Viin

Oooo imeline ja kaunis Viin - raske oli sind nautida koos 2 aastasega!

Linnareisid ei ole meie 2-aastase jaoks.
Laupäeval saime kokku minu sõpradega ühes kesklinna suuremas metroo peatuses ning suundusime väiksele jalutuskäigule linna. Kuna algatuseks kohe oli pisikesel tuju ära, siis läksime hoopis ühte paljudest parkidest istuma. Ja oh üllatust, poiss sai mesilase käest nõelata- õnneks põlve peale. See on mingi nõelata saamise reis, sest mina sain Brnos herilase käest nõelata kohe päikseprilli serva alla.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis ma tundsin ennast väga rahulikult ja kindlalt. Austria ja Viin kuidagi sisestasid kindlust et ükskõik mis aga kõik saab korda. See oli meie poisi esimene nõelata saamine ning geenide tõttu olime äraootaval seisukohal allergia koha pealt. Ette rutates ütlen ära, et ei juhtunud midagi. Edasi suundusime jäätist sööma, et tuju paremaks läheks.

Jalutuskäik läks üle kivide ja kändude - meie pisikese reisiselli (ja ka teiste laste) arvates parima vaatamisväärsus Viinis on onu Seebimullipuhuja.

Seeeebimullllllid

Veel seebimulle

Meie eesmärk oli jõuda sööma Raekoja hoone ees asuvale rahavste toidu festivalile, mis siin igal aastal toimub. Kuid pisikese tuju oli selline, et otsustasime suunduda tagasi hotelli.
Õhtul tegime kolmekesi veel teise katse linna vaadata ning jälle väike tükike sai vaadeldud enne kui tuli tagasi hotelli pöörduda.
Õnneks olime Viinis ka eelmisel aastal ning mina olen paaril korral ka varem käinud, seega kurbus mind täielikult ei murra kui midagi jääb tegemata. Mozarti kuju ja Sacheri hotell on ikka samas vanas kohas kus ennegi.

Viin - nii tuleb last hakata fotograafiaga sõbraks tegema.

Pühapäeva alustasime Hundertwasseri maja ja küla külastamisega. Meie pisike otsustasi seal kunstist pakatavas kohakeses ka oma performanci püsti panna. Etendus oli väga hea, tekitas ka meis väga palju erinevaid emotsioone.

Hundertwasser House

Hundertwasser House

Hundertwasser House

Kel huvi koht üles otsida siis aadress on järgmine Kegelgasse 37-39, 1030 Wien
http://www.hundertwasser-village.com/en/
Etendus väsitas ka meie pisikese esineja ära ning lõpuks jäi ta magama. Tänu sellele otsustasime ikkagi kõik koos toidufestivalile sööma suunduda, kus meid sõbrad juba ees ootasid.
Mõnus!
Kohvi ja koogi jaoks viisid meid sõbrad kohvikusse nimega Cafe Central.
https://www.cafecentral.wien/en/
Suurepärane koht, seda julgen kõigile kahel käel soovitada! Imeline paigake, kuhu kohalikud pühapäeval ka ise sööma suunduvad. Meil vedas ei järjekorda ega midagi ning saime kiirelt omad kohvid ja koogid. Lahkudes avastasime, et järjekord oli uksest välja kes kõik sinna lauda saada ihkasid.

Cafe Central

Cafe Central - järjekord.

Ning nüüd saabus meie reisi üks mõnusaim hetk, poisid läksid hotelli tagasi ning mina sain paar tunnikest vaba aega, et koos sõpradega elu ja Viini nautida. Juhuuu.

Ah jaa, neil on linnas väga ägedad valgusfoorid. Proovisin mõned kokku klopsida siia näiteks.

Viini valgusfoorid

"Budget!"

Veel enne kui Horvaatiast lahkusime tegime kiire lõunasöögi ja shoppingu peatuse Roses Outlet Citys.

http://rosesdesigneroutlet.hr/home/

Me polnud selles varem käinud ega teadnud rohkem midagi kui et asub kiirtee ääres ning oleme tast korduvalt mööda sõitnud. Seekord otsustasime siis peatuse teha. Meie vajalike ostude nimekirjas on veel hulgaliselt asju mida me pole jõudnud osta, seega lootsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Üldiselt valitses seal suur inimtühjus - nagu oleksime ainult meie seal. Enamuses kauplustes olime ainsad külastajad. Kauplustes oli väga hea teenindus. Tänu neile kahele faktorile sai vajalikud ostud kiirelt sooritatud ning sööma suundutud. Ning sealt leidsime inimesed, raske oli vaba lauda leida. Süüa sai ja täitsa hästi kuigi teenindust ja toitu tuli väga pikalt oodata. Õnneks oli toidukoha juurde tehtud hiiglaslik liivakast "rand" kus pisike sai möllata ning ennast väsitada.

Roses Outlet City liivakast

Peale väikest pausi võis sõit jätkuda. Põhimõtteliselt  kogu tee mis Sloveenias läbida tuli oli üks suur teeremont. Üks suur venimine.

Ja selle eest tuli veel teemaksu ka maksta. Totaalselt ebaõiglane minu arvates.

Ma saan aru et nad ehitavad ja teevad paremaks ning tulevik on ilusam aga ma ei taha kannatuste eest maksta.

Austrias läks kõik jälle ilusaks.

Viini jõudsime suht normaalsel ajal. 

Hotelliks oli meil sel korral valitud Ibis budget Wien Sankt Marx.

Hotell sai valitud hinna ja kvaliteedi suhte järgi - meile olulised asjad nagu konditsioneer, parkimine, hommikusöök ning metroo peatuse lähedus oli neil tagatud. Aga saime ka selliseid asju millega oli meil vaja natuke harjuda.

