Ston ja Pension Adria Haus

Alustasime koduteed aga enne veel üks minu jaoks oluline peatus - STON ja MALI STON.

Meie auto näitab reisi läbitud kilomeetriteks numbrit 3006 - eks selles väikses numbris ole omajagu süüd meie liinibussi lembusel sel aastal ja ka mereäärsetel majtustel.

Need 2 Stoni nime kandvat linna asuvad kohe Pelješaci poolsaare alguses. Meie kaugemale poolsaarele ringi kolama ei läinud. Poolsaar ise on suht kitsas kuid selle eest pikk - 65km. Tegu on mäeahelikuga kus kasvatatkse viinamarju ja erinevaid viljapuid ning seda nii tasandikel kui ka mäenõlvadel. Kõge kuulsam on see poolsaar aga oma austrikasvatuste poolest ning neid jätkub siin rannikuvettes igale poole. Ning just selle viimase tegevusala pärast see peatus minu jaoks oluline oligi.

Maismaalt tulles on Mali Ston lähemal. Meie aga alustasime ikka kaugemalt oma tuuri ehk siis Stonist.
Kohe linna sissesõidu juures on bussipeatus ja suht suur parkla. Parkimise eest tuli tasuda kuid summat ma kahjuks enam ei mäleta.
Linn ise on imepisike ja ega siin suurt palju midagi vaadata ei ole. Põhiline miks inimesed siia tulevad on söömine ja soolatiigid ning linnamüür.

Ston ja kaitsemüür

Suundusime meiegi soola tootmist vaatama. Väidetavalt pidi see ikka kasutuses olema kuid välja nägemiselt tegu ikka muuseumiga. Kes väikest piletiraha ei soovi maksta saab aia ja köie tagant nii samagi pilgu peale visata ja paar pilti klõpsata; minul oli vaja ikka sisse minna ja nende tiikite vahel jalutada. Kuna sel aastal on suhteliselt palju vihma sadanud siis soola "tootmist" näha ei olnud. Päris normaalne seletus aga kas ma seda ka 100% uskuda saan?!
Igastahes on siin kunagi see asi ikka korralikult töötanud ja seda juba roomlaste ajast saati. Omal ajal olla isegi Dubrovnik end Stoni soolaga vabaks ostnud. Vaated on ilusad ja ise soolatiikide vahel jalutada oli minule väga suurt rahuldust pakkuv tegevus.

Ston ja sool

Ston

Ston ja sool

Väravast ostsime väikses pakkis väidetavalt ikkagi kohalikku soola. Ja kohe hulgi, sest kodustele pidi ju suveniire ikka tooma. Kuna meiel on see luksus et pagas ei pea 20 kg kaaluma, siis võisime vabalt inimestele soola ja oliiviõli kingiks tuua.

Linna tagasi jalutades vaatasime nende mõne letiga turul ka ringi ning sealt sai ostetud kohalikku oliiviõli. Kahju et kohapeal proovida ei saanud, sest hiljem selgus et tegu oli ühe parema oliiviõliga mida me sel reisil saanud oleme. See taluniku oliiviõli meenutas väga meie eelmise aasta Bristi oliiviõli ja meie ilusat istanduse retke.

Aga tagasi Stoni juurde.
Üks suur vaatamisväärsus ja kindlasti väga tore matk on 14-15 sajand ehitatud linna kaitsemüürid. Need on 5 km pikad ning seovad Stoni ja Mali Stoni üle mäeaheliku.

Ston

Ston

Meie vaatasime ja imetlesime neid müüre kaugemalt ning suundusime sööma. Meie pisikesel oli seiklustest väsimus peale tulnud aga tühja kõhuga und ju ei tule.
Valisime lihtsalt tunde järgi ühe restorani. Minul oli ainult 1 tingimus - et koht pakuks austrisuppi. Alustuseks majapoolt väike mereandide pasteet, siis austrisupp millele järgnesid austrid ise ja lõpetuseks veel ka mereannipasta. Toidud olid suurepärased ja ainult nende pärast tasub sinna kunagi tagasi sõita. Suurepärane naudinguid täis elamus.

Austrid

Mali Ston on veel väiksem ning seal veel vähem vaadata aga siint saab võtta paadi/laeva reise austrite kasvatusse. Aja puudusel jäi see meil tegemata. Ka see linn on põhiliselt ikka oma gurmee toitusid pakkuv kohake.

Mali Ston

Mali Ston

Kui ma õigesti mäletan siis suht-koht kohe peale Bosnia ja Hertsekoviinat on üks kaunis "roheline platoo" (see on minu enda antud nimi). See jääb kindlasti silma, sest see on väga teistmoodi vaatepilt ja väga kaunis. Ja kui on juba roheline tasandik siis see tähendab ka koheselt põllupidamist. Seal samas tee ääres on müügipunktid kus siis kohalikud talunikud müüvad oma tooteid. Valik ja ilme on kõigil sama. Tegime meiegi peatuse, et osta virsiku moosi ja kohalikku sidruni ning mandariini mahla/limonaadi ning leti alt müütati ka kohalikku puskarit nime poolest limoncello kuid tegelikult viimasega suurt pistmist tal küll ei ole. Aga ikkagi sai 1 pudel ostetud kingitusek.
Kõik inimesed on sõbralikud ning kõike pakutakse ka proovida. Lisaks ostsime veel ka puuvilju tee peale ning ühe suurema paki neid kuivatatud apelsini koori mida isegi minu üli konservatiivne mees on armastama hakanud.

Meie tänaseks ööbimiskohaks on Pension Adria Haus Posedarjes.
See sai valitud paar päeva tagasi ning põhikriteeriumiks oli meri, kiirtee lähedus ning mugavustest konditsioneer ja hommikusöök.
Tuba ise oli imepisike aga mida see loeb kui me oleme siin ainult magamiseks. Sest oma ärkveloleku aja kavatseme veeta viimaseid veemõnusid nautides.
Toas oli kõik vajalik olemas nii külmkapp kui ka vannituba ning kõigile 3-le ka oma voodikohad.
Kuna õhtu oli kohe-kohe hämardumas, siis tormasime oma majutuskoha privaat randa. Nii uskumatu kui see ka ei tundunud oli neil oma privaat rand kuhu pääses teiste majade vahelt ning lausa eraldi võtmega. Seal polnud küla ollagi, lihtsalt mõned majad aga rand oli korralikult võrkaia ja luku taga.
Peale väikest turgutust mereääres tegime endale väikse õhtusöögi ehk soendasime kaasa võetud lõunasöögi jääke. Sai veel korra Stonni meenutada.
Meie toa ukse taga on kohe väike ümmargune laud ja paar tooli - "õhtusöök verandal".
Keha kinnitatud oli aeg meie kohalik bassein üle vaadata. Seal me magamaminekuni olimegi. ELU on LILL.
Ainsaks miinuseks selle majutuse juures oli uskumatult kesine hommikusöök. Valiku kesisusele õigem oleks kasutada sõnapaari valiku puudus. Lisaks olime me ka viimased kes hommikusöögile jõudsid.