Ingerimaa

1. päev

Kolmapäeva hommikul varavalges alustasime oma järjekordset bussireisi – sel korral vanale Ingerimaale ehk tänapäeva Venemaale.

Piiriületus läks libedalt – kõik kokku 1,5h.

Esimene suurem peatus oli Staraja Ladogas, kus külastasime Volhovi jõe ääres asuvat 15-16 sajandist pärit kindluslinnakut. Omal ajal oli see üks kõige tähtsamaid kaubasadamaid Ida-Euroopas. Laevad Läänemerelt tulid läbi Ladoga Novgorodi ning sealt edasi suunduti kas Konstantinopolisse või Kaspia merele.

Külake ise aga oli täitsa mõtetu – 1 kohvik; 1 restorani nime kandev asjandus; 1 pooltühi kauplus (selline nagu nõuka ajast mäletame ja tädid kandsid kitleid nagu vanasti) ja loomulikult pisike piruka kiosk. Kohvikus pakutav supp oli nii kohutav et keegi ei suutnud seda süüa aga kuna kõht oli nii tühi siis tellisin kõige tavalisemad pannkoogid moosiga ja need olid väga head. Küpsetada nad oskavad.

Õhtuks jõudsime linna nimega Tihvin kus majutusime hotelli nimega Tihvin.

Kiire õhtusöök hotelli restoranis (salat + praad + tee =400 rubla ehk u.6,5eurot) ja kohe linnaga tutvuma. Esmamuljelt tundub et siin elavad väga haiged inimesed, sest tõsiselt iga 10 sammu tagant asub siin apteek.

Muruniitmisest siin kül ei hoolita – hein on põlvini igal pool; isegi kui keset heinamaad asub kaunis lillepeenar.

Hotell on spartalik aga üheks ööks täitsa OK. Hommikusöök aga jättis korralikult soovida.

Ei tea kas tulin reisile liiga suurte ootustega vene köögile?

2. päev

Peale hommikusööki suundusime Tihvini jumalaema ikooni kloostrisse. Mungaklooster.

Meid ootas kohalik giid kes tutvustas ajalugu, hooneid ja viis muuseumisse. Kuna nii detailne ajalugu mind ei huvitanud, siis suundusin omal käel kloostriga tutvuma.

Territooriumil toimuvad jalgteede ehitustööd kuid midagi pole piiratud ega kinni pandud. Ehitajad ehitavad ja turistid jalutavad seal samas.

Kirikus toimus teenistus ning seda jälgida oli väga huvitav. Samal ajal sai natuke ringi liigutud ja ka kirikut imetletud. Meile suureks üllatuseks paluti meid, - turiste, isegi armulauast osa võtma.

Kloostri territooriumil asub ka väike teemaja – ideaalne koht lõunatamiseks. Toidud väga maitsvad, teenindus suurepärane ja inimesed väga sõbralikud.

See klooster jättis väga hea mulje.

Grupp bussi ning edasi Tsherepovetsi poole. Selle linna sissesõidul on tohutul hulgal tehaseid – suuri tehaseid ja väga palju. Midagi sellist pole ma varem näinud. Väga-väga äge!

Sattusime linna õhtusel tipptunnil kus liiklus põhimõtteliselt seisis ja meie bussijuhul oli kohe-kohe ketas täis saamas, seega linna nägemise asemel tuli leppida linnaäärse suure ja kaasaegse kauplusega. Kodustele sai kommid ostetud ning väike õhtuoodegi bussi kaasa krabatud.

Järgmine peatus Vologda.

See juba korralik suur linn ning samal ajal oli toimumas ka rahvusvaheline (niplis)pitsi päev ning käsitöölaat.

Meie tänaseks ööbimiskohaks sai hotell nimega Vologda. Etteruttavalt olgu öeldud, et parim hotell sel reisil.

www.Gostinitsavologda.ru

Kordus sama muster nagu eelmiselgi korral – kotid tuppa ja sööma. Kompleks õhtusöök 350 rubla.

Meil toaloteriis vedas – saime poolluks toa ehk 2 toalise hotellitoa.

Õhtusöögilt sai kohe linnavahele joostud, et teha juba väiksed tiirud linnale peale. Väga ilus linn. Tore oli leida linnast ka Lenini kuju.

3. päev

Peale hommikusööki suundusime linnaekskursioonile. Kuna mina olen suur käsitööhuviline ning eelmisel õhtul said suuremad ja tähtsamad asjad mul vaadatud, siis suundusin hoopis käsitöölaadale ja pitsinäitusele. Suur erinevus meie laatadega on see et kui meil alustatakse laadaga enne kukke ja koitu, siis siin oli laada alguseks hoopis kell 10:00 ning isegi selleks ajaks pole kõik veel lahti ja avatud.

Linn vaadatud – alustasime teekonda Valdaisse. Oh issand neid teid – asfalt oli nagu üraskite poolt ära aetud. Umbes 400 kilomeetrit sõitis buss 9 tundi. Bussi kiirus oli 10-50 km/h ning aukude vahel sai laveerida terve tee laiuses sest liiklus sellel teel oli suhteliselt hõre. Mingil hetkel pidin ma ette istuma minema, süda oli nii paha et tekkis vägisi tunne et siia ma jäängi.

Bussijuhtki hiljem ütles, et on tema ikka miljoneid kilomeetreid maha sõitnud aga midagi nii hullu pole ta veel näinud. Meil läks hästi – ei liitunud teeääres rattaid vahetavate autode riviga.

Bussist välja saada oli ikka tohutu õnne ja kergendus!

Kiirkorras jagati toad. Tundub et kuulus hotell – vastuvõtu juures hulk pilte kohalikest kuulsustest kes kõik siin hotellis peatunud on. Kahjuks ei tundnud ma neist ühtegi.

