Põhiküsimus mida meile esitatakse on: "Kui palju see maksab?"
Toon all ära meie kulud ümardatult.
Ööbimised: 1200 eurot
ehk keskmine öö hind 50 eurot (olime ära 24 ööd).
Siin sees on ka parkimised ning teepeal (st. minnes ja tulles) ka hommikusöögid ning soojemates riikides ka konditsioneerid.
Kütus: 330 eurot
Teemaksud: 140-150 eurot
Tšehhi, Sloveenia kaardid kuu ajased, Austria oma 2x10 päeva = 71,10eurot
Horvaatias maksad kui sõidad, seega päris täpset ülevaadet ei ole
Ehk kõik kokku 1680 eurot - pea kuu ajane reis kolmele.
Sellele lisanduvad muidugi söögid ja erinevad turismiatraktsioonide piletid ning otseloomulikult shopping Tšehhis ja Poolas.
kolmapäev, 3. august 2016
esmaspäev, 25. juuli 2016
Puhkus hakkab läbi saama ehk algas kodutee
 |
| Piotrkow Trybunalsk - Hotel Staromiejski |
Poolas ööbisime sel korral linnas nimega Piotrkow Trybunalski ja seda sel põhjusel, et see huvitav linnanimi on kogu aeg meile reisi planeerides jalgu jäänud ning nüüd otsustasime seal siis lõpuks ära käija.
Bookingust saime enda arvates kesklinna hea hinnaga ööbimise koos hommikusöögiga.
Aga...
Me tõesti ei oodanud et see asuks linna keskväljakul ehk meie mõistes raekoja platsil ja veel vähem seda et hotelli peasissekäigu kohal asuv kaunis ja muinasjutuline lilledega ehitud rõdu kuulub meie toale. Uskumatu vedamine ja seda kõike 38 euro eest öö. See on hotell kuhu soovitaks ilma pisikese lapseta romantiliseks õhtuks minna. Meie romantiline õhtu oli siis kolmekesi.
Saabusime suhteliselt hilja ning suundusime kiirelt õhtusöögiks kohta otsima. Receptioni teenindaja oli nii meeldiv ning teatas, et ega meil nii hilja on raske midagi leida ja et hotelli köök läheb ka kohe-kohe kinni. Polnudki endal vaja otsustada - läksime uurima kas ja mida nad meile on nõus veel valmistama. Saime söögid ja joogid tellitud-makstud ning lubati ka tuppa ära tuua - super lux.
Järgmine peatus: Regina Hotel ja Kaunas
 |
| Kaunas - Regina Hotel |
Loomulikult ei saa Leedust lahkuda ilma Leedu 17 külastuseta. Õnneks oli ilm ilus ja poiss sai natuke loomi sööta.
Ja saigi kõik selleks korraks!
laupäev, 23. juuli 2016
Viin
Oooo imeline ja kaunis Viin - raske oli sind nautida koos 2 aastasega!
Linnareisid ei ole meie 2-aastase jaoks.
Laupäeval saime kokku minu sõpradega ühes kesklinna suuremas metroo peatuses ning suundusime väiksele jalutuskäigule linna. Kuna algatuseks kohe oli pisikesel tuju ära, siis läksime hoopis ühte paljudest parkidest istuma. Ja oh üllatust, poiss sai mesilase käest nõelata- õnneks põlve peale. See on mingi nõelata saamise reis, sest mina sain Brnos herilase käest nõelata kohe päikseprilli serva alla.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis ma tundsin ennast väga rahulikult ja kindlalt. Austria ja Viin kuidagi sisestasid kindlust et ükskõik mis aga kõik saab korda. See oli meie poisi esimene nõelata saamine ning geenide tõttu olime äraootaval seisukohal allergia koha pealt. Ette rutates ütlen ära, et ei juhtunud midagi. Edasi suundusime jäätist sööma, et tuju paremaks läheks.
Jalutuskäik läks üle kivide ja kändude - meie pisikese reisiselli (ja ka teiste laste) arvates parima vaatamisväärsus Viinis on onu Seebimullipuhuja.
Meie eesmärk oli jõuda sööma Raekoja hoone ees asuvale rahavste toidu festivalile, mis siin igal aastal toimub. Kuid pisikese tuju oli selline, et otsustasime suunduda tagasi hotelli.
Õhtul tegime kolmekesi veel teise katse linna vaadata ning jälle väike tükike sai vaadeldud enne kui tuli tagasi hotelli pöörduda.
Õnneks olime Viinis ka eelmisel aastal ning mina olen paaril korral ka varem käinud, seega kurbus mind täielikult ei murra kui midagi jääb tegemata. Mozarti kuju ja Sacheri hotell on ikka samas vanas kohas kus ennegi.
