Mari reisi- ja fotoblogi

Cavtat Nagu meil juba kombeks sel reisil, ka siia linna me sõitsime liinibussiga. Lihtne, kiire ja mugav. Ega seda teed poleks ma ise tahtnud autoga sõita kaa - nagu enamusi siinsetest teedest. Linnake ise on väga väike, vaikne ja armas. Võrreldes Dubrovnikuga võiks lausa uniseks linnakeseks selle nimetada. Linna keskel asub jahisadam kuhu oli randunud üks uhkem jaht kui teine. Silmailu igatahes jagus. Cavtat Selle paadiga ma sõidaks küll. Cavtat. Samas rannas asusid söögikohad ja ka väike turuke. Meie liikusime edasi väiksele jalutuskäigule mööda rannaäärset promenaadi, mis asus merest juppike kõrgemal. Cavtat Siinkandis ei paista ilusat randa olevat. Inimesed ikka ühe või teise kivi nurga peal päikestvõtmas. Pöördusime tagasi linna kus olime ainsat randa kohanud, et natuke ennast jahutada ning veemõnusid nautida. Betoon plaadil päevitustoolidel inimesed reas nagu silgud tünnis aga mis sa teed kui muud võimalus pole. Vette minekuks panime ka sussid ...

Dubrovnikusse sõitsime bussiga - pilet 18kn ehk u. 2,50 eurot ja lapsed tasuta. Teekonna pikkus umbes 12 km. Meie majutuse peremees soovitas linna bussiga minna, sest parkimiskoha otsimine võtab aega ning võib linnast päris kaugele jääda ning pidi ka väga kallis olema. Bussipeatus vanalinna oli jällegi maantee ääres ning ilma ülekäigurajata - uh, tuli jälle üle joosta. Hunnikus treppe allamäge ning oledki peaaegu vanalinnas. Õnneks on ka vastavad liiklusmärgid siin Kindlustatud vanalinna sisenesime Pile väravat kaudu ning kohe oledki Onofrio suure fontääni juures. Mina jooksin korraks Frantsiskaani kloostri juures asuvast vanast apteegist läbi, mis tegutseb alates 1317. aastast. Minu jaoks see ei olnud midagi erilist, sest Tallinnas ju vana Raeapteek mis 15 sajandi algusest pärit. Liikusime mööda Stradun (Placa) tänavat pidi edasi ja kiikasime mehega kordamööda ka kõrvaltänavatesse. See kaunis ja lai tänav lõppes ilusa Lodžaväljakuga. Sealt edasi suundusime katedraali ja va...

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga. Väike paanika. Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni... kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli. Ja paanika oligi tagasi. Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima. Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata. Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin. Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna. Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline...

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma. Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud. Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas. Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud. Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas. Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno. Mereäärest on 2 linna Mlini ...

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna. Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi. Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?! Mägiteed ei ole meie jaoks. Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ...

Kolmapäev Tundub et eilne õhtune ujumine külmetas meie pisikese haigeks. Nuuks. Ponksikul on korralik nohu ning väike palavik. Seega võtame rahulikult ja oleme kodused. Kuna õues on ilus ilm siis läksime ikkagi väiksele jalutuskäigule ning külastasime Kaštel Stafilic´is asuvat 1500 aasta vanust oliivipuud ning teisi kohalikke vaatamisväärsuseid, milleks on 16st sajandist pärit kindlused ja kirikud. Kindluseid oli siin 7, mis kõik on ehitatud Spliti kaitseks. Ning nüüd on iga kindluse ümber mingi nimega Kaštel linnaosa ja kõik kokku moodustavad nad linna nimega Kaštela. Kindluseid on alles ainult 5 ning osad on aja jooksul muudetud korterelamuteks. Neljapäev Täna on kohalikes oludes natuke jahedam ilm ehk ainult 28 kraadi. Nohule on juurde liitunud ka köha nagu arvata oligi. Seega meie viimane vaatamisväärsus siinkandis saab jäetud tulevasteks aegadeks - Krka Rahvuspark. Nuuks. Homme õhtul on meil juba uus kodu Mlinis. Kuna me sellest midagi ei tea, siis igaks 7ks juhuks käisime...

Eeldamine on läbikukkumise ema! Meie eeldasime, et Spliti sõidab buss vast 30 minutit, seega otsustasime jälle bussi kasuks. Aga seekord läks natuke halvasti - sattusime puupüsti täis bussi mis oli ilma konditsioneerita ning buss loksus oma tund aega. Pilet oli 17kn ehk umbes 2,5 eurot. Kusagil poole maa peal, Solini kandis sai meie pisikesel villand ning siis jonn algas. Olime valmis juba maha minema täiesti suvalises kohas kuid siis ta rahunes. Kohalikud tädid-onud tulid appi, kes valas poisile vett pähe kes tegi niisama nägusid ja nalja. Ja nii me Splitti jõudsimegi. Bussijaamast linna pidi minema buss nr. 18 ning sama piletiga pidi saama edasi sõita. Aga meie otsustasime jalutada. Õnneks vanalinna polnudki väga palju maad. Vanalinnas on tohutult turiste nagu oodata võiski. Jalutasime natuke ringi vaatasime jällegi väljaspoolt suuremaid vaatamisväärsuseid. Mõlemad linnad nii Trogir kui ka Split meenutavad väga Veneetsiat, mõlemad on ka Veneetsia ülemvõimu all olnud. Ilm oli ...