laupäev, 11. juuni 2016

Kuidas elad Hiiumaa?



Keset talve sündis meil plaan külastada Hiiumaad - jäi üle vaid oodata kevadet ja ilusat ilma.


Et vältida väikse lapsega pikki praamijärjekordi siis meie reis toimus nädala sees.

Uskumatult keeruline oli leida soodsa hinnaga majutust aga lõpuks see siiski õnnestus. Ööbisime Kärdlas Tiigi majutuses kus meie seltskonna öö hinnaks kujunes 30 eurot.
http://tiigimajutus.ee/?kw=m.ctjobs.com
Väga tore majutus. Meie jäime igati rahule ning kirsiks tordil oli veel saunaõhtu, mis mahtus meie ööbimise hinna sisse.

Hiiumaal turismihooaeg algab koos jaanipäevaga ning lõpeb kusagil augusti keskel. Seega paljud kohad avatakse peale jaani.

Meie algne plaan sisaldas 18 vaatamisväärsust - millega teha ring peale kogu Hiiumaale. Plaan sai koostatud interneti ja sõprade abiga.
Ja kuna päris mitmed sõbrad kohe varsti Hiiumaale minemas, siis panengi punktide kaupa ruttu kirja kus käisime ja midate tegime/nägime. Põhipunktidena on meie algne plaan ning alampunktidena on siis lisad.

1. PÄEV - Kolmapäev
1. Pühalepa kirik - kogu peatus hõlmas ainult järgmise foto tegemist ja kõik.

Pühalepa kirik


2. Suuremõisa loss - peale pikka laevas istumist tahtsime jalutada hoolimata õrnast vihmast mida tibutas sel hetkel. Neil on tõeliselt tore aed ja kuivkäimla - just, just lugesid õigesti. Mõisa saab ka sisse (2eurot inimene). Mulle mõisad meeldivad seega meie käisime sees ja meile meeldis. 
No on ju äge kuivkäimla ?
Suuremõisa loss

2.1. Lisapunktidena panen kirja need kohad mis meile veel ette sattusid tänu teeäärsetele siltidele. Sõitsime vaatama ka Põhilise leppe kive, mis oli kohe seal samas. Need kivid vaatasimegi auto aknast ära ning keerasime ennast teele tagasi.
2.2. Hellamaa pukktuulik - ei tasu jalutuskäiku, sest tuulikuid jääb teele mitmeid.
2.3. Kuri õigeusu kiriku varemed ja koolimaja, viimane jääb tee äärde ja on ilus hoone. 
3. Suursadam - ootasin kuidagi rohkemat sellest kohast. Kuna pisike reisisell magas autos oma lõunaund tekkis võimalus sisse astuda Ungru nimelisse söögikohta et teha väike kohvipaus. Sooja jooki oli hädasti vaja sest õues oli jahe ja niiske ning väga tuuline.
Ungrus on väga hea teenindus ning ilus sisekujundus. Menüüd sirvides läks mul kõht tühjaks ja nii ma endale tuulehaugu prae tellisin. Ma ei ole eriline kalasõber aga see praad oli parim mida ma kunagi söönud olen. Kõik oli suurepärane! Seega kel vähegi võimalus loobuge laevas söömisest ning minge Ungrusse.
Ungru