Pühapäeva alustasime Hundertwasseri maja ja küla külastamisega. Meie pisike otsustasi seal kunstist pakatavas kohakeses ka oma performanci püsti panna. Etendus oli väga hea, tekitas ka meis väga palju erinevaid emotsioone.
Kel huvi koht üles otsida siis aadress on järgmine Kegelgasse 37-39, 1030 Wien
http://www.hundertwasser-village.com/en/
Etendus väsitas ka meie pisikese esineja ära ning lõpuks jäi ta magama. Tänu sellele otsustasime ikkagi kõik koos toidufestivalile sööma suunduda, kus meid sõbrad juba ees ootasid.
Mõnus!
Kohvi ja koogi jaoks viisid meid sõbrad kohvikusse nimega Cafe Central.
https://www.cafecentral.wien/en/
Suurepärane koht, seda julgen kõigile kahel käel soovitada! Imeline paigake, kuhu kohalikud pühapäeval ka ise sööma suunduvad. Meil vedas ei järjekorda ega midagi ning saime kiirelt omad kohvid ja koogid. Lahkudes avastasime, et järjekord oli uksest välja kes kõik sinna lauda saada ihkasid.
Ning nüüd saabus meie reisi üks mõnusaim hetk, poisid läksid hotelli tagasi ning mina sain paar tunnikest vaba aega, et koos sõpradega elu ja Viini nautida. Juhuuu.
Ah jaa, neil on linnas väga ägedad valgusfoorid. Proovisin mõned kokku klopsida siia näiteks.
Linnareisid ei ole meie 2-aastase jaoks.
Laupäeval saime kokku minu sõpradega ühes kesklinna suuremas metroo peatuses ning suundusime väiksele jalutuskäigule linna. Kuna algatuseks kohe oli pisikesel tuju ära, siis läksime hoopis ühte paljudest parkidest istuma. Ja oh üllatust, poiss sai mesilase käest nõelata- õnneks põlve peale. See on mingi nõelata saamise reis, sest mina sain Brnos herilase käest nõelata kohe päikseprilli serva alla.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis ma tundsin ennast väga rahulikult ja kindlalt. Austria ja Viin kuidagi sisestasid kindlust et ükskõik mis aga kõik saab korda. See oli meie poisi esimene nõelata saamine ning geenide tõttu olime äraootaval seisukohal allergia koha pealt. Ette rutates ütlen ära, et ei juhtunud midagi. Edasi suundusime jäätist sööma, et tuju paremaks läheks.
Jalutuskäik läks üle kivide ja kändude - meie pisikese reisiselli (ja ka teiste laste) arvates parima vaatamisväärsus Viinis on onu Seebimullipuhuja.
 |
| Seeeebimullllllid |
 |
| Veel seebimulle |
Meie eesmärk oli jõuda sööma Raekoja hoone ees asuvale rahavste toidu festivalile, mis siin igal aastal toimub. Kuid pisikese tuju oli selline, et otsustasime suunduda tagasi hotelli.
Õhtul tegime kolmekesi veel teise katse linna vaadata ning jälle väike tükike sai vaadeldud enne kui tuli tagasi hotelli pöörduda.
Õnneks olime Viinis ka eelmisel aastal ning mina olen paaril korral ka varem käinud, seega kurbus mind täielikult ei murra kui midagi jääb tegemata. Mozarti kuju ja Sacheri hotell on ikka samas vanas kohas kus ennegi.
 |
| Viin - nii tuleb last hakata fotograafiaga sõbraks tegema. |
Pühapäeva alustasime Hundertwasseri maja ja küla külastamisega. Meie pisike otsustasi seal kunstist pakatavas kohakeses ka oma performanci püsti panna. Etendus oli väga hea, tekitas ka meis väga palju erinevaid emotsioone.
 |
| Hundertwasser House |
 |
| Hundertwasser House |
 |
| Hundertwasser House |
Kel huvi koht üles otsida siis aadress on järgmine Kegelgasse 37-39, 1030 Wien
http://www.hundertwasser-village.com/en/
Etendus väsitas ka meie pisikese esineja ära ning lõpuks jäi ta magama. Tänu sellele otsustasime ikkagi kõik koos toidufestivalile sööma suunduda, kus meid sõbrad juba ees ootasid.
Mõnus!
Kohvi ja koogi jaoks viisid meid sõbrad kohvikusse nimega Cafe Central.
https://www.cafecentral.wien/en/
Suurepärane koht, seda julgen kõigile kahel käel soovitada! Imeline paigake, kuhu kohalikud pühapäeval ka ise sööma suunduvad. Meil vedas ei järjekorda ega midagi ning saime kiirelt omad kohvid ja koogid. Lahkudes avastasime, et järjekord oli uksest välja kes kõik sinna lauda saada ihkasid.
 |
| Cafe Central |
 |
| Cafe Central - järjekord. |
Ah jaa, neil on linnas väga ägedad valgusfoorid. Proovisin mõned kokku klopsida siia näiteks.
 |
| Viini valgusfoorid |
reede, 22. juuli 2016
"Budget!"
