6x Horvaatiasse ja 4x Brodaricasse

Aastaid tagasi olid minu nn Reisimise bucket listi jäänud: bussireis; rongireis ja autoreis.

Bussiga sai sõidetud Tallinnast Itaaliasse - VALUS kogemus. Not my cup of tea!

Rongiga sai ette võetud 2 erinevat reisi: 1 Moskvasse, siis kui veel see oli OK. Ja teine - Lux reis Hispaanias Camino radadel. See oli super äge! 

Esimest korda läksime autoreisile 2010 ja me avastasime Ungarit. Hommikune start muutus tol korral lõunaseks stardiks, sest viimasel minutil tuli hirm nahavahele ja läks aega enne kui autosse sai istutud.

Horvaatiasse tulime 1. korda kui poiss oli 1-aastane ehk aasta oli siis 2015. 

2015 - Istria poolsaar

2016 - Dubrovnik

2020 - Covidi aasta. Alustasime sõitu lootusega jõuda Horvaatiasse. Tol korral sai asukoht valitud Covidi kaardi järgi. Šibenik ja see maakond oli ainus valge laik ehk siis madala Covidi tasemega ja sellise suuna me võtsime ning nii ka omale koduküla leidsime. Ning nüüd me oleme kuidagi hooked.

Sellest Covidi reisist alates on meie lemmik koduküla Brodarica ning siint teeme Day-trippe teistesse kohtadesse, kuid oma koduküla ja oma koduküla rand on ikkagi PARIM meie jaoks.

Aastaid juba võrdlen teisi linnu ja randu kus vahel käime nn oma koduküla rannaga ja keegi pole vastu saanud veel. Ja me oleme omajagu siin rannikul ringi seigelnud.

Kui võrdluste juurde tulla, siis meie noormees eelistabki kividega randa. Kodu-Eesti randades muutkui meenutab meile, et liivast jalgu puhastada on palju hullem kui kivikestest.

Brodarica on väike küla kohe Šibeniku külje all. Eesti mõistes üks väga igav külake aga nende mõne aastaga on siin kõvasti ehitatud ja arendatud. Meie ranna nimi on ajas muutuv aga muidu teatakse seda Rezalište nime all. Siin on olemas kõik mida ühest rannast soovida oskan: WC; duššid; söögikohad; erinevad ranna lõbustused ja siis see kõige olulisem - SUUR varikatus mille all laste mänguplats. Miks mulle meeldib meie rand ja küla: siiani ta pole selline suur hull turismikas, nagu näiteks Pula või Split, sest meie külas pole midagi vaadata. Aga noh siin rannikuääres on neid turiste igal pool. Kuid siiski mõnusalt rahulik kulgemine lastega. No, ja see suur imeline varikatus on koht mille varjust meid leida saab. Meie oleme siin ikkagi veemõnusid nautimas, mitte oma valget nahka grillimas. Seni oleme ka alati sinna katuse varju endale koha leidnu. Ja kui vinguda tahta, siis ainus asi on see, et kohalikud suitsetavad palju ja seda ka rannas ning neid ei huvita kas läheduses on lapsi või mitte. 

Ah jaa, meie randa saab jälgida ka live webcamist.

Finatsiline pool ka...ma armastan muidu Itaaliat ja see pole saladus vist kellegile aga kahjuks mu rahakott ei kannata suvel-perega ja pikalt seal riigis puhata.

So, the next best thing - Horvaatia

Või nagu ma vahest kipun ütlema "Horvaatia on vaese inimese Itaalia". Kuid aastatega on see muutunud. Eelmisel aastal tuli Horvaatias käibele Euro ning kohe oli ka hinnatõus näha kuid sel aastal on siin veel hullem. Toidupoes on osad hinnad juba hullemad kui Eestis.

Õnneks on meil nn. oma majutus, kus perenaine kirjutab enne hooaja graafiku avamist meile ja küsib et millal ja kui kauaks me sel aastal tuleme. Nii armas lihtsalt.  

Meie koduks on Apartmani Olivette - siin on 2 korterit turistidele: 1-magamistoaga ja 2-magamistoaga. Seni oleme peatunud 1 magamistoaga korteris kuid sel aastal siis 1. korda 2-magamistoaga korteris. Super korterid koos kõige vajalikuga sealhulgas ka pesumasinad, mida neil fotodel ei ole. Randa on meil natuke üle 1 kilomeetri jalutada, aga meile see sobib, sest egas rannas peesitades neid samme muidu ju ei tuleks. Ainus miinus meie majutusel ongi vast see, et see sobib autoga reisijatele, sest suurde toidupoodi on päris mitu kilomeetrit ja meie koduküla on mõnusalt aeglane, seega vaatamisväärsuste ja muude elevust pakkuvateks tegevusteks tuleb ikkagi ringi sõita. Aga nii see meile kõige paremini sobibki. Saame rahus chillida oma kodukülarannas ja kui juba piisavalt chillitud, siis sõidame jälle kuhugi mujale linna jalutama ja sealsetesse randadesse ujuma.

