Väike paanika

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga.
Väike paanika.
Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni...
kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli.
Ja paanika oligi tagasi.
Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima.
Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata.
Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin.

Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning
kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna.

Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline. Võrreldes selle maanteel kõndimisega olen ma ikka väga rahul ja õnnelik.
See koht võib nii veel isegi mulle meeldima hakata.

Trepp-tänav rannast kodupoole

Vaade Srebreno poole

Vaade Mlini poole

Mlini

Mlini

Elu nagu palmisaarel - Mlini.

Tutvumine uue "kodu"linnaga

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma.
Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud.
Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas.
Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud.
Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas.

Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno.

Mereäärest on 2 linna Mlini ja Srebreno täitsa üks ehk ei saanud algul arugi et teise linna jõudsime.
Srebrenos on ka väike kaubanduskeskus milles suur Konzum - mõnus. Peale väikest toidupoekülastust suundusimegi kodu poole tagasi.

Mlini

Mlini

Ja SEE kodutee oli MEELDEJÄÄV kui mitte öelda kohutav.
See sama kitsas maantee mida mööda saabusime ... minu külg on peaaegu vastu kalju seina või betoon seina ... jalgupidi oleme vee äravoolu rennis ehk rentslis ... poiss istus rahulikult kärus käed silme ees ja teatab iga natukese aja tagant "kardab" ... ja teiselt poolt mööduvad meist väga lähedalt autod, bussid ja rekkad. Minus suust tuli ikka päris palju mahlakaid sõnu selle kena tee ja olukorra kohta. Õnneks keegi eesti keelt ei osanud ja pojal oli liiga hirmus et midagi järgi korrata.

Ja et oma korterini jõuda tuli mägesid vallutada.

Teekond korterisse

Tahan tagasi koju!

Tee Dubrovnikusse

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna.
Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi.

Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?!
Mägiteed ei ole meie jaoks.

Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ei soovinud isegi meie passi vaadata  - meid lasti kuidagi lihtsamalt miskipärast läbi. Võibolla mingi pisteline kontroll. Või püüti hoopis seda tekkivat järjekorda likvideerida. Kes teab.
Horvaatia piiril aga vaadati korraks ikka passi ka.

Mlini küla jagab maantee kaheks - meie järgmine kodu asub ülemises pooles.
Kui peateelt olime kõrvale keeranud hakkas GPS meid ühel hetkel väga väikeseid, kitsaid majadevahelisi teesid pidid mäkke juhtima. Sel hetkel parkisime auto ning jätkasin majutuseotsinguid jalgsi.
Peale väikest ekslemist leidsin õige maja ning majaperemees oli väga abivalmis ning sõitis meie auto ise maja juurde kohale.
UH! Aga kohale jõudsime!

Meie uue kodu nimi on Benic Apartments - stuudiokorter rõdu ja merevaatega. Merevaade on tõeliselt ilus ja rõdu super suur. Neid mõlemaid sai kohe korralikult nauditud.

Benic Apartments - meie suurepärane merevaatega rõdu.

Korterid (vist 3 tk) asuvad teisel korrusel ning pererahvas ise elab allkorrusel. Seega kui mingi probleem või küsimus oli väga lihtne neile kõigile vastuseid saada.
Eriline luksus selle korteri juures oli ka pesupesemise teenus ning see kuulus korteri hinna sisse.
Viisid hommikul kausiga pesu alla perenaisele ning pärast sai pestud pesu tagasi.
Tuba ise oli piisavalt suur. Meil oli kaheinimese voodi ja lahtikäiv diivan, seega oleks sinna mahutanud ka 4 inimest ära. Ning külmkapp oli tunduvalt suurem kui eelmises korteris.
Tõeline luksus oli ka see, et toast viidi prügi ära ja toodi puhtaid käterätikuid - elu nagu hotellis. Mõnus.
Miinus poole pealt see, et kohe algul kohtasime oma vanu sõpru - vaaraosipelgaid. Õnneks olime meie selleks valmis. St. Kastelas ostetud mürgipudel oli meil kenasti kaasa pakitud.
Ning teine negatiivsem pool - kõiki elektrit tarbivaid seadeldisi ei tohi korraga järgi panna. Meie saime sellest teada loomulikult voolukatkestusega. Ahahaaaaa.
Olime just sisse kolinud ja otseloomulikult lükkasime konditsioneeri ja boileri järgi ning siis hakkasime ka kohvi vett veel keetma. Saabus Pimedus!
Kuna äikest ja tuult oli omajagu, siis istusime pimedas ja seletasime veel ka lapsele et kõva tuul puhus elektri ära ja et kõigil on pime. Ühel hetkel aga määrkasime naabermajas tuld. Ja kui oma korteri ukse lahti tegime, siis ka koridoris põles tuli - egas muud kui peremehe jutule. Ja saimegi oma elektri tagasi.
Edaspidi olime targemad ning pimedas enam istuma ei pidanud.
Mõned pildid ka meie uuest kodust:

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini. Meie imeline rõdu - sellest ei saa kuidagi küllalt.