Veel enne kui Horvaatiast lahkusime tegime kiire lõunasöögi ja shoppingu peatuse Roses Outlet Citys.
Me polnud selles varem käinud ega teadnud rohkem midagi kui et asub kiirtee ääres ning oleme tast korduvalt mööda sõitnud. Seekord otsustasime siis peatuse teha. Meie vajalike ostude nimekirjas on veel hulgaliselt asju mida me pole jõudnud osta, seega lootsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Üldiselt valitses seal suur inimtühjus - nagu oleksime ainult meie seal. Enamuses kauplustes olime ainsad külastajad. Kauplustes oli väga hea teenindus. Tänu neile kahele faktorile sai vajalikud ostud kiirelt sooritatud ning sööma suundutud. Ning sealt leidsime inimesed, raske oli vaba lauda leida. Süüa sai ja täitsa hästi kuigi teenindust ja toitu tuli väga pikalt oodata. Õnneks oli toidukoha juurde tehtud hiiglaslik liivakast "rand" kus pisike sai möllata ning ennast väsitada.
Peale väikest pausi võis sõit jätkuda. Põhimõtteliselt kogu tee mis Sloveenias läbida tuli oli üks suur teeremont. Üks suur venimine.
 |
| Roses Outlet City liivakast |
Ja selle eest tuli veel teemaksu ka maksta. Totaalselt ebaõiglane minu arvates.
Ma saan aru et nad ehitavad ja teevad paremaks ning tulevik on ilusam aga ma ei taha kannatuste eest maksta.
Austrias läks kõik jälle ilusaks.
Viini jõudsime suht normaalsel ajal.
Hotelliks oli meil sel korral valitud Ibis budget Wien Sankt Marx.
Hotell sai valitud hinna ja kvaliteedi suhte järgi - meile olulised asjad nagu konditsioneer, parkimine, hommikusöök ning metroo peatuse lähedus oli neil tagatud. Aga saime ka selliseid asju millega oli meil vaja natuke harjuda.
Aga alustame ikka algusest....
Saabudes selgus, et maja ette autost asjade laadimise kohale oli pargitud suur buss. Õnneks oli kohe hotelli kõrval väike todupood koos parklaga kuhu sisse keerasime. Kuna pisikesel oli tuju nulli langenud siis jäid poisid autosse ning mina läksin meid sisse registreerima.
Üllatus nr.1 - see buss oli just enne meid saabunud ning suur bussitäis hiinlaseid oli ennast just sisse regamas. OEH. Ja neil läks aega. Ja neil oli vaja tõlki. Ja neil oli vaja arutada ja siis teha muutuseid. jne.jne jne.
Seega budget tähendab et gruppidele ei tehta pabereid ja võtmeid varem valmis kui alles kohapeal.
Lõpuks sain meie paberid korda ning võtmed kätte.
Parkisime auto maa-alla garaazi ning kolisime, nüüdseks juba kaks nullis tujuga poissi, tuppa.
 |
| Meie tuba Ibis budget Wien Sankt marx hotellis |
Hotell oli uus ja kaasaegse minimalistliku sisustusega. Kõik oli ilus ja puhas, kuid mõningad asjad vajasid natuke harjumist. Nagu näiteks see, et kraanikauss asub toas ja et duššikabiingi asub toas ehk siis traditsiooniline vannituba oli toodud tuppa. Õnneks toalettpott oli ikka eraldi väikses ruumis ja sellel oli isegi uks.
Ja selle duššiga see nali ei piirdunud. Duššikabiini põrand oli peegelsile ja kui natukenegi märg siis kohutavalt libegi. Hotelli juhtkond oli sellest teadlik, ning kleepinud ilmatumalt suure libisemisohu kleepsu kabiini uksele. Kleepsu ostmiseks oli raha aga kummimati ostmiseks enam raha ei olnud.
Natuke teistmoodi oli ka see et toas ei olnud ühtegi kappi ega ka õiget lauda ning iga inimese kohta oli 1 rätik ning puudus põrandale panemise froteevaipp kui pesemast tuled. Aga need kõik on pisiasjad milleta on kerge hakkama saada aga väheke privaatsust pesemise juures oleks ikkagi hea.
Nüüd kui olme asjadele ülevaate andnud, läheme nubritesse.
 |
| Dušš toas koos oma suure kukkumisohu sildiga |
Õhtul kui olime ennast sisse seadnud ning väikse ampsu teinud hakkas mind häirima hotelli arve summa. Jah, lugesid õigesti, hotelli arve tuli koheselt tsauda kui sisse registreerisid.