Peale selle, et kohalikust keelest me mitte mõhkugi aru ei saa, tunneme me ennast siin kui kodus ja super hästi!

Ah jaa, meil on momendil siin kuumalaine, kus õue temperatuur on päeval kusagil 38 kraadi ning vee temperatuur on 25-30 kraadi vahele, olenevalt kus kohas siin rannikul see mõõdetud on. Ehk siis elu on ilus puhkajale!

2024 autoga Horvaatiasse ja Budapest

 Natuke meie selle aasta autosõidust ka... Igavuse vältimiseks oli meil sel korral tibake teine teekond valitud kui muidu. Sõitsime läbi Slovakkia ja Ungari ning tegime pikema peatuse Budapestis.

Reedel 5. juulil pakkisime kogu killavoori autosse ning sõitsime vanaisa juurde, et auto kenasti garaaži parkida. Laupäev hommikul saab selliselt kiirelt teele asuda. Kuna Tips on juba 3e aastane, siis sai päevane teekond 700 km peale venitatud. Eelmisel aastatel oli temaga isegi 500 km läbimine raske kui teele tulid ootamatud ummikud mis sõiduaja liiga pikale venitasid. Elu on õpetanud, et ummikud tuleb sisse planeerida, sest neid on omajagu. 

Sel korral polnud me Riia juurde veel jõudnud kui avastasime, et meie autol on kas ventikaga midagi või siis konditsioneeriga. Sest õhku ei tulnud ja jahutust ei olnud. Esimese Cirkle-K´s sai proovitud kaitsmete vahetust aga ka see ei töötanud. Sai ka Eesti esindusse helistatud, aga ka nemad ei osanud midagi soovitada. Otsustasime edasi sõita, sest ka enne konditsioneeride saabumist sõideti autodega soojemates kliimades. Ja küll kohapeal midagi ka leiame. Igatahes mingi hetk see süsteem otsustas siiski tööle hakata. Uh, vedas. Ja siis jälle mingi hetk ta jonnis jälle meiega. Ning siis hakkas jälle tööle. Eks näis kuidas sellega läheb aga edasi me igatahes sõidame.

Tavaliselt kõige valusam sõit on alati olnud Leedu oma 70km kiirusepiiranguga ristmikel ja nende keskmisekiiruse mõõtmise tsoonidega. Sel aastal aga vist saab selle koha endale Slovakkia - kehvad teeolud ja kui mäest alla tulid siis siis ootamatud 50km märgid. Korralikku kiirteed saime sõita jupiti ning väga vähe. Ei tea kas Google tegi meile lihtsalt lõbusama marsruuti, momendil pole viitsimist asja uurida. Aga tunne on, et seda teemaksu selliste teede eest küll rohkem tasuda ei sooviks.

1. öö möödus meie vanas heas ja tuttavas Augustowi lähedal teeäärses kohas nimega Abro. See lastega peredele eriti tore kohake, sest õues on suur mängnurk ja ka toas on väike mängunurgake. Õhtul on köök avatud 22ni ehk siis ka hilisema saabumise puhul jõuad veel õhtusöögi tellida. Hommikusöögi valikust leiab igaüks endale midagi. Esimest korda meie siinsete peatumiste ajaloos saime me õhtustada kui ka hommikust süüa õues, sest nii ilus ilm oli. MÕNUS!!! Miinuseks selle koha puhul on olematu või väga nõrk WIFI. Kui me autoga parklasse keerasime, siis noormess juba tagaistmelt vangutas pead ja oigas, et see ju olematu WIFIga koht.

2. öö oli meil Bookingu kaudu pandud Poola ja Slovakkia piiri äärde -  Zajazd Chyżne . Piir asus kiviviske kaugusel. Meie üllatuseks oli see teeäärses tanklas. Või õigemini siis tankla taga ja seal oli suur TIR parkla ning veel üht-teist huvitavat. Majutuskoht oli suutnud luua väga armsa ja õdusa nurgakese, kus oli õues suur laste mänguväljak, mini zoo, väli tennise ja võrkpalli plats jne. Kuna teepeal saime korralikult vihma, siis olid ka siin kõik kohad märjad ehk siis lapsed õues mängida ei saanud. Õnneks avastasime restoranist suure ja toreda mängunurga. Seega meil läks väga hästi ja lapsed said ikkagi piisavalt rahmeldada enne magamaminekut. Ja hommikusöök, see oli lihtsalt uskumatu. Mina üldiselt ei ole keedetud maasikamoosi austaja aga see moos mis seal pakuti oli lihtsalt uskumatult hea. Hiljem selgus, et nad keedavad selle moosi ise. Nämm-Nämm. WIFI oli super ja meie poiss oli õnnelik. Aga hommikuga oli meil kiire, sest olime saanud telefoni SMSga tormihoiatused ning soovisime enne tormi saabumist sealt kadunud olla.