Ungru
Ungru























Ungrus müüakse ka Hiiu õlut, mis pruulitud Kärdlas. Seda õlut ei olnud momendil veel kusagil mujal saada. Kuid reklaamide järgi peaksid nad 2016 avama gastropubi.
Meie naaberlauas olev seltskond proovis kõik 3 sorti ära ning soovitas meil kaasa osta heleda Hiiu õlle. Põhjendasid nad seda järgmislet - et see on ainuke mida lihtsalt nii sama juua ning valge veini austajatele see õlu peaks ka sobima. Viimases oli neil tõesti õigus. Mulle kui valge veini nautijale see õlu meeldis.
Poes müüdav Hiiu õlu on jutude järgi pruulitud Belgias.
4. Soera talumuuseum - mini versioon vabaõhumuusemust. Sellel kohal on nüüd uus omanik ning sellega seoses piletit ei ole. Laps sai seal joosta ja kiikuda ning tundis ennast hästi.
Kohe seal kõrval on ka uus Palade loodushariduskeskus.
5. Pitsu käsitööpood (Heltermaa mnt. 10 avatud T-R 10-17:30; L 10-14) - jõudsime kohale täpselt sulgemise ajaks, perenaine oli uksest juba väljumas kuid ekstra minu jaoks hoidis kaupluse lahti.
Selle paari päeva jooksul sai päris mitmes käsitööpoes käidud kuid see oli minu arvates parim.
Sellega meie esimene päev ka läbi sai.

2. PÄEV - Neljapäev
6. Ristimägi - see oli meie teise päeva esimene peatuspunkt ehk väike jalutuskäik metsas. Riste me ise teinud vaid jooksime poisile järgi kes tahtis väga metsa minema putkata.

Ristimägi

6.1. Sõitsime natuke ka metsavahe teid, lootsime et neid miiltaarrajatisi ka teepeale näha on. Sest lapsega otsustasime selle matka tulevikuks jätta. Ega suurt midagi näha olnud. Kuid sõit tasus ennast ära - kohtasime väga lähedalt üht julget kitse.


 7. Tahkuna tuletorn ja rand - tänane päev ei olnud just parim selle koha külastamiseks, sest tuul oli kohutav. Ainult maapinnal arvasin et see tuul pühib mind varsti merre aga tuletorni tipus oli see veel eriti hull aga seda oli ka arvata.
Tahkuna tuletorn eemalt
2 aastasega seda torni me koos vallutada ei soovinud ja kuna minu mees oli ka selles tornis käinud siis olingi ainult mina üksinda kes torni ronima hakkas. Tornikülastus maksab 2 eurot inimene ja kui külastada kõiki 3 tuletorni siis komplekspilet maksab 5 eurot.
Sa saad kül triipkoodiga pileti mis peaks kõigis järgmistes värvates ka töötama aga kahjuks nii see ei ole. Seega hoia igaks juhuks tšekk ka alles.
Vaade tornist oli väga ilus kahjuks väga seda nautida ei saanud, sest tuul tahtis mind minema pühkida.
Vaade Tahkuna tuletornist

Tegin siis kiire tiiru peale ja ka paar fotot ning siis hakkasin alla minema. Just hakkasin, sest minu suureks üllatuseks ei saanud ma enam seda ust lahti millest tagasi torni naasta. Proovisin mis ma proovisin aga ust lahti ei saanud. Väga hea ikka et terve perega siia torni ei roninud. Ja veel parem et meespere torni all emmele lehvitas - oli kellele karjuda et nüüd ma siia torni jäängi.
Abivägi saabus kiiresti. Tuletorni vaht oli väga kiirelt üleval ja päästis mind sellest tornist alla.
Aga kõigile teadmiseks see uks käib väljast väga raskelt, seega mõistlikum on uks parem lahti jätta kui ise üleval oled.



8. Puidust Eiffeli torni koopia - suurepärane koht, eriti veel kui lastega reisida. Ja see koht on väga palju muud kui ainult Eiffeli torni koopia. 2-aastasel pead sa kogu aeg sabas olema, sest erinevaid ohtlike kohti eksisteerib seal palju aga suuremate lastega on seal kindlasti väga tore. Üks ohte mis tuli endalegi suure üllatusena oli elektrikarjus - see jooksis kohe piraadilaeva tagant. Sain meie pisikese enne kätte kui sisse joosta jõudis. Uh. Vedas.