Häirima hakkas aga arve seetõttu et minu arvates oli summa tunduvalt väiksem kui bookingu kinnituses. Otsisin oma paberid välja ning selgus minu kahtlus, hommikusöögi eest ei olnud nad raha võtnud. Läksin alla asja uurima ning selgus et igal hommikul tuleb söögi eest eraldi maksta. Oeh. Selgituseks sain: "This is budget."
Ja ka auto parkimise eest tuleb eraldi maksta ja seda siis juba nende automaat kassasse.
Kõik see jantimine vajab ka harjumist.
Hommikusöögid siin hotellis on suurepärased. Aga nalja saab igal sammul ikka ka.
Hommikusöögil küsiti toanumbrit, vaadati oma tabelit ja tehti linnuke jummala suvalise toa juurde. Ma siis parandasin, et ei me soovime maksta. Saadeti meid tagasi registratuuri kus sai hommikusöögi eest eraldi tasuda ning siis uuesti sööma minna. Aga seda linnukest ta selle toa numbri eest ära ei kustutanud. Nimekirja järgi järeldades ikkagi keegi on saanud hommikusöögi eest ette tasuda!?!?
Sööma saabusin ilma õlapaelteta suvekleidis, tänu sellele sain esimest korda tunda diskrimineerimist - jah, lugesid õigesti. Nimelt selles hotellis oli islamiusuline perekond (tegelikult neid oli seal rohkemgi) - mees koos paari musta ürppi mähitud naise ja mõningate lastega. Suudaksid pilgud tappa, siis täna ma seda siin ei kirjutaks. Lõpuks nad leidsid endale ühe nurgataguse kuhu minu eest põgeneda.
Järgmisel hommikul see perekond otsustas vist süüa toas edasi või toitu päevaks kaasa varuda, sest mees saabus hommikusöögile koos suure termosega ja nagu oodata oligi siis selle ta seal täis ka pani ning naised ladusid toitu käekotti. Ja mina blond eurooplane vabandasin ja küsisin hommikusöögi teenindajalt kas on ok kui poisi söömata võileva kaasa võtan, et mitte ära visata.
Kultuuride erinevus.
Lühidalt, läheksime ise sinna hotelli kindlasti tagasi ning pisikesed veidrused anname andeks.
neljapäev, 21. juuli 2016
Ston ja Pension Adria Haus
Alustasime koduteed aga enne veel üks minu jaoks oluline peatus - STON ja MALI STON.
Meie auto näitab reisi läbitud kilomeetriteks numbrit 3006 - eks selles väikses numbris ole omajagu süüd meie liinibussi lembusel sel aastal ja ka mereäärsetel majtustel.
Need 2 Stoni nime kandvat linna asuvad kohe Pelješaci poolsaare alguses. Meie kaugemale poolsaarele ringi kolama ei läinud. Poolsaar ise on suht kitsas kuid selle eest pikk - 65km. Tegu on mäeahelikuga kus kasvatatkse viinamarju ja erinevaid viljapuid ning seda nii tasandikel kui ka mäenõlvadel. Kõge kuulsam on see poolsaar aga oma austrikasvatuste poolest ning neid jätkub siin rannikuvettes igale poole. Ning just selle viimase tegevusala pärast see peatus minu jaoks oluline oligi.
Maismaalt tulles on Mali Ston lähemal. Meie aga alustasime ikka kaugemalt oma tuuri ehk siis Stonist.
Kohe linna sissesõidu juures on bussipeatus ja suht suur parkla. Parkimise eest tuli tasuda kuid summat ma kahjuks enam ei mäleta.
Linn ise on imepisike ja ega siin suurt palju midagi vaadata ei ole. Põhiline miks inimesed siia tulevad on söömine ja soolatiigid ning linnamüür.
Suundusime meiegi soola tootmist vaatama. Väidetavalt pidi see ikka kasutuses olema kuid välja nägemiselt tegu ikka muuseumiga. Kes väikest piletiraha ei soovi maksta saab aia ja köie tagant nii samagi pilgu peale visata ja paar pilti klõpsata; minul oli vaja ikka sisse minna ja nende tiikite vahel jalutada. Kuna sel aastal on suhteliselt palju vihma sadanud siis soola "tootmist" näha ei olnud. Päris normaalne seletus aga kas ma seda ka 100% uskuda saan?!
Igastahes on siin kunagi see asi ikka korralikult töötanud ja seda juba roomlaste ajast saati. Omal ajal olla isegi Dubrovnik end Stoni soolaga vabaks ostnud. Vaated on ilusad ja ise soolatiikide vahel jalutada oli minule väga suurt rahuldust pakkuv tegevus.
Väravast ostsime väikses pakkis väidetavalt ikkagi kohalikku soola. Ja kohe hulgi, sest kodustele pidi ju suveniire ikka tooma. Kuna meiel on see luksus et pagas ei pea 20 kg kaaluma, siis võisime vabalt inimestele soola ja oliiviõli kingiks tuua.