Tankla juures ööbimisel oli ka 1 hea asi, saime kerge vaevaga Slovakkia teemaksu tasutud 70 zlotti. Kahjuks pidime 10-päevase pileti ostma, sest momendil oli see miinimum aeg. Teenindaja ütles, et kuu aja pärast peaks tulema ka võimalus 1-päeva pilet osta.

Torm sai meid Slovakkias lõuna paiku kätte aga õnneks ei midagi hullu. Aga igaks juhuks keerasime esimesse kaubanduskeskuse parklasse ning läksime poodidesse. Sattusime toredasse TEDi nimelisse poodi kus Hiina kila-kola müüdi ja meie printsess sealt endale kingitusi kokku valis. Õnneks kõik meisterdamise asjad seal ikka väga hea hinnaga. Mina sain sealt endale uue telefoni ümbrise millel mõnus pikk rihm taga, et saab risti üle nagu käekoti panna. Väga mugav käru lükata ja siis kiiresti kaarti vaadata või pilti teha. Budapestis sai see juba korralikult proovile pandud.

Ungari teemaks ka 10-päeva miinimum diislile ...

3. ja ka 4. öö Novotel Budapest City

Budapestis oli vihma tõenäosus 1% ja see 1% sattus just sellele ajale kui ma hotelli ees parklast autost asju otsima läksin. Ma sain hetkega läbimärjaks nagu oleks koos riietega basseini hüpanud. Sama kiirelt kui see vihm oli tulnud ei kusagilt oli see ka kadunud ja teed kuivanud.

See hotell sai meil valitud basseini ja parkimise tõttu. Nimepudinad ei ole oodatud enamustes termides mis neil selles linnas pakkuda on. Bassein oli väga väike selle hotelli kohta, aga oli. Seal oli ka 1 soome saun ja 1 külm (äkki oli katki või oligi nii mõeldud) soolaruum ja see oligi kõik. Eestlasena olen äkki liiga ära hellitatud mõnusate SPAdega?! 🤔

Elu suurlinnas ja suurlinna hotellis on ikka midagi muud kui meie väikses konnatiigis. See hotell oli uskumatult busy. Ja noh, hommikusöögil olid inimesed nagu hakkiparv toidukallal. Valik oli lai, iseasi kas sul õnnestus ka natuke seda proovida. Lapsed tõmbasid esialgu kivikujuks selle melu peale ning arvasid, et nad ei soovigi süüa. Õnneks teiseks hommikuks olid nad juba kosunud.

Aga meie päevast Budapestis ikka kaa...

Algatuseks sammusime metroosse, kus lunastasime päevapileti perele 5000 HUF´i eest. See sisaldab 24h sõitu viiele inimesele. Suurepäarane ost, sest ei pidanud lugema kuhu kui palju pileteid vaja jne. Sõitsime kui vaja ja jalutasime kui saime.

1. vaatamisväärsus mida lastele tutvustasime - Ungari Parlamendi hoone ehk siis suur loss nagu lapsed seda kutsusid.

2. Võtsime nr. 2 trammi, mille liin on väga mõnusalt tehtud ning sellega näeb paljusid ilusaid vaateid Budapestis. Nagu tasuta versioon Hop-on-Hop-offi.

3. Budapesti keskturg, all korrusel kõik ungaripärane toidukraam ja teisel korrusel suveniirid. Minu suureks üllatuseks, ei suutnud ma sealt struudlimüüjat leida. 

4. Edasi suundusime juba laste lõbustusi otsima: Museum of Sweets and Selfies No. 2. (nr 2 seetõttu, et kesklinnas on ka nr. 1) Suurepärane koht, lastel oli lõbu ja nalja palju. Pilet perele oli umbes 40 euri.

5. Järgmisena läksime laste vabaõhu SPAsse - Palatinus Bath, vot see oli super lux ja meeletult suur koht. Sinna läheks kohe tagasigi, sest meil õnnestus ainult väike osa seal läbi käija. Ka see pilet meie perele maksis u. 40 euri. Ning kuna momendil on ka Budapestis kuumalaine, siis see SPA on 1h võrra kauem lahti ehk kuni 20:00ni. Meie suht viimase ajani seal olimegi ning siis suundusime oma hotelli tagasi. 

Palatinus Bath

Viimane sõidupäev meie Horvaatia koju kulges rahulikult. Teed olid head. Ainult Zagrebi juures oli ummik ning kaart viis meid läbi Zagrebi äärelinna. Seega sinna kaotasime aega. Ka Horvaatias sajab vihma ning kui sajab siis ohtralt ja kiirteed muutuvad libedaks. Kui seni pole ma väga mõistnud neid sisse freesitud triipe kiirteedel käänulistel laskumistel mis raputavad autot korralikult, siis vihmaga pole neid üldse tunda. Nähtavusest me ei räägigi. Kui Zagrebi juures oli 39 kraadi sooja, siis teepeal vihmaga langes see 22 kraadini. Uskumatu. Ja kui siia Šibeniku kanti saime juba, siis kõik tundus kuidagi kodune ja mõnus. Teistest läbitud riikidest erineb Horvaatia teemaksu süsteem, siin on kioskid ja üldiselt ka inimesed kus siis tasuda saad oma maksud. Õhtuti ja kõrvalisematel mahasõitudel on ka nn. iseteenindus ja seal on ainult viipekaardiga maksmise võimalus. Meile maksis nn koju jõudmine 28,50 EURi. Maksime kahes osas, sest Zagrebi ümbruses on kiirteed tasuta.

