Mari reisi- ja fotoblogi

Piotrkow Trybunalsk - Hotel Staromiejski Poolas ööbisime sel korral linnas nimega Piotrkow Trybunalski ja seda sel põhjusel, et see huvitav linnanimi on kogu aeg meile reisi planeerides jalgu jäänud ning nüüd otsustasime seal siis lõpuks ära käija. Bookingust saime enda arvates kesklinna hea hinnaga ööbimise koos hommikusöögiga. Aga...  Me tõesti ei oodanud et see asuks linna keskväljakul ehk meie mõistes raekoja platsil ja veel vähem seda et hotelli peasissekäigu kohal asuv kaunis ja muinasjutuline lilledega ehitud rõdu kuulub meie toale. Uskumatu vedamine ja seda kõike 38 euro eest öö. See on hotell kuhu soovitaks ilma pisikese lapseta romantiliseks õhtuks minna. Meie romantiline õhtu oli siis kolmekesi. Saabusime suhteliselt hilja ning suundusime kiirelt õhtusöögiks kohta otsima. Receptioni teenindaja oli nii meeldiv ning teatas, et ega meil nii hilja on raske midagi leida ja et hotelli köök läheb ka kohe-kohe kinni. Polnudki endal vaja otsustada - läksime uurima kas ja m...

Oooo imeline ja kaunis Viin - raske oli sind nautida koos 2 aastasega! Linnareisid ei ole meie 2-aastase jaoks. Laupäeval saime kokku minu sõpradega ühes kesklinna suuremas metroo peatuses ning suundusime väiksele jalutuskäigule linna. Kuna algatuseks kohe oli pisikesel tuju ära, siis läksime hoopis ühte paljudest parkidest istuma. Ja oh üllatust, poiss sai mesilase käest nõelata- õnneks põlve peale. See on mingi nõelata saamise reis, sest mina sain Brnos herilase käest nõelata kohe päikseprilli serva alla. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis ma tundsin ennast väga rahulikult ja kindlalt. Austria ja Viin kuidagi sisestasid kindlust et ükskõik mis aga kõik saab korda. See oli meie poisi esimene nõelata saamine ning geenide tõttu olime äraootaval seisukohal allergia koha pealt. Ette rutates ütlen ära, et ei juhtunud midagi. Edasi suundusime jäätist sööma, et tuju paremaks läheks. Jalutuskäik läks üle kivide ja kändude - meie pisikese reisiselli (ja ka teiste laste) arvates parima ...

Veel enne kui Horvaatiast lahkusime tegime kiire lõunasöögi ja shoppingu peatuse Roses Outlet City s. http://rosesdesigneroutlet.hr/home/ Me polnud selles varem käinud ega teadnud rohkem midagi kui et asub kiirtee ääres ning oleme tast korduvalt mööda sõitnud. Seekord otsustasime siis peatuse teha. Meie vajalike ostude nimekirjas on veel hulgaliselt asju mida me pole jõudnud osta, seega lootsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Üldiselt valitses seal suur inimtühjus - nagu oleksime ainult meie seal. Enamuses kauplustes olime ainsad külastajad. Kauplustes oli väga hea teenindus. Tänu neile kahele faktorile sai vajalikud ostud kiirelt sooritatud ning sööma suundutud. Ning sealt leidsime inimesed, raske oli vaba lauda leida. Süüa sai ja täitsa hästi kuigi teenindust ja toitu tuli väga pikalt oodata. Õnneks oli toidukoha juurde tehtud hiiglaslik liivakast "rand" kus pisike sai möllata ning ennast väsitada. Roses Outlet City liivakast Peale väikest pausi võis sõit jät...

Alustasime koduteed aga enne veel üks minu jaoks oluline peatus - STON ja MALI STON . Meie auto näitab reisi läbitud kilomeetriteks numbrit 3006 - eks selles väikses numbris ole omajagu süüd meie liinibussi lembusel sel aastal ja ka mereäärsetel majtustel. Need 2 Stoni nime kandvat linna asuvad kohe Pelješaci poolsaare alguses. Meie kaugemale poolsaarele ringi kolama ei läinud. Poolsaar ise on suht kitsas kuid selle eest pikk - 65km. Tegu on mäeahelikuga kus kasvatatkse viinamarju ja erinevaid viljapuid ning seda nii tasandikel kui ka mäenõlvadel. Kõge kuulsam on see poolsaar aga oma austrikasvatuste poolest ning neid jätkub siin rannikuvettes igale poole. Ning just selle viimase tegevusala pärast see peatus minu jaoks oluline oligi. Maismaalt tulles on Mali Ston lähemal. Meie aga alustasime ikka kaugemalt oma tuuri ehk siis Stonist. Kohe linna sissesõidu juures on bussipeatus ja suht suur parkla. Parkimise eest tuli tasuda kuid summat ma kahjuks enam ei mäleta. Linn ise on im...

 Jätsin poisid koju ning suundusin üksinda tagasi Dubrovnikusse, et ikka oma soov täita ning jalutada linnamüüril. Plaan oli bussiga linna, kiire ring müüril ning siis paadiga tagasi ning liitud oma kallitega mererannas. See oli PLAAN!!! Alustuseks bussi millega Dubrovnikusse sõita soovisin ei tulnud. Graafikust leidsin et kohe varsti peaks tulema järgmine buss mis teeb kül väikse jõnksaka sisse aga lõpuks ikka Dubrovnikusse viib. Ka seda ei tulnud. Tundub et olen ikka lõunamaale sattunud, graafikud on ainult rumalatele turistidele. Lõpuks tuli järgmine nr. 10 buss ning sellega sain linna. Uh. Ilma lapsevankrita on mööda treppe käija päris mugav. Ja nii ma linna jõudsin ja kohe piletisabasse seisma jooksin. Järjekord oli suhteliselt pikk, minu õnneks liikus see päris kiirelt. Pilet 120kn. Laste pilet oleks olnud vist 60 kn. Olen KOHAL - pääsesin ikkagi müüridele kõndima! Müüril on liiklus ühesuunaline, lõpuks jõuad alguspunkti tagasi kui varem maha minna ei otsusta. Treppid...

Väike kauss veega pakub alati palju rõõmu, eriti veel soojas kliimas. Loomulikult ka arvutist ning tahvlist multikate vaatamine ei tüüta kunagi ära. Kuna enamus mängud on juba sadu kordi läbi mängitud, siis tuli oma pisikesele ka uusi ja toredaid tegevusi leida. Nii sai siis last õpetatud oma särki pesema. Ja riideid kuivama panema. Viimast juhtus meie maja perenaine pealt nägema - ta pidi peaaegu pikali kukkuma. Ning kuna ta oli enne näinud kuidas emme käis jalamassašis siis loomulikult oli tal vaja seda ka harjutada. Tundub et tulevik on mul helge - laps peseb pesu ja teeb emmele massaši. Nüüd veel vaja söögitegemine selgeks õpetada. Ahahaaaa. Elu on Lill!!!