Meie tuba oli selline tavaline kitsuke kaheinimese tuba aga rõduga ning vaatega järvele. Paljudel meie grupikaaslastel oli seekord kahetoalised - seega häid tube on.

Hoovis asusid lastele väiksed atraktsioonind ning kaugemal nurgas asusid väiksed koduloomad puurides.

Täna on jaanipäev!

Ja mis jaanipäev see on kui lõket ei tee.

Valvelauast juhatati koht kuhu tohib lõket teha ning kõrvalt pargist sai alla kukkunud oksi korjatud ning meie pisike jaanituli sai järvekaldale üles seatud. Isegi sääsed olid kohal. Jätsin teised jaanitama ise läksin aga magama, sest päevased elamused olid piisavalt ära väsitanud.

4. päev

Peale mõnusat hommikusööki suundusime lähedal asuvat Iveeria jumalaema kloostrit külastama. See on üks kuulsamaid õigeusu keskuseid Venemaal.

Klooster on tõsiselt ilus, puhas ja murugi niidetud. Kõik väga korralik ja tip-top koht. Aga sellist mõnusat tunnet nagu Tihvini kloostri külastamisel ei tekkinud.

Kuna Valdai järve ääres asuvad ka Venemaa tähtsate kultuuri- ja riigitegelaste suveresidentsid siis suur vend jälgib siin kloostris erilise hoolega. Ehk siis nüüd tean mis tunne on kui drooniga sinu liikumist jälgitakse.

Sealt sõitsime tagasi Valdaisse ja külastasime Valdai kirikukellade muuseumi. Meil oli giidiga tuur ja see muutis asja huvitavaks, sest ta mängis muuseumis asuvate kelladega 2 lugu. Muuseum ise koosnes ainult ühest ruumist, seega ei olnud just suurem asi. Kui sa just suur kirikukellade fänn ei ole, siis seda muuseumi ma kül soovitada ei julge.

Järgmisena tegime linna keskväljakul väikse nn. fotopeatuse. Mina kasutasin seda aga hoopis ühe nostalgilise jäätise söömiseks.

Nüüd aga sõit edasi või õigemini kül juba tagasi Novgorodi.

Vot see on linn kuhu võiks tagasigi tulla.

Novgorod on 1000 kiriku linn – ükskõik kuhu poole sa ka ei vaataks ikka mõni kirik jääb vaatevälja.

Käes oli lõunasöögi aeg. Meie väike grupp lõunastas Ilmeni nimelises restoranis. Kuna väga palju aega ei antud, siis pidime siin restoranis piirduma ainult supi valikuga. Need olid suurepärased!

Tagasiteel bussi sai pargis kahe väikse pärdikuga pilti teha. Ja sellest võimalusest pidin ma kohe kinni haarama – tegelik põhjus oli ikka see et sai kordki üht pärdikut katsuda. Igastahes nunnud nad olid!

Seltskond kogunes bussi juures, et üheskoos minna Kremliga tutvuma.

Ühe reisikaaslase käest aga selgus, et kohe bussi parkla juures üle tee asub kuulsate Pavlovoposadkie rätikute esinduskauplus. Mõeldud-tehtus, minusugune harakas pidi otse loomulikul kohe sinna suunduma. Mehe vedasin ka igaks juhuks tõlgiks kaasa.

Ja nii saigi üks minu kauaaegseid soove jälle täidetud. Minu garderoobi kuulub nüüd üks korralik rätik.

Kes soovib sa valikuga tutvuda nende veebilehel:

www.platki.ru

Õnneliku rätikuomanikuna jooksime oma grupile järgi – õnneks nad polnud väga kaugele jõudnud.

Peale toredat Kremli tuuri suundusime hotelli kus saime oma toad kätte.

Meie hotelliks selleks ööks on www.amaks-hotels.ru

Hotell ise väga OK ja tuba väga hea. Suurteks miinusteks on lifti puudumine ja vägagi kesine hommikusöök. Viimast on kerge parandada – kõrval majas on hotell kus pakutakse 500 rubla eest väga uhket rootsilaua hommikusööki.

Enamus inimesi meie grupist läheb kultuuriõhtusöögile ehk traditsioonilised vene toidud koos väikse laulu-tantsu ja folklooriga. Väike osa meist aga otsustas linna vallutada omal käel. Kõigepealt väike söök ja siis linnapeale jalutama. Vahetevahel põikasime ka mõnda kauplusesse sisse. Harakat ikka kuld ja kard huvitab.

Linnas sai ikka päris korralikud tiirud tehtud. Nii et kõigil jalad valusad ja villis. Aga enne hotelli jõudmist möödusime klubist kuhu meie seltskond oli folklooriõhtule läinud. Muusika oli mõnus seega otsustasime sisse kiigata. Paar tugevamat oli veel jäänud. Üks proua pidas DJ ametit kuhu vahele tegi ka ise paar lugu arvuti saatel. Otsustasime vähekeseks ka peole jääda ning teha mõned tantsusammud.

5. päev

Peale kesist hommikusööki kobisime bussi ning alustasime koduteed.

Kuna soovijaid oli palju, siis tegime väikse vahepeatuse Gatšina keiserliku residentsi juures. Need kes paleesse sisse minna ei soovinud said lõunale, teised aga harisid ennast kultuurivallas.

Suurepärane peatus! Mina nautisin palee ekskursiooni täie raha eest!

See palee on enamalt jaolt uuesti üles ehitatud ja renoveeritud. Sisustus (mööbel, gobeläänid jne.) oli suurel määral säilitatud mujal. Hoone ja ruumid aga enamasti uuesti ehitatud.

Ja nii saigi reis läbi, ainult piiriületus veel!

Gatšina keiserlik residents