                                                                PUHKUS ALAKU!!!

P.S. Pildid lisan kunagi hiljem

Mida teha lastega Trondheimis?

 Võtsime väikse linnapuhkuse koos noormehega sõprade juures Norras. Täpsemalt imearmsas Tartu hõngulises linnas nimega Trondheim. Linnake ise on inimeste arvult vist kolmandal kohal peale Oslot ja Bergenit. Kui pindalalt vaadata siis vist neljandal kohal aga mis seal ikka statistikat taga ajada. Nagu Tartu puhulgi, siin on imeline puitarhitektuur ja NTNU ehk Norra teadus ja tehnoloogia ülikool. Ja eks see viimane ole ka süüdi selles miks ma ikka ja jälle sellesse linna oma tee tagasi leian. 

Sel korral aga soovisin 4 päeva jooksul tutvustada oma pojale seda imelist mõnusta linnakest. Ja programm sai meil järgmine.

1. Nidaros katedraal, selleta ei saa üle ega ümber ning seetõttu oli see ka meie esimene peatus. 120 NOKi oli täiskasvanu pilet. Meie ostsime kombi pileti, mis sisaldas ka Archbishopi paleed ja Norra kroonijuveelide muuseumi. Viimaseid soovisime me tõesti näha, sest polnud kunagi varem seal ka ise käinud. Kahjuks selles muuseumis fotosid teha ei saanud. Kuna iga muuseumi pilet maksis 120 NOKi aga kombi pilet 240, siis selle Archbishopi palee ehk kunagine kuninga palee saime me nagu kauba peale. Kui just väga vanadest kividest huvitatud ei ole siis võib selle vabalt vahele jätta. Kuigi peab ütlema, et nad näitasid seal väga head filmi katedraali kohta aga jällegi see pole eriti lastele. Selles Archbishopi palees oli veel 1 eraldiseisev muuseum aga selleks päevaks oli meie muuseumide norm igati ületatud.

Nidaros Dome on Norra kuningriigi troonimis kirik. Momendil renoveeriti nn kuninglikku väravat. Mmmm...huvitav, kas vaikselt oodatakse uue kuninga kroonimist?!?

Nidaros Dome - see foto on eelmise aasta jaanuarikuisest reisist. Neil ikka nii hullusti mai kuu ilmadega ikka ka ei ole. 😅

Nidaros Dome

Nidaros Dome

Nidaros Dome: neil oli väga äge video kirikus kus all jooksis ajatelg ning näitas kuidas kirik ajas muutunud on

2. Minu lemmikvaade (link viib IG reelsile) koos Trondheimi vana sillaga. No seda võiksin ma iga päev käija vaatamas. Ning väike vanalinna tuur on alati teretulnud.

Trondheim

Trondheim - no kas pole mitte IMELINE

Mõned pildid on eelmise aasta jaanuarikuisest kiirvisiidist Trondheimi kui mu sõbrannal oli suur juubelipidu. Sest selle imelise vaate peab ikka iga kord üle kaema.

Trondheim

Trondheim

3. Sverresborg Trøndelag Folk Museum ehk meie mõistes Vabaõhumuuseum (link viib IG reelsile). Minule isiklikult vägagi meeldis aga poiss väsis ära selle kuuma ilmaga. Meil samasugune ilus soojalaine nagu Eestiski momendil. Huvitav oli ka see, et muuseum on avatud ainult 10/11-15ni. Eestlane pole nii lühida avamise ajaga harjunud 😆, aga saame ka sellega hakkama. Meie käisime nädala sees ning turismihooaja väliselt seega lastele seal midagi väga ei toimunud. Oli 1 lasteaiarühm, kellel oli väga tore programm tellitud kus õpiti mõõgavõitlust puidust mõõkadega, vibulaskmist ja vermiti münte. Kahjuks neid ajsu niisama teha ei saanud. Eks ka see fakt psühholoogiliselt väsitas meie pisikest reisilist. Peale sellist väikest jalutuskäiku suundus enamus seltskonnast koju raamatut lugema ja puhkama aga mina pidin ikkagi veel linnavahele jalutama saama 🙈 No nii väga meeldib mulle see linnake. "Kodus" avastasin, et terve see 2 tundi on mu poeg lugenud oma esimest inglise keelset raamatut. No mu silmad pidid peakolust välja kukkuma ja ise meelemärkuse kaotama. Minu poeg kes eesti keelset raamatut suudab suure sundimise peale korraga 3 lehte lugeda ja siis on vaja süüa, juua, pissile, puhata ja veel 110 muud jokutamise meetodit võetakse ette. USKUMATU. Aga samas ma olen ka niiiii niii rahul. See reis tasus ennast 100ga ära. Etteruttavalt võin öelda, et selle 4 päevaga luges ta 2 lihtsamat inglise keelset raamatut läbi. 

