem lause oli: "Vanad - kokkavad ja kraamivad kodus; Noored - shoppavad ja Imelikud lähevad muuseumi". Üritus oli vägev, et isegi tema jäi väga rahule. Aga nüüd algusesse... Kahjuks sel aastal on selline vihmane ja märg jõuluaeg. Seega teadsime ette et muuseumis saame korralikult poristel teedel mütata. Oli natuke kuulda nurinat nende teede üle aga meid see ei seganud, sest kui sa päriselt maale lähed siis oled ju lausa kõrvuni pori sees selliste ilmadega. Seega pori lisas ehedust juurde sellele väiksele külakesele. Kuna meie polnud veel näinud neid uusi talusid mis sel aastal avati, siis seadsimegi oma sammud kohe kõige kaugemasse muuseumi nurka et külastada Seto talu ja Peipsivene maja. Seto talus oli perenaine toa soojaks kütnud ning võtti...

Kodumaal peab ikka ka ringi reisima. Meie külastasime Obinitsa Paasapäeva, see toimub igal aastal 19 augustil. Paasapäev ehk issandamuutmise püha ehk õunapüha on setode kirikupüha. Obinitsa kandi setode jaoks on see üks aasta tähtsamaid päevi. Selleks sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti, ja vahel ka kaugemalt, kohale. Paasapäev algab hommikul jumalateenistusega Obinitsa puukirikus aga kuna rahvast on sel päeval sinna kogunenud väga palju, siis enamus ootab õues millal ikoon välja tuuakse ning sellega ümber kiriku kõnnitakse. Seejärel suundub ristikäik kalmistule. Obinitsa kirik Obinitsa Paasapäev Obinitsa Paasapäev Obinitsa kirik seest Kalmistul on lähedaste haudadele kaetud lauad ning väga oluline on toidu pakkumine ja söömine ning kohtumine sugulastega. See on minu teine paasapäev. Eelmisel aastal teadsin juttude põhjal ning kunagi lapsena olin ka käinud aga ega ma suurt mäletanud midagi. Kui ma eelmisel aastal tulin väikse lille ja küünlaga mida hauale...

Panen siia kirja mõned meie kogemused ja õppetunnid...järjekor on selline nagu asjad meelde tulid. Horvaatia WC´desd puuduvad igasugused lapsemähkimise võimalused. Ainsad mida kohtasime olid Plitvice järvede pargi sissepääsus ja restoranis. Nüüd olen lapse mähkusid vahetanud nii pargipingil kui kaupluse aknalaual. Hoia kindlasti münte käepärast...nii parkimisautomaatide kui ka poekorvide tarbeks. Baarides ja välikohvikutes on igal pool suitsetamine lubatud, seega lapsega koos kohta leida võib olla vahel päris korralik väljakutse. Tundub et Euroopa Liit pole siia veel jõudnud. Piknikutekk (tagant fooliumiga) sai meie reisil hoopis teise kasutuse - koormakattena, et päike ei kõrvetaks auto tagaosas olevat pagasit ära. Õppetund: lastega reisimise juurde kuulub käsitolmuimeja. Nüüd on ka meie auto ühe sellisega varustatud. Ostmisel unustasin aga sodi sissetõmbeava suurust kontrollida ning meie omasse kahjuks kamapallid sisse ei mahu. Nuuks! Toidupoed on üldiselt Horvaatias, õ...

Tagasiteel peatusime 2 ööd Brnos. Saime sõpradega kokku ja jalutasime linnas. http://www.efihotel.cz/en/ Ööbisime stuudiokorteris, mis asub umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kuna ilmad ei olnud enam ülikuumad, siis meil oli konditsioneerita tuba ja saime kenasti hakkama. Selles hotellis on ka konditsioneeriga tube/kortereid. Auto sai 4 EURi eest ööpäev parkida sisehoovi. Seda soovitame kindlasti kuna tänav kus hotell asub on natukene kõhedust tekitav. Hommikusöök on suurepärane, meie reisi parim. Ainuke huvitav asi oli, et kui toas olevat pliiti tahad kasutada, siis pott ja pann peavad sul endal kaasas olema. Meie tuba Efi hotellis Efihotelli vannituba meeldis meile kohe väga Sel päeval sai ikka nalja kaa. Tahtsime minna Brno linna lossi vaatama. Naised lastega ees. Ajasime juttu ja kaarti ei vaadanud ning jõudsimegi väga kiiresti kohale. Osa seltskonda oli meist maha jäänud aga kuna sihtkoht teada ja kokkulepe et lossi juures kohtume. Meie jaluta...

Hommikul jätsime hüvasti oma pererahvaga! Perenaine Eda oli koogi küpsetanud, seega istusime natuke ajasime juttu ning siis keerasime oma autonina viimase turismiatraktsiooni poole ehk Plitvice järvede park. Kuna eelmisel õhtul oli suured tuuled (sellised mis tahtis ikka juuksed ka ära viia) juba algust teinud, siis meie pererahvas hoiatas, et peale Rijekat on vist kiirteed kinni suurte tuulte tõttu. Vähemalt hommikused uudised olid seda öelnud. Teele asudes jäi meil üle vaid loota, et tuul piisavalt vaibuks ka teispool Uckat. Perenaine kinkis meile veel purgi endakeedetud virsikumarmelaadi ja lavendlikotikese ning teele me asusimegi. Nende pikaajaliste korterirentide puhul on hea kui oled autosse peitnud mõned Eesti suveniirid - meil olid Vana Tallinna pudelid ja kommikarbid. Õnneks oli tuul piisavalt vaibunud, et väikeautod lubati siiski kiirteele. Aga kõik veokid ja suvilamajakesed saadeti kõrvale mägiteedele. Kiirteel A6/E65 on lubatud 40-60 km/h, sest tuul on ikkagi suht kor...

Täna on meie viimane päev siin Roci majutuses. Ja ka reisi lõpp hakkab liginema. Pakime asju ja valmistume pikaks kojusõiduks. Seni polnud me veel jõudnud ühtegi trühvlitoitu süüa siis nüüd oli kül ülim aeg see viga parandada. Asume ju trühvlite poolest tuntuimas piirkonnas Horvaatias. Trühvli keskusesk loetakse kül Buzeti linna kuid neid toitusid pakutakse kõikjal. Meie läksime sööma oma koduküla toidukohta. Mina valisin njokid musta trühvli kastmega ja minu mees võttis ravioolid musta trühvli kastmega. Üldine ilme oli toitudel väga sarnane. Meie jäime oma eksperimenteerimistega rahule. Tõesti oli natuke teistsugune maitse tunda. Njokid Ravioolid. Meie korteri perenaine Eda, kinkis meile veel ühe toreda brändi degusteerimise. Ja nii me ikkagi Buzetti sõitsime. Sihtkohaks Destilerija AurA. Õnneks see asub nn. all-linnas ja me ei pea mäkke ronima. (Buzeti vanalinn asub mäeotsas. Vahel tundub et kõik linnad on nad mäeotsa ehitanud) Jook mida seal toodeti ja ...