Aga alustame ikka algusest....

Saabudes selgus, et maja ette autost asjade laadimise kohale oli pargitud suur buss. Õnneks oli kohe hotelli kõrval väike todupood koos parklaga kuhu sisse keerasime. Kuna pisikesel oli tuju nulli langenud siis jäid poisid autosse ning mina läksin meid sisse registreerima. 

Üllatus nr.1 - see buss oli just enne meid saabunud ning suur bussitäis hiinlaseid oli ennast just sisse regamas. OEH. Ja neil läks aega. Ja neil oli vaja tõlki. Ja neil oli vaja arutada ja siis teha muutuseid. jne.jne jne.

Seega budget tähendab et gruppidele ei tehta pabereid ja võtmeid varem valmis kui alles kohapeal.

Lõpuks sain meie paberid korda ning võtmed kätte.

Parkisime auto maa-alla garaazi ning kolisime, nüüdseks juba kaks nullis tujuga poissi, tuppa.

Meie tuba Ibis budget Wien Sankt marx hotellis

Hotell oli uus ja kaasaegse minimalistliku sisustusega. Kõik oli ilus ja puhas, kuid mõningad asjad vajasid natuke harjumist. Nagu näiteks see, et kraanikauss asub toas ja et duššikabiingi asub toas ehk siis traditsiooniline vannituba oli toodud tuppa. Õnneks toalettpott oli ikka eraldi väikses ruumis ja sellel oli isegi uks.

Ja selle duššiga see nali ei piirdunud. Duššikabiini põrand oli peegelsile ja kui natukenegi märg siis kohutavalt libegi. Hotelli juhtkond oli sellest teadlik, ning kleepinud ilmatumalt suure libisemisohu kleepsu kabiini uksele. Kleepsu ostmiseks oli raha aga kummimati ostmiseks enam raha ei olnud. 

Natuke teistmoodi oli ka see et toas ei olnud ühtegi kappi ega ka õiget lauda ning iga inimese kohta oli 1 rätik ning puudus põrandale panemise froteevaipp kui pesemast tuled. Aga need kõik on pisiasjad milleta on kerge hakkama saada aga väheke privaatsust pesemise juures oleks ikkagi hea.

Dušš toas koos oma suure kukkumisohu sildiga

Nüüd kui olme asjadele ülevaate andnud, läheme nubritesse.

Õhtul kui olime ennast sisse seadnud ning väikse ampsu teinud hakkas mind häirima hotelli arve summa. Jah, lugesid õigesti, hotelli arve tuli koheselt tsauda kui sisse registreerisid.

Häirima hakkas aga arve seetõttu et minu arvates oli summa tunduvalt väiksem kui bookingu kinnituses. Otsisin oma paberid välja ning selgus minu kahtlus, hommikusöögi eest ei olnud nad raha võtnud. Läksin alla asja uurima ning selgus et igal hommikul tuleb söögi eest eraldi maksta. Oeh. Selgituseks sain: "This is budget."

Ja ka auto parkimise eest tuleb eraldi maksta ja seda siis juba nende automaat kassasse.

Kõik see jantimine vajab ka harjumist.

Hommikusöögid siin hotellis on suurepärased. Aga nalja saab igal sammul ikka ka. 

Hommikusöögil küsiti toanumbrit, vaadati oma tabelit ja tehti linnuke jummala suvalise toa juurde. Ma siis parandasin, et ei me soovime maksta. Saadeti meid tagasi registratuuri kus sai hommikusöögi eest eraldi tasuda ning siis uuesti sööma minna. Aga seda linnukest ta selle toa  numbri eest ära ei kustutanud. Nimekirja järgi järeldades ikkagi keegi on saanud hommikusöögi eest ette tasuda!?!?

Sööma saabusin ilma õlapaelteta suvekleidis, tänu sellele sain esimest korda tunda diskrimineerimist - jah, lugesid õigesti. Nimelt selles hotellis oli islamiusuline perekond (tegelikult neid oli seal rohkemgi) - mees koos paari musta ürppi mähitud naise ja mõningate lastega. Suudaksid pilgud tappa, siis täna ma seda siin ei kirjutaks. Lõpuks nad leidsid endale ühe nurgataguse kuhu minu eest põgeneda. 

Järgmisel hommikul see perekond otsustas vist süüa toas edasi või toitu päevaks kaasa varuda, sest mees saabus hommikusöögile koos suure termosega ja nagu oodata oligi siis selle ta seal täis ka pani ning naised ladusid toitu käekotti. Ja mina blond eurooplane vabandasin ja küsisin hommikusöögi teenindajalt kas on ok kui poisi söömata võileva kaasa võtan, et mitte ära visata. 

Kultuuride erinevus.

Lühidalt, läheksime ise sinna hotelli kindlasti tagasi ning pisikesed veidrused anname andeks.

Viin

Oleme jõudnud Viini. Ilm on ilusaks sõidetud. Hakkame puhkama ehk homme on sõiduvaba päev.

Meie peatuspaik Viinis oli http://www.daspresidenthotel.com/ - hea asukoht (metroo peatused lähedal), parkimine sisehoovis ja maja all (suured autod kahjuks sinna ei mahu), beebi voodi, väga korralik tuba ja konditsioneer. Vannituba oli koos vanniga, seda viimast oleme koos lapsega õppinud väga kõrgelt hindama. Ning seda kõike 60 euri öö koos parkimisega kuid ilma hommikusöögita.

Nii...sandil on juba 10 000 sammu tehtud ning pisike otsustas Viini kesklinnas natuke karjuda ning siis kohalikus purskkaevus chillida.