 Sverresborg Trøndelag Folk Museum

Igaks juhuks panen need ka siia kirja koos linkidega ehk on kellegil ka vaja soovitusi kuidas oma poisse lugema saada. No ja kes meid teavad-tunnevad saavad ka meie käest neid raamatuid laenata.

Dog Man and Cat Kid see on koomiks ning selles Dog Man sarjas on rohkem kui 1 raamat.

Teine grammike raskem raamat juba oli DIARY of a Wimpy Kid ja ka selles seerias on meeletult raamatuid. Diary of a Wimpy Kid Box tuleb mingis versioonis meile varsti koju.

Lugemishulluses noormees

Lugemishulluses noormees

4. Järgmine peatus Rockheim ehk siis otsetõlkes RokkiKodu. Interaktiivne muusikamuuseum. Lastel oli huvitav ja said seigelda aga ma ei ole kindel kas seda uuesti teeks.

Rockheim

Rockheim

5. Kohe Rockheim´i vahetus läheduses asus suur ujulakompleks Pirbadet ning ülejäänud päeva veetsime seal. Kella 18ks olid lapsed omadega juba täitsa läbi. 😂 Selline Kalevi Spa stiilis rajatis kuid pindalalt tunduvalt suurem. Neil oli ka nn täiskasvatute osa, kus siis asusid mõned saunad. Eestlane on aga kindlasti ära rikutud meie uhkete ja ilusate Spade ja saunadega. Kuid lastele piisas ka sellest küll ja veelgi.

6. Pühapäeva õhtul oli meie lend tagasi aga see tähendas, et hommikul saab veel ju ühe muuseumi ette võtta 😂🙊 Trondheim Science Center ehk Vitensenteret. Hiljem osutus see meie kõigi lemmikuks! Seal oli kõik interaktiivne. Põhimõtteliselt oli tegu suure laste mängutoaga kus kõik asjad olid kuidagi teadusega seotud. Samuti oli neil väga äge Planetaariumi nimeline kino kuid suureks kurvastuseks oli see ainult norra keeles ning loomulikult oli meie poisil igav. Kuid mulle meeldis ka see osa. Me käisime vahepeal majast väljas lõunal ja siis läksime veel tagasi, sest lapsed tahtsid veel mingeid asju seal katsetada. Uskumatu, muuseum kuhu tahavad lapsed tagasi minna. Osatakse ikka asju ehitada.

Õhtuti seletati meile loomulikult ka erinevaid trolle ja näidati raamatuid nende lengendidest. 

Päris loodusesse ja metsa me sel korral matkale ei jõudnudki.

Meie sealoleku päevadel ei möödunud ühtegi päeva ilma, et oleks mõnd neidu kohalikes rahvariietes näinud. Kohalikud rahvariided olid iga päev meil päris elus olemas ja ei pidanudki muuseumi neid vaatama minema. NIIIII ÄGE. Norra rahvariideid kutsutakse bunad/bunader. Nagu juuresolevalt lingilt võib näha, siis suhteliselt mitmete riietuste juures võib ka meie rahvariitele paralleele tuua. Tundub, et omal ajal oli seda reisimist ja suhtlemist ikka rohkem kui tänapäeval me seda uskuda/tõestada oskame. Ei usu et tegu kokkusattumustega. 

Lõpuks selgus ka tõsiasi, miks neid rahvariideid nii palju linnapildis oli - koolilõpuriided on rahvariided. Vot see oleks küll üks asi mis võiks Eestis kanda kinnitada. 

Kusjuures, selles imelises linnakeses jäi mulle lausa 2 poodi silma, kus müüdi rahvariideid. 1 neist oli Husfliden kauplus, kelle link mul ka üleval pool ära toodud ning kus kaupluses mul ka endal õnnestus käija, sest kohalik Made in Norway disain ja suveniirid tuli ju üle vaadata. 

Norra suveniiri eks neid ole igasuguseid ja seinast seina. Kallimate asjade hulka kuulub kindlasti matkariietus ja Norra erinevad kunudmid. Ah jaa, olgu veel öeldud, et minu arvates on Norra Rahvussport KUDUMINE. Sellist kudumismaanijat ei ole ma veel kusagil mujal kohanud. Ja see on ka nii äge. Meie pere saab ka oma kudumid Norrast kingitusteks erinevatel tähtpäevadel 💓

Sel korral sai kaasa ostetud vaalalihast suitsuvorsti. Silma ja hinge jäid ka Røros Tweed tekid ja pleedid kuid momendil ei ole meil neid vaja, seega jäid ka ostmata. Noormees saatis koju postkaardi, see on meie väike peretraditsioon, et igalt reisilt saata kas koju või siis mõnele sugulasele/sõbrale vana kombe kohaselt tuvipostiga postkaart - selline käsitsi ise kirjutatud ja postmargiga.😅

Ja siis kogemata avastasin ühe imelise pisikese suveniirpoekese nimega SUKKER Design (link on nende norra keelsele webilehele), nad on ka IGs leitavad.