Linna tagasi jalutades vaatasime nende mõne letiga turul ka ringi ning sealt sai ostetud kohalikku oliiviõli. Kahju et kohapeal proovida ei saanud, sest hiljem selgus et tegu oli ühe parema oliiviõliga mida me sel reisil saanud oleme. See taluniku oliiviõli meenutas väga meie eelmise aasta Bristi oliiviõli ja meie ilusat istanduse retke.
Aga tagasi Stoni juurde.
Üks suur vaatamisväärsus ja kindlasti väga tore matk on 14-15 sajand ehitatud linna kaitsemüürid. Need on 5 km pikad ning seovad Stoni ja Mali Stoni üle mäeaheliku.
Meie vaatasime ja imetlesime neid müüre kaugemalt ning suundusime sööma. Meie pisikesel oli seiklustest väsimus peale tulnud aga tühja kõhuga und ju ei tule.
Valisime lihtsalt tunde järgi ühe restorani. Minul oli ainult 1 tingimus - et koht pakuks austrisuppi. Alustuseks majapoolt väike mereandide pasteet, siis austrisupp millele järgnesid austrid ise ja lõpetuseks veel ka mereannipasta. Toidud olid suurepärased ja ainult nende pärast tasub sinna kunagi tagasi sõita. Suurepärane naudinguid täis elamus.
Mali Ston on veel väiksem ning seal veel vähem vaadata aga siint saab võtta paadi/laeva reise austrite kasvatusse. Aja puudusel jäi see meil tegemata. Ka see linn on põhiliselt ikka oma gurmee toitusid pakkuv kohake.
Kui ma õigesti mäletan siis suht-koht kohe peale Bosnia ja Hertsekoviinat on üks kaunis "roheline platoo" (see on minu enda antud nimi). See jääb kindlasti silma, sest see on väga teistmoodi vaatepilt ja väga kaunis. Ja kui on juba roheline tasandik siis see tähendab ka koheselt põllupidamist. Seal samas tee ääres on müügipunktid kus siis kohalikud talunikud müüvad oma tooteid. Valik ja ilme on kõigil sama. Tegime meiegi peatuse, et osta virsiku moosi ja kohalikku sidruni ning mandariini mahla/limonaadi ning leti alt müütati ka kohalikku puskarit nime poolest limoncello kuid tegelikult viimasega suurt pistmist tal küll ei ole. Aga ikkagi sai 1 pudel ostetud kingitusek.
Kõik inimesed on sõbralikud ning kõike pakutakse ka proovida. Lisaks ostsime veel ka puuvilju tee peale ning ühe suurema paki neid kuivatatud apelsini koori mida isegi minu üli konservatiivne mees on armastama hakanud.
Meie tänaseks ööbimiskohaks on Pension Adria Haus Posedarjes.
See sai valitud paar päeva tagasi ning põhikriteeriumiks oli meri, kiirtee lähedus ning mugavustest konditsioneer ja hommikusöök.
Tuba ise oli imepisike aga mida see loeb kui me oleme siin ainult magamiseks. Sest oma ärkveloleku aja kavatseme veeta viimaseid veemõnusid nautides.
Toas oli kõik vajalik olemas nii külmkapp kui ka vannituba ning kõigile 3-le ka oma voodikohad.
Kuna õhtu oli kohe-kohe hämardumas, siis tormasime oma majutuskoha privaat randa. Nii uskumatu kui see ka ei tundunud oli neil oma privaat rand kuhu pääses teiste majade vahelt ning lausa eraldi võtmega. Seal polnud küla ollagi, lihtsalt mõned majad aga rand oli korralikult võrkaia ja luku taga.
Peale väikest turgutust mereääres tegime endale väikse õhtusöögi ehk soendasime kaasa võetud lõunasöögi jääke. Sai veel korra Stonni meenutada.
Meie toa ukse taga on kohe väike ümmargune laud ja paar tooli - "õhtusöök verandal".
Keha kinnitatud oli aeg meie kohalik bassein üle vaadata. Seal me magamaminekuni olimegi. ELU on LILL.
Ainsaks miinuseks selle majutuse juures oli uskumatult kesine hommikusöök. Valiku kesisusele õigem oleks kasutada sõnapaari valiku puudus. Lisaks olime me ka viimased kes hommikusöögile jõudsid.
Meie auto näitab reisi läbitud kilomeetriteks numbrit 3006 - eks selles väikses numbris ole omajagu süüd meie liinibussi lembusel sel aastal ja ka mereäärsetel majtustel.
Need 2 Stoni nime kandvat linna asuvad kohe Pelješaci poolsaare alguses. Meie kaugemale poolsaarele ringi kolama ei läinud. Poolsaar ise on suht kitsas kuid selle eest pikk - 65km. Tegu on mäeahelikuga kus kasvatatkse viinamarju ja erinevaid viljapuid ning seda nii tasandikel kui ka mäenõlvadel. Kõge kuulsam on see poolsaar aga oma austrikasvatuste poolest ning neid jätkub siin rannikuvettes igale poole. Ning just selle viimase tegevusala pärast see peatus minu jaoks oluline oligi.