8.1. Kõrgessaare viinaköök - aeg oli lõunat süüa ning see oli lähim koht. Kohale jõudes aga tõdesime et avatakse alles 27 juuni. Suundusime siis kohalikku A&O kauplusesse infot saama. Kuid nemad soovitasid tagasi Kärdlasse minna. Seda me otse loomulikult teha ei kavatsenud. Nii me siis sõime saiakesi auto parklas. Aga üks suurepärane asi on selles kaupluses olemas - WC.
9. Reigi kirik ja  surnuaed - esimene paus peale saiakesi. Kahjuks mina ei leidnud selles peatuses midagi erilist.













Kõpu tuletorn
10. Kõpu tuletorn - siin on korralik söögikoht ja tasub lõuna siia planeerida hoopis. Neil on lastemenüü ka - frikadellisupp ja pasta bolognese. Mõlemad toidud on meie lapse lemmikud. Kahjuks meie külastuse ajal veel laste menüüd ei pakutud aga ühe koorese kalasupi me kahepeale sinna saiakeste otsa sõime.
Nüüd natuke ka tornist. Minu arvates väljast see kõige ilusam tuletorn kuid vaade tornist endast polnud suurem asi, sest Tahkuna torni vaade oli juba nauditud.



11. Ristna tuletorn - selle torni jätsin vallutamata. Aga muidu täitsa tore koht.
11.1. Lõuna-Ristna nina - väga tore jalutuskäik. Lapsele meeldis see ka väga, sest emme lubas kive korjata. See on koht kus kõik soovijad saavad endale auguga kivi leida. Meie pisike ei saanud sellest augu teemast aru vaid korjas nii sama kive. Rannast on ilus vaade ka Surf Paradiisile ja Ristna tuletornile.
12. Kalana sadam - siin on väga ilus ööbimiskoht või kohad. Kõik majad ja majakesed on nii armsalt rootsipunased. Juttude järgi siin ka väga hea söögikoht nimega Hõbekala - ise me seda järgi ei proovinud.
13. Vanajõe org - käisime korda mööda väheke tutvumas, sest see ei olnud meie pisikesele ülemeelikule reisisellile turvaline. Aga sellele matkarajale tahaks kindlasti ükspäev tagasi minna.
Vanajõe org

Tänases päevakavas olid veel planeeritud:
14. Sõru sadam, muuseum ja purjelaev Alar
15. Emmaste pärimusait
Kahjuks tuli õhtu peale ning nende külastuse jätsime vahele.

15.1.Tagasiteel Kärdlasse jäi teele Kurisu neeluauk. Kuna see oli kohe tee ääres siis käisin kiirelt piilumas aga kahjuks täitsa mõttetu aja kulutus. Tegelikult jäi 1 neeluauk veel teele aga seda ma enam ei viitsinud isegi piiluma minna.
Kurisu neeluauk

15.2 Tee peale jäi ka Tubala vai - legendikohaselt hoiab see Hiiumaad merepõhjas kinni. Aga üldiselt on see lihtsalt üks korralik vai. Sellest sai ikka korduvalt mööda sõidetud. Ning miskipärast see vaatamisväärsus tegi meile alati nalja. Peaks endale Vihasoo vaia aeda panema.
https://et.wikipedia.org/wiki/Tubala_vai
16. Õhtust sõime Kärdla sadamas asuvas kohas nimega Resto Kuur (Sadama 28 avatud 11-22) - sisekujundus mõnus, laste mängunurgake olemas, vaade suurepärane. Kuna tegu oli VÄGA tuulise ilmaga ja kuuriga, siis natuke jahe oli süüa. Eks ma vaikselt oma peakeses kippusin neid Ungruga võrdlema. Ja mis seal salata - Ungru võitis.