SUKKER Design

SUKKER Design

Seda peavad hobikorras mitu kohalikku, see tähendab siis Trondheimi, kunstnikku ja käsitöölist. Kauplus on avatud ainult reedel, laupäeval ja pühapäeval, sest neil on päris töö kaa. Ning igal inimesel on oma valdkond, milliseid töid ta teeb. Sel päeval kui mina sinna sattusin oli tähtede poolt mulle müüjaks sattunud inimene, kelle õmblustooted olid poes müügil. 

Ja nüüd raamatuid lugema 😆

Paar fotot veel lõpetuseks...no lihtsalt nii ilus on see linnake.

Trondheim

Trondheim

Trondheim eelmise aasta jaanuaris

P.S. Terve tänase päeva kui olen postitust kirjutanud ja fotosid lisanud, siis see Blogger on siin jukerdanud ning ei lase fotosid õigesse kohta panna ega ka neid suuremaks teha. Ei tea kas internet sai täis? 😂😂😂

Autoga Itaalias

 Nüüd on aeg kokku võtta autosõidukogemus Itaalias.

Itaalased on HULLUD!

See on siis lühikokkuvõte.

Üldiselt nad ei pea ühestki liiklusmärgist kinni, kihutavad kuidas jaksavad ning selline uus asi nagu autoga trügimine on ka nüüd siis ära nähtud. No ja signaali peab andma kogu aeg ja ikka südamest, ükskõik siis mis selle põhjuseks on.

Kui kõrvalistele mägiteedele sattusime, sellised kus on need möödalaskmise taskud ehk siis kahesuunaline liiklus ühe raja peal, no vot siis kurvides lasime ka meie signaali ikka südamest. Selle nalja õppisime juba eelneval reisil Amalfis ära, et kui lähed kitsal teel pimekurvi, siis annad signaali, et teised teaksid et sa oled nüüd sealt tulemas.

Tipptunni liiklus ja ringtee või õigemini oli see totaalne sasipundar mis liikus. Ei olnud ühtegi rida selgesti aru saada. Kõik trügisid kuidagi ja kuhugi. Vot see võttis ka mu sõbranna roolitaga värisema, ta ainult korrutas "Go with the flow. Go with the flow." Siis teatas, et saagu mis saab aga me nüüd läheme ja sõidame. Jäime ellu! 

"Go with the flow" oli üks soovitusi mille saime Itaalia liiklusesse kaasa ühelt sõbralt, kes seal pidevalt sõidab.

Tankimine: paljudes tanklates on nn. osad tankurid teenindusega koos. Ehk siis keegi, kes täidab su autopaagi aga sina maksad 20 senti liitrikohta lisaks. Viisakamates tanklates on sildid väljas kus on teenindusega tankurid. Osades aga pole ja kohalik onu tuleb ja sõimab su itaalia keeles läbi, et sa ei tea nende kirjutamata reegleid. Aga on ka toredamaid kohti ja teenindusi. Olime varahommikul teel parmesanijuustu tehase tuurile ja enne seda oli vaja tankida. Sattusime ühel kõrvalisel teel väga ilusasse tanklasse ja saime oma tankimised tehtud kuid märkasime, et väljasõidul ei tohi vasakule keerata. Küsisime siis tankimisteenust pakkuvalt noormehelt, et kui tõsiselt me seda märki võtma peame ja kas on ka valvekaamerad väljas. Esiteks, see noormees oskas suurepärast inglise keelt. Teiseks, oli jummala sõbralik ning isegi tema teenust mitte kasutades tankimisel oli ta nõus meile vastama. Ja siis saabus vastu "You are in Italy, this is just a suggestion!"

See lause võtab ideaalselt kokku liikluse Itaalias!

1 päev Firenzes

 Alustuseks minu kõige lemmikum majutus selle reisi jooksul oli/on Hotel Villa Liana. Lihtsalt imeline!!! Eelnevalt lingilt saab näha väikest slaidishowd minu IG kontolt.

Imeline aiake Hotel Villa Liana. Firenze.

Sisehoovi autoparkla Hotel Villa Liana. Firenze.

Imeline koridor ja puhkenurgake Hotel Villa Liana Firenze

Hommikusöök laemaalide all Hotel Villa Liana Firenze

No ma ei saa küllalt neist laemaalides. Hotel Villa Liana Firenze

Meil oli ka eraldi nn. elutuba (ühiskasutatav) Hotel Villa Liana Firenze

Meie tuba Hotel Villa Liana Firenze

Hommikune üllatus Hotel Villa Liana Firenze

Parkimine autole oli hoovis ning peale lisatasu kaasnes ka lisa tingimus, et autovõtmed peavad jääma vastuvõttu, et nad saaksid vajadusel autot liigutada selles pisikeses sisehoovis. Meie W Taigo oli ka suht maksimum mõõtudes auto mis sellesse hoovi sisse mahtus sõitma nendest väravatest. Autopeeglite ja seinte vahele sai panna paberilehe...okei-okei...paksema piibli. 