Maismaalt tulles on Mali Ston lähemal. Meie aga alustasime ikka kaugemalt oma tuuri ehk siis Stonist.
Kohe linna sissesõidu juures on bussipeatus ja suht suur parkla. Parkimise eest tuli tasuda kuid summat ma kahjuks enam ei mäleta.
Linn ise on imepisike ja ega siin suurt palju midagi vaadata ei ole. Põhiline miks inimesed siia tulevad on söömine ja soolatiigid ning linnamüür.
 |
| Ston ja kaitsemüür |
Igastahes on siin kunagi see asi ikka korralikult töötanud ja seda juba roomlaste ajast saati. Omal ajal olla isegi Dubrovnik end Stoni soolaga vabaks ostnud. Vaated on ilusad ja ise soolatiikide vahel jalutada oli minule väga suurt rahuldust pakkuv tegevus.
 |
| Ston ja sool |
 |
| Ston |
 |
| Ston ja sool |
Väravast ostsime väikses pakkis väidetavalt ikkagi kohalikku soola. Ja kohe hulgi, sest kodustele pidi ju suveniire ikka tooma. Kuna meiel on see luksus et pagas ei pea 20 kg kaaluma, siis võisime vabalt inimestele soola ja oliiviõli kingiks tuua.
Linna tagasi jalutades vaatasime nende mõne letiga turul ka ringi ning sealt sai ostetud kohalikku oliiviõli. Kahju et kohapeal proovida ei saanud, sest hiljem selgus et tegu oli ühe parema oliiviõliga mida me sel reisil saanud oleme. See taluniku oliiviõli meenutas väga meie eelmise aasta Bristi oliiviõli ja meie ilusat istanduse retke.
Aga tagasi Stoni juurde.
Üks suur vaatamisväärsus ja kindlasti väga tore matk on 14-15 sajand ehitatud linna kaitsemüürid. Need on 5 km pikad ning seovad Stoni ja Mali Stoni üle mäeaheliku.
 |
| Ston |
 |
| Ston |
Meie vaatasime ja imetlesime neid müüre kaugemalt ning suundusime sööma. Meie pisikesel oli seiklustest väsimus peale tulnud aga tühja kõhuga und ju ei tule.
Valisime lihtsalt tunde järgi ühe restorani. Minul oli ainult 1 tingimus - et koht pakuks austrisuppi. Alustuseks majapoolt väike mereandide pasteet, siis austrisupp millele järgnesid austrid ise ja lõpetuseks veel ka mereannipasta. Toidud olid suurepärased ja ainult nende pärast tasub sinna kunagi tagasi sõita. Suurepärane naudinguid täis elamus.
 |
| Austrid |
 |
| Mali Ston |
 |
| Mali Ston |
Kui ma õigesti mäletan siis suht-koht kohe peale Bosnia ja Hertsekoviinat on üks kaunis "roheline platoo" (see on minu enda antud nimi). See jääb kindlasti silma, sest see on väga teistmoodi vaatepilt ja väga kaunis. Ja kui on juba roheline tasandik siis see tähendab ka koheselt põllupidamist. Seal samas tee ääres on müügipunktid kus siis kohalikud talunikud müüvad oma tooteid. Valik ja ilme on kõigil sama. Tegime meiegi peatuse, et osta virsiku moosi ja kohalikku sidruni ning mandariini mahla/limonaadi ning leti alt müütati ka kohalikku puskarit nime poolest limoncello kuid tegelikult viimasega suurt pistmist tal küll ei ole. Aga ikkagi sai 1 pudel ostetud kingitusek.
Kõik inimesed on sõbralikud ning kõike pakutakse ka proovida. Lisaks ostsime veel ka puuvilju tee peale ning ühe suurema paki neid kuivatatud apelsini koori mida isegi minu üli konservatiivne mees on armastama hakanud.
Meie tänaseks ööbimiskohaks on Pension Adria Haus Posedarjes.
See sai valitud paar päeva tagasi ning põhikriteeriumiks oli meri, kiirtee lähedus ning mugavustest konditsioneer ja hommikusöök.
Tuba ise oli imepisike aga mida see loeb kui me oleme siin ainult magamiseks. Sest oma ärkveloleku aja kavatseme veeta viimaseid veemõnusid nautides.
Toas oli kõik vajalik olemas nii külmkapp kui ka vannituba ning kõigile 3-le ka oma voodikohad.
Kuna õhtu oli kohe-kohe hämardumas, siis tormasime oma majutuskoha privaat randa. Nii uskumatu kui see ka ei tundunud oli neil oma privaat rand kuhu pääses teiste majade vahelt ning lausa eraldi võtmega. Seal polnud küla ollagi, lihtsalt mõned majad aga rand oli korralikult võrkaia ja luku taga.