3. PÄEV - Reede
Tänane päev algas vihmasajuga seega ootasime saju möödumist ja külastasime Kärdlas paari kauplust. Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Maja (Vabrikuväljak 2) ning Baabade kohvik/poodi (Vabrikuväljak 6)
Baabade kohvik
ning kohe sealt edasi oli järgmises majas ka kohalik muuseum, kuid sinna me jätsime siiski minemata vaid otsustasime riskida ning sõita Kassarisse. Meie õnneks oli seal parem ilm ning saime oma seiklusega edasi minna.









Enne oma esimese vaatamisväärsuse juurde jõudmist tegime teeääres peatuse, et imetleda armsaid tallesid.


17. Orjaku linnuvaatlustorn - väga äge ja kindlasti peab külastama. Binoklid kaasa!!! Meil kahjuks ei olnud.
Vaade tornist
Vaade tornile
17.1 Orjaku sadam - seal on pisike õpperada. Väike tore jalutuskäik.
Orjaku sadam

18. Kassari Puhkekeskuses asub Hiiu Õlle Koda ning just sellel hetkel kui meie sinna suundusime saabus suur buss Soome turistidega. Meie tegelikult võitsime sellest, sest peremees Jürka liitis meid kohe grupi juurde ning nii saime ka meie kohalikku toodangut degusteerida. Pakuti erinevaid sinke, vorste, suitsukala kui ka kuivatatud kala ning otseloomulikult õlut. Kõik oli väga maitsev. Hiljem ostsime üht-teist kaasa ka.
Sealt edasi suundusime sööma ülakorrusel asuvasse restorani Lest ja Lammas (avatud kl. 12-20). Jäime oma külastusega väga rahule. Toidud väga maitsvad. Meie valisime oma toidud restorani nime järgi ehk ühele lest ja teisele lammas ning pisikesele traditsiooniline pastaroog. Laste menüüst meil midagi valida ei olnud aga köök oli nii kena et tegi tavamenüüs olevast pastaroast pool kogust meie pisikesele. Kiire teenindus isegi siis kui bussitäis turiste just hetk tagasi sinna sööma saabus.
Lest ja Lammas

18. Sääre tirp - peale suurepärast sööki suundusime väiksele matkale. Noormehe võtsime kergkäruga kaasa kuhu ta ka kohe magama jäi. Kõik kokku kulus aega 2-3 tundi. Palju aega kulus ka metsmaasikatele, sest teeäär oli nendega palistatud.
Esialgu natuke häiris et nii palju kadakaid oli üles kistud aga hiljem sai teadetetahvlilt loetud et tegeletakse loopealsete karjamaade taastamisega ehk projekt elu alvaritel.
Sääre tirp

19. Kassari kabel ja surnuaed - jalutasin natuke surnuaias ringi ning käisin kirikus sees. Mina jäin selle peatusega rahule.
Kassari kabel ja surnuaed

20. Hiiu vill - seda kohe peab külastama. Ja kui veab siis käib ka töö nendel vanadel tsaariaegsetel masinatele. Meie jõudsime liiga hilja - hea et nad üldse lahti veel olid.
Neil on ka kohvik. Meil soovitati ka sinna minna ning sibulapirukat proovida aga kahjuks seda tehakse siis kui turismihooaeg. Võtsime singijuustu pirukad ning kohvid. Kõik oli väga maitsev.

4. PÄEV - Laupäev
21. Pihla-Kaibaldi looduskaitseala - see oli meil plaanis aga sinna me kahjuks ei läinud. Vaid otsustasime ära käjja Sõru sadamas, sest õhtul pidi toimuma Saarlaste ja Hiidlaste köievedu. Köit juba paigaltati. Jalutasime sadamas ringi, uudistasime vanu laevu ning suundusime Emmaste Pärimusaita. Toimus hääletus ning Sõru muuseumis jäi käimata.
Emmaste Pärimusaida juures toimus lasteriiete kirbukas ning tänu sellele müüdi seal ka väikest laadasuppi ja pirukat. Otsustasime teha varase lõuna. Suveniiriks sai ostetud maasikasiirup, mis oli valmistatud juba selle aasta maasikatest. Nüüd algas jaht maasikatele. Kohalik maasikakasvataja oli eelmisel päeval kõik maasikad viinud Käina Konsumisse ning sinna me ka suundusime. Kahjuks olid need otsas. Poest sai ostetud suveniiriks veel Hiiu leiba ja küpsist. Pagaritooted ongi ainsad mida poest Hiiumaist leida võib. Ja sellest on kül väga kahju.