Sellel hotellil oli ka kõige parem eelnev suhtlus meiega, sest olime autoga tulemas, aga hotelli peauks (aadress) asub ZTL tsoonis kuhu autoga sisenemisel kaasneb kindel trahv. Seega nad korduvalt tuletasid seda meile meelde. Hiljem avastasin, et vastuvõtus oli olemas ka teenus trahvi tühistamiseks. Loomulikult väikse tasu eest aga ikkagi oli leitud võimalus rumalatele turistidele vastu tulemiseks. 

Hoone oli ehitatud 1869 ning esialgu oli see Inglise saatkond. Seega luksuslike laemaale oli piisavalt. Aga samas ka seda väikest Itaalia boheemlust oli sisse segatud. Viimast oli ka varase kevade tõttu tunda hoovist, mis pani mind nentima, et see hotell vajaks natuke hoolt ja armastust. Hommikul sööma minnes sõbranna nentis, et hool ja armastus on kohale jõudnud, meie lihtsas koridoris toimus pahteldamine ja värvimine. Mulle see päris elu ikka meeldib! Hommikul korjab remondimees oma redeli ja pahtlipange kokku, et külaline sööma saaks minna. Meie kõrvaline koridor oli suhteliselt kitsuke.

Aga nüüd Firenzet avastama ja seda kõike loomulikult jalgsi, sest nii näeb ju kõige rohkem ja saad ahmida iga tänava, maja ning detaili juures, et kui ILUS kõik on.

Rohelised aknaluugid. Firenze.

Firenze

Esimene suurem peatus oli meie hotelli lähedal Mercato delle Pulci ehk siis vanakraamiturg. Seda vanakraami oli suhteliselt vähe kuid seal kõrval oli ka tavaline turg, ning seda oli tore läbi jalutada ning hindu vaadata.

Mercato delle Pulci Florenc

Mercato delle Pulci Firenze

Mercato delle Pulci juures oli ka tavaturg. Siin väike näide laudlinade hindadest. Lihtsalt uskumatu.

Mercato delle Pulci

Järgmine peatus Piazza di Santa Croce, no seal on palju erinevaid vaatamisväärsuseid üle vaadata. Peale basiilika on seal ka Dante Alighieri kuju näituseks. Kui meie seal olime, siis kogu piazza ise oli kaetud suveniirimüüjatega. Kuid meil oli oma salajane plaan. Basiilika di Santa Croce taga või õigemini selle sisehoovis asub Scuola del Cuoio nn näitus-müük. Sarnane meie Katariina käigule, et saad seal erinevaid meistreid tööd tegemas näha ning saad kaeda sisse erinevatesse tubadesse. Päris kool ise enam seal ei asu aga nn. show-müügiruum on olemas. Erinevatele toodetele saad lasta sisse panna ka initsiaalid. Näiteks nahkvöö siseküjele lased oma nimetähed pressid ja see on juba toote hinna sees või siis nii öelda tasuta kingitus. Oma tooted nad pakivad imeliselt, seega kui sul vaja mõnele lähedasele ilusat kingitust teha, siis siin on see võimalus.

Piazza di Santa Croce

Scuola del Cuoio

Scuola del Cuoio

Piazza di Santa Croce juures külastasime ka ühte suveniirikauplust, et imetleda neid puidust kandikuid. Need on ka ühed väga populaarsed suveniirid mida Firenzest kaasa ostetakse. 

Järgmine peatus Piazza della Signoria, see Piazza on üks olulisemaid siin asub vana palee, Lanzide lodza ja Michelangelo Taaveti kuju koopiaga purskkaev. Originaal pole ka mitte väga kaugel, see asub Firenze Kaunite Kunstide Akadeemias. Kindlasti tasub vana palee uksevahelt sisse piiluda, veel imelisi lae-ja seinamaalinguid. Edasi suundusime Uffizi galerii poole, isegi kui sul pole piletit ja sa ei plaani sisse minna, siis tasub seda teha. Jõudsime Arno jõe äärde välja ning loomulikult meie edasine tee kulges juba Ponte Vecchio suunas. Palazzo Pitti ja Giardino di Boboli juurest keerasime tagasi ning suundusime jälle tagasi. Meie teele jäid imelised vintage poed või õigemini lausa butiigid, imelised ja luksuslikud. Rahakott oleks mõistlik poodi sisenemisel kül sõbra kätte usaldada või siis kotipõhja ära peita. Sel korral ületasime jõe Ponte Santa Trinita´t pidi. Ka see sild on väga ilus kuid sealt avanevad ilusad vaated ka Ponte Vecchiole. 

Piazza della Signoria ja Taaveti koopia

Piazza della Signoria ja Taaveti koopia

Veel ilusaid lae- ja seinamaale. Vana palee.