Peale väikest turgutust mereääres tegime endale väikse õhtusöögi ehk soendasime kaasa võetud lõunasöögi jääke. Sai veel korra Stonni meenutada.
Meie toa ukse taga on kohe väike ümmargune laud ja paar tooli - "õhtusöök verandal".
Keha kinnitatud oli aeg meie kohalik bassein üle vaadata. Seal me magamaminekuni olimegi. ELU on LILL.
Ainsaks miinuseks selle majutuse juures oli uskumatult kesine hommikusöök. Valiku kesisusele õigem oleks kasutada sõnapaari valiku puudus. Lisaks olime me ka viimased kes hommikusöögile jõudsid.
kolmapäev, 20. juuli 2016
Kõnnime katuseid mööda ehk Dubrovniku linnamüür
Jätsin poisid koju ning suundusin üksinda tagasi Dubrovnikusse, et ikka oma soov täita ning jalutada linnamüüril.
Plaan oli bussiga linna, kiire ring müüril ning siis paadiga tagasi ning liitud oma kallitega mererannas. See oli PLAAN!!!
Alustuseks bussi millega Dubrovnikusse sõita soovisin ei tulnud. Graafikust leidsin et kohe varsti peaks tulema järgmine buss mis teeb kül väikse jõnksaka sisse aga lõpuks ikka Dubrovnikusse viib. Ka seda ei tulnud. Tundub et olen ikka lõunamaale sattunud, graafikud on ainult rumalatele turistidele.
Lõpuks tuli järgmine nr. 10 buss ning sellega sain linna. Uh.
Ilma lapsevankrita on mööda treppe käija päris mugav. Ja nii ma linna jõudsin ja kohe piletisabasse seisma jooksin. Järjekord oli suhteliselt pikk, minu õnneks liikus see päris kiirelt. Pilet 120kn. Laste pilet oleks olnud vist 60 kn.
Olen KOHAL - pääsesin ikkagi müüridele kõndima!
Müüril on liiklus ühesuunaline, lõpuks jõuad alguspunkti tagasi kui varem maha minna ei otsusta.
Treppidest ronida saab siin piisavalt. Kindlasti tasub kaasa võtta väike veepudel kuid ühes kohas müüdi vett ka müüril ning kahes kohas olid ka väikesed kohvikud. Isegi suveniire müütati siin.
Vett mul muidugi kaasas ei olnud ja kohvikute peale aega raisata ka ei saanud, seega keskendusin kaunitele vaadetele ja fotode tegemisele. Rauges ka minu jõud ning viimases kohvikus võtsin ühe värske ja turgutava mahla.
Vaated müürilt olid imelised. Fotodega ei suuda ma kahjuks pooltki seda imelisust edasi anda aga teen siiski proovi.
Nii nagu päev oli alanud nii ka lõppes - isegi paat hilines.
Lõunamaale kohaselt teenindaja teatas et 5 minutit hilineb. 10 minuti pärast uurides et kuidas lood on, siis vastati et kohe-kohe tuleb - 5 minutit. Ja nii see kestis pool tundi kuni ajani mil hakkas saabuma konkurendi paadi väljumise aeg.
Piletit tagasi osta ei soovitud vaid lubati et kindlasti nende paat väljub ennem, millele mina vastu julgesin argumenteerida nii et tädi vaatas mind ja võttis minu pileti enda kätte uurida.
Rohkemat mulle vaja polnudki, sest astusin 2 lauda edasi konkurendi juurde ning küsisin kohe väljuvale paadile uue pileti. Saingi pileti kätte. Maksmise ajal suunasin oma käe teisele müüjale ja ütlesin et tema maksab. Vaatas mind korraks ehmund näoga kuid siis nad seletasid midagi omavahel ning mina sain sealt koos piletiga tulema. Istusin paati ja kodutee võis alata. Liikuvast paadist vaatasin kuidas minu eelmise paadi seltskond ikka veel ootas seda kohe-kohe saabuvat alust, siis saabus kergendus et ise olen teel kodupoole ja nautisin järjest väiksemaks hääbuva Dubrovniku vaateid.
Kuna täna on meie viimane öö siin linnas ja algab kodutee, siis tuli seda tähistada kohalike hõrgutistega.
Peale sööki sai ka veel vee mõnusid nautida - hea kui ikka ilma on ilus ja vesi soe.
Plaan oli bussiga linna, kiire ring müüril ning siis paadiga tagasi ning liitud oma kallitega mererannas. See oli PLAAN!!!
Alustuseks bussi millega Dubrovnikusse sõita soovisin ei tulnud. Graafikust leidsin et kohe varsti peaks tulema järgmine buss mis teeb kül väikse jõnksaka sisse aga lõpuks ikka Dubrovnikusse viib. Ka seda ei tulnud. Tundub et olen ikka lõunamaale sattunud, graafikud on ainult rumalatele turistidele.
Lõpuks tuli järgmine nr. 10 buss ning sellega sain linna. Uh.
Ilma lapsevankrita on mööda treppe käija päris mugav. Ja nii ma linna jõudsin ja kohe piletisabasse seisma jooksin. Järjekord oli suhteliselt pikk, minu õnneks liikus see päris kiirelt. Pilet 120kn. Laste pilet oleks olnud vist 60 kn.
Olen KOHAL - pääsesin ikkagi müüridele kõndima!
Müüril on liiklus ühesuunaline, lõpuks jõuad alguspunkti tagasi kui varem maha minna ei otsusta.
Treppidest ronida saab siin piisavalt. Kindlasti tasub kaasa võtta väike veepudel kuid ühes kohas müüdi vett ka müüril ning kahes kohas olid ka väikesed kohvikud. Isegi suveniire müütati siin.
Vett mul muidugi kaasas ei olnud ja kohvikute peale aega raisata ka ei saanud, seega keskendusin kaunitele vaadetele ja fotode tegemisele. Rauges ka minu jõud ning viimases kohvikus võtsin ühe värske ja turgutava mahla.
Vaated müürilt olid imelised. Fotodega ei suuda ma kahjuks pooltki seda imelisust edasi anda aga teen siiski proovi.
 |
| Dubrovnik |
 |
| Dubrovnik |
 |
| Dubrovnik |
 |
| Dubrovnik |
 |
| Dubrovnik |
 |
| Stradun (Placa), Dubrovniku peatänav |
 |
| Püha Lunastaja kirik ja Onofrio suur fontään (1438 - 1444), Dubrovnik |
 |
| Dubrovniku müüridel ehk Gradske Zidine |
 |
| Bokari fort |
 |
| Kaunid punased Dubrovniku katused |
 |
| Dubrovniku katused |
 |
| Dubrovniku vana sadam |
 |
| Vaade Dubrovniku müüridelt ühte armsasse sisehoovi |
 |
| Dubrovnik |
 |
| Dubrovnik ja langevarjur |
 |
| Dubrovnik ja langevarjur |
 |
| Stradun (Placa), Dubrovniku peatänav |
 |
| Stradun´ilt vaade ühele kõrvaltänavale |
 |
| Kõnnime katuseid mööda - Dubrovnik |
Nii nagu päev oli alanud nii ka lõppes - isegi paat hilines.
Lõunamaale kohaselt teenindaja teatas et 5 minutit hilineb. 10 minuti pärast uurides et kuidas lood on, siis vastati et kohe-kohe tuleb - 5 minutit. Ja nii see kestis pool tundi kuni ajani mil hakkas saabuma konkurendi paadi väljumise aeg.
Piletit tagasi osta ei soovitud vaid lubati et kindlasti nende paat väljub ennem, millele mina vastu julgesin argumenteerida nii et tädi vaatas mind ja võttis minu pileti enda kätte uurida.
Rohkemat mulle vaja polnudki, sest astusin 2 lauda edasi konkurendi juurde ning küsisin kohe väljuvale paadile uue pileti. Saingi pileti kätte. Maksmise ajal suunasin oma käe teisele müüjale ja ütlesin et tema maksab. Vaatas mind korraks ehmund näoga kuid siis nad seletasid midagi omavahel ning mina sain sealt koos piletiga tulema. Istusin paati ja kodutee võis alata. Liikuvast paadist vaatasin kuidas minu eelmise paadi seltskond ikka veel ootas seda kohe-kohe saabuvat alust, siis saabus kergendus et ise olen teel kodupoole ja nautisin järjest väiksemaks hääbuva Dubrovniku vaateid.
 |
| Dubrovnik |
Kuna täna on meie viimane öö siin linnas ja algab kodutee, siis tuli seda tähistada kohalike hõrgutistega.
Peale sööki sai ka veel vee mõnusid nautida - hea kui ikka ilma on ilus ja vesi soe.
Toredad tegevused lapsele
Loomulikult ka arvutist ning tahvlist multikate vaatamine ei tüüta kunagi ära.
Kuna enamus mängud on juba sadu kordi läbi mängitud, siis tuli oma pisikesele ka uusi ja toredaid tegevusi leida.
Nii sai siis last õpetatud oma särki pesema. Ja riideid kuivama panema. Viimast juhtus meie maja perenaine pealt nägema - ta pidi peaaegu pikali kukkuma.
Ning kuna ta oli enne näinud kuidas emme käis jalamassašis siis loomulikult oli tal vaja seda ka harjutada. Tundub et tulevik on mul helge - laps peseb pesu ja teeb emmele massaši. Nüüd veel vaja söögitegemine selgeks õpetada. Ahahaaaa. Elu on Lill!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)