Autos sai kella vaadatud ning tõdetud et meil on veel päris mitu head tundi vaba aega enne kui praam läheb. Otsustasime suunduda Kassari muuseumisse hunti vaatama. Pilet 3 eurot inimene. Väga väike muuseum aga võimaldas poissi katsetada muuseumi oludega ning sai lapsele õpetatud et silmadega tuleb vaadata ja kuhugi ronida ei tohi. Üllatavalt hästi pidas ta ennast muuseumis üleval.
Muuseumis täitusid ka 2 soovi - minu mees sai näha hunti mida ta kunagi nooruses oli seal vaatamas käinud ja mina sain maasikaid. Nii uskumatu kui see ka pole aga muuseumiproual oli maasikaid müüa. Selle aasta esimesed maasikad - kõige parem söök maailmas!

Kuna praamini oli ikka veel aega siis suundusime autosse Hiiumaa kaarti vaatama - valisime välja kohe Heltermaa sadama juures asuva Sarve poolsaare alvarid, mis meie kaardil märgitud numbriga 1.  Ka siin oldi neid alvareid korralikult taastatud. Aga meie leidsime ühe väikse sadama - tegime paar fotot ja kohtasime ka usse. Peale vaate nautimist suundusime Heltermaa Käsitöömajja ning sealt edasi juba sadamasse. Ja nii see reis läbi saama hakkaski.
Uss



reede, 13. mai 2016

Et laps kaduma ei läheks

Kuna meie pisike tegelane on suht vilgas ja armastab peitust mängida siis tuli leida võimalus et laps võõras ümbruses päris kaduma ei saaks minna.
Lahenduseks leidsime mõnusad taaskasutatavad randmepaelad. Mis kannatavad nii vett, liiva kui ka päikest.
Kui esialgu pidime lausa välismaalt tellima hakkama, siis lõpuks leidsime ka Eestist.
http://www.4kids.ee/infoband-kaepael-lapsele/


teisipäev, 10. mai 2016

Tegevused autosse 2-aastasele

Juhuu - oleme planeerimas oma järgmist reisi Horvaatiasse. Seekord on plaan jõuda lõunapoole ning peatume Spliti ja Dubrovniku lähedal.
Meie tavapärasesse planeerimise nimekirja on lisandunud ka "tegevused lapsele" teema. Ning sellega on saanud ka korralikult algust tehtud.
See on meil väga edukalt kasutusse võetud.
Põhimõtteliselt autos saavad olema 2 kasti + tahvelarvuti. Suurem kast on mõeldud tema tavapärasemate mängude hoidmiseks ning võttis täna sisse oma asukoha turvatooli kõrval. Hakkame harjutama asjade võtmist ja tagasipanemist kasti. Momendil ta lihtsalt viskab need enda ette põrandale ning siis kui uuesti tahab peab keegi seda sealt otsima hakkama. Aga pikal sõidul ja võõrastel teedel see kindlasti nii ei saa toimuda.
Teises ja väiksemas kastis on raamatud ja muud natuke rohkem pisiosi sisaldavad asjad nagu näiteks magnetitega raamatud, üks puzzle raamat ja korduvkasutatavate kleepsudega raamat ning veepliiatsiga värvimise raamat. Et endale asi lihtsamaks teha panen siia meie kasti sisust video ülesse. Sest fotosid saaks lihtsalt liiga palju.