Firenze Italy

Ponte Vecchio

Ponte Vecchio

Arno jõgi Firenze

Kui sa juba lähed üle jõe kondama ning sul peaks ajaliselt vedama, siis soovitan külastada Wildbunsbakery´t , see on ühe Eesti noormehe pagariäri selles imelises linnas. Meil oli see loomulikult nimekirjas kuid kuna me olime linnas ainult ühe päeva, siis saatusetahtel oli see pagariäri auletud sel päeval. NUUUUUUKS

Me oleme hullult ringi trampinud ja imetlenud kõike ning puhtalt ära unustanud, et ka sööma peaks. Sel korral tegime erandi ning sõime lõunat hoopiski Hard Rock Cafees. Ning hiljem sai nende nännipoest üks äge set medikaid soetatud. Kingitus minu kitarri õppivale pojale, sest poisslastele on suht võimatu reisilt mingit normaalset kingitust kaasa tuua. Need medikad osutusid hiljem kodus ikka tõeliseks hitiks.

Pole aega istuda vaid tuleb hakata astuma ja seda ikka järgmise Piazza suunas. Meie next stop oli

Piazza di Santa Maria Novella

Piazza di Santa Maria Novella

Väga hästi öeldud 💓

Piazza di Santa Maria Novella. Ka siin asub imeline basiilika kuhu kindlasti tahaks kunagi ka siise vaadata ning ka siin asub muuseum. Terve see linn on üks suur muuseum ja neid on siin palju. Seega tugevat närvi, et mitte soovida kõigisse sisse kaeda. Meie aga suundusime ühte imelisse kauplus muuseumi Officina Profumo-Farmaceutica di Sanata Maria Novella aastast 1221. Alguse on see saanud ei kusagilt mujalt kui kloostrist. Mõned tooted on ka tänasel päeval veel vanade retseptide järgi valmistatud. Ja loomulikult saaks igalt poolt ju ka midagi kaasa osta aga õnneks polnud meil millestki puudus vaid käisime seda niisama kaemas. Sissepääs oli tasuta. Neil on mitmeid kaupluseid üle Firenze ja nad kõik on väga toredad ja ilusad aga just see 1 on selline ajalooline kauplus-muuseum. NB! Kes aga Kaubamaja lõhnaosakonnas juba pilti taskusse paneb, siis neil tasuks sellest poest heaga eemale hoida.

Lõuna söödud, lõhnad nuusutatud - aeg on küps üheks AFFOGATO´ks. Tegu siis espresso ja jäätise joogiga. Ja see maitses nagu...kohv jäätisega, seega kahjuks ei midagi erilist.

Affogato

Nüüd veel viimased suuremad ponnistused: Piazza del Duomo ja Amorino Gelato. Viimaseid on väga kerge ühedada, sest üks Amorino Gealteriadest asub kohe Piazza del Duomo nurgal.

Amorino Gelato

Piazza del Duomo

Uskumatu kiirusega on päev õhtusse veerenud ning viimane aeg on hakata veiniaknaid otsima. Okej-okej, no tegelikult sai neid nagu terve päev proovitud otsida aga kuidagi ei hakanud ühtegi silma. Kuigi neid peaks olema suhteliselt palju siin linnas. Enamuses on kül kinni ja osad lausa kinni müüritud kuid siiski maja fassaadidel kenasti märgatavad. Mul oli kaasa võetud ka väike nimekiri koos kaardiga, kus kohast võiks leida mõned töötavad veiniaknad. Jalad olid juba ümmarguseks kõnnitud aga ühte töötavat veiniakent soovisime siiski leida. Abi ei paistnud isegi sellest nimekirjast, esimesed 2 aadressi kuhu suundusime, siis mõlemad veiniaknad olid kinni. Suure tõenäosusega oli asi selles, et tegu pole veel turismihooajaga ning meie olime linnas teisipäeval ehk siis ka kohalikud ei liigu nii palju ringi. Kes otsib see leiab või kolm on kohtu seadus aga lõpuks see 3. aadress osutus õnnelikuks ning ma leidsin töötava veiniakna. Juhuuuu. Nüüd võin edasi elada! 😂

veiniaken

Veiniaknast saab ka muud kui ainult veini 😜

Ja enne veel kui meie uhkesse villasse puhkama saab tuleb läbina nahkkottide allee ja keskturg. Keskturu 2. korrusel on mõnus suur valik erinevaid sööke ja jooke. Ja minu suureks rõõmuks sain ka degusteerida tükikest Bistecca alla fiorentina´t. Ise pole me seda tellinud ainult seetõttu, et 1 lõik kaalub keskmiselt 1,2-1,3 kg aga võib ka rohkem. Ja isegi jagades ühte rooga kahepeale tundub see liiga kohutav suurus liha ära süüa. Ja eks järgmisteks kordadeks peab ka midagi jääma.

Nahkkottide allee Firenzes

Ilmselgelt on see linn ühepäevasek külastuseks liiga suur ja liiga palju pakkuv! 

Aga alati saab ju siia tagasi tulla 😜

Päeva lõpuks riputasime jalad seinale.