Selline perefotoga magnetitega puzzle on ka meie kastis. Lähemalt saab sellest lugeda varsti Pere ja kodu ajakirjast.
Ning otse loomulikult on meil kaasas ka tegelusraamat.


 Ja et raamatute otsimine lihtsamaks teha, siis märgusõna on Koolibri. Endalegi suureks üllatuseks avastasin et kõik on ühe kirjastaja omad. Panen postituse lõppu ka mõned lingid meie raamatutest. 

Ja et kõik planeeritavad asjad ikka kenasti kaasa mahuksid on meil plaanis laenata suusaboks katusele. Eks näis kui lihtne ja turvaline saab see olema.
Katuseraami soetasime endale aga www.suusad.ee lehelt.

Meie valitud Koolibri raamatud:
https://pood.koolibri.ee/olen-2-aastane-kleepsuraamat-loomad-talus.html
https://pood.koolibri.ee/vaikelapse-pusle-talu.html
https://pood.koolibri.ee/minu-esimene-raamat-aed.html
https://pood.koolibri.ee/kodus-on-tore.html
https://pood.koolibri.ee/lustakas-mood-magnetpiltidega-raamat.html - see ei ole kül päris meie raamat aga analoog. Meie raamatu tegelane on poiss, kes saab ennast mereröövliks, klouniks, tähetargaks jne. riietada.
https://pood.koolibri.ee/opime-magnetite-abil-ahviplika-anni-opib-loomi-tundma.html - seda raamatut meie raamaturiiulis ei ole aga hea võimalus kui see eelmine moetüdruku raamat ei meeldi.





laupäev, 19. detsember 2015

Jõuluküla Tallinna Vabaõhumuuseumis

Laupäeval sai perega ette võetud väike ajas rändamine. Külastasime Vabaõhumuuseumi kus oli taludes jõuluettevalmistused käsil.
Minu kalli kaasa arvates olen ma natuke imelik, et sellisel jõulueelsel ajal tahan muuseumi minna. Tema õigem lause oli: "Vanad - kokkavad ja kraamivad kodus; Noored - shoppavad ja Imelikud lähevad muuseumi". Üritus oli vägev, et isegi tema jäi väga rahule.
Aga nüüd algusesse...
Kahjuks sel aastal on selline vihmane ja märg jõuluaeg. Seega teadsime ette et muuseumis saame korralikult poristel teedel mütata. Oli natuke kuulda nurinat nende teede üle aga meid see ei seganud, sest kui sa päriselt maale lähed siis oled ju lausa kõrvuni pori sees selliste ilmadega. Seega pori lisas ehedust juurde sellele väiksele külakesele.
Kuna meie polnud veel näinud neid uusi talusid mis sel aastal avati, siis seadsimegi oma sammud kohe kõige kaugemasse muuseumi nurka et külastada Seto talu ja Peipsivene maja.
Seto talus oli perenaine toa soojaks kütnud ning võttis rõõmuga külalisi vastu. Meie tundsime seal majas ennast kuidagi väga koduselt ja hubaselt nagu oleks maale vanaemale külla saabunud. Perenaine hakkas kärmelt pliine praadima ja kõnõlõs seto kiilt. Oli kohe kahju lahkudagi.

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Tallinna Vabaõhumuuseumis


Peipsivene majas oli pererahvast ja külalisi rohkem. Kes juhendas saabujaid susside juurde, kes tutvustas maja ning kes pakkus süüa-juua. Terve maja oli siginat-saginat täis kuid jälle tundsime ennast oodatud külalistena.
Kõigepealt uudistasime sigurit mida suvel talurahvas ise kasvatas, siis tegime väikse ekskursiooni tahatuppa ning lõpus võtsime uuesti istet eestoas. Selles majas täitus ka üks minu kauaaegne soov - juua samovarist teed. Sai isegi paar aastat tagasi Venemaal käidud ning kõiksugu kohvikutest küsitud, et kas samovarist teed ka saab aga meid vaadati kui kummitusi. Ja nüüd siin samas Tallinnas see lõpuks õnnestus. Perenaine oli ise keetnud ka pruuni suhkru tee joomise juurde ning julgustas kõiki teed jooma alustaldrikult.
Lahke perenaine jagas ka suhkruvalmistamise retsepti nüüd plaanin seda proovida ka ise teha.

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Nüüd tuli pikem jalutuskäik kuni jõudsime Härjapea talu juurde, aasta siis oli 1951.
Kuna meie kõige pisem kultuurihuviline oli väsinud, siis külastasime mehega korda mööda seda vahvat talu. Selles talus sattusid sa kohe keset etendust. Etendus oli nii hea ja hästi üles ehitatud, et üks kõik millal sa sisse astusid said sa aru mis olukorras see talu oma jõule pidi tähistama.

Järgmisena külastasime Pulga talu. Sisse astudes tuli harjuda hämara valgusega, et kõike kenasti näha. Sai vaadata kuidas tanguvorsti tehakse, rahvast kutsuti ka mängudesse osalema, kes soovis sai õlgedele pikali visata ning julgemad proovisid ka seapõske.

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Tallinna Vabaõhumuuseumis


Ning siis jõudsime Köstriaseme tallu. Kes soovis sa kuulata rentniku raskest elust lugusid mida peremees puutöö juurde pajatas või meisterdada õlgedest kaunistusi perenaisega.

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Tallinna Vabaõhumuuseumis


Veel enne kui lahkusime otsustasime läbi põigata ka külapoest ja sealse pererahva juurest. Üks daamidest jutustas väga huvitavaid lugusid oma elust Brasiiliast, mida olid paljud kuulama jäänud. Sel korral oli kül tunne, et sattusime inimesi segama. Aga vaatepilt mis avanes oli suurepärane. Kaks daami võõrustasid ümara laua taga külalisi, kes lummatult kuulasid jutustusi ja jõid teed. Väga hubane ja õdus tundus kõik!

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Toast välja astudes tormasid meist mööda metsavennad kuna punastest oli momendil õhk puhas.
Metsavendade lugu sai pühapäeval suure finaali. Kel huvi saab vaadata videot järgmiselt lingilt.
http://www.ohtuleht.ee/709646/ohtulehe-galerii-ja-video-kuidas-punased-rikkusid-metsavendade-jouluohtu

Tallinna Vabaõhumuuseumis

Ja saigi meie jalutuskäik läbi.
Lahkumisel lehvitasid lumeta lumememmed.

Tallinna Vabaõhumuuseumis

kolmapäev, 19. august 2015

19 august on Paasapäev

Kodumaal peab ikka ka ringi reisima.

Meie külastasime Obinitsa Paasapäeva, see toimub igal aastal 19 augustil.
Paasapäev ehk issandamuutmise püha ehk õunapüha on setode kirikupüha. Obinitsa kandi setode jaoks on see üks aasta tähtsamaid päevi. Selleks sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti, ja vahel ka kaugemalt, kohale.
Paasapäev algab hommikul jumalateenistusega Obinitsa puukirikus aga kuna rahvast on sel päeval sinna kogunenud väga palju, siis enamus ootab õues millal ikoon välja tuuakse ning sellega ümber kiriku kõnnitakse. Seejärel suundub ristikäik kalmistule.

Obinitsa kirik

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa kirik seest

Kalmistul on lähedaste haudadele kaetud lauad ning väga oluline on toidu pakkumine ja söömine ning kohtumine sugulastega.
See on minu teine paasapäev. Eelmisel aastal teadsin juttude põhjal ning kunagi lapsena olin ka käinud aga ega ma suurt mäletanud midagi.
Kui ma eelmisel aastal tulin väikse lille ja küünlaga mida hauale panna ning lihtsalt tutvuda selle kultuuriga. Koheselt saabusid minu juurde inimesed uurima et kes ma olen ja mis ma seal teen. Suur üllatus ja rõõm oli tutvuda väga toredate ja soojade sugulastega.
Sel aastal olin juba natuke targem ning võtsin ka ise üht-teist kaasa ning liitusime sugulaste platsil oleva lauaga. Laual peab kindlasti olema: keedumuna, õunad, mesi. Viimane seetõttu et paasapäeva peetakse ka värske mee proovimise päevaks. Kindlasti on mul midagi sellest nimekirjast ununenud kuid kül ma aja jooksul siis täiendan.

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa Paasapäev

Obinitsa Paasapäev


Peale keskpäeva koristatakse kõik ilusti enda järelt ära ning riisutakse viimased jalajäljed välja ning minnakse laiali.
Õhtuti on toimunud ka kirmas ehk külapidu kuid seni pole mul veel sellel osaleda õnnestunud.
Meie külastasime Obinitsa muuseumi, Seto lauluemade monumenti ja kunstisaali/galeriid. Kahjuks viimase nime ei mäleta.

Obinitsa

Obinitsa muuseum

Post-it´iga on lisatud 2 setode tüüpi: Suveseto ja sunniseto

Kuna väikese lapsega on reis pikk ja üritus hakkab ikkagi hommikul, siis oleme paasapäevale eelneva öö alati veetnud Otepääl Villa Müllerbeckis ( http://www.villamullerbeck.eu/ ). Selle hotelli kohta on mul alati ainult kiidusõnad olnud - ilusad ja mugavad toad, beebivoodi, kaunis park ja mänguplats lastele, sõbralikud teenindajad ja suurepärased hommikusöögid. Müllerbecki oleme alati sattunud booking.comi vahendusel ning nende hinna ja kvaliteedi suhe on alati tundunud kõige parem. Meie 3ne seltskond on alati 45 euroga hakkama saanud.

Villa Müllerbeck Otepääl

Villa Müllerbeck Otepääl

Villa Müllerbeck Otepääl

Villa Müllerbeck Otepääl




Ah jaa, 2015 aastal oli Obinitsa ka Soome-Ugri Kultuuripealinn.

Kel huvi, siis sattusin väga ägeda lingi otsa kus tutvustatakse seto leelot.
http://laul.setomaa.ee/artiklid/seto_laulud





esmaspäev, 10. august 2015

Reisi õppetunnid

Panen siia kirja mõned meie kogemused ja õppetunnid...järjekor on selline nagu asjad meelde tulid.

Horvaatia WC´desd puuduvad igasugused lapsemähkimise võimalused. Ainsad mida kohtasime olid Plitvice järvede pargi sissepääsus ja restoranis.
Nüüd olen lapse mähkusid vahetanud nii pargipingil kui kaupluse aknalaual.

Hoia kindlasti münte käepärast...nii parkimisautomaatide kui ka poekorvide tarbeks.

Baarides ja välikohvikutes on igal pool suitsetamine lubatud, seega lapsega koos kohta leida võib olla vahel päris korralik väljakutse. Tundub et Euroopa Liit pole siia veel jõudnud.

Piknikutekk (tagant fooliumiga) sai meie reisil hoopis teise kasutuse - koormakattena, et päike ei kõrvetaks auto tagaosas olevat pagasit ära.

Õppetund: lastega reisimise juurde kuulub käsitolmuimeja. Nüüd on ka meie auto ühe sellisega varustatud.
Ostmisel unustasin aga sodi sissetõmbeava suurust kontrollida ning meie omasse kahjuks kamapallid sisse ei mahu. Nuuks!

Toidupoed on üldiselt Horvaatias, õigemini öeldes Istrias, suht kerge leida. Aga vahel võib see osutuda pähkliks.
Seega soovitame Plodine keti poode, neil on hea inglise keelne webileht koos kaupluste aadressidega täitsa olemas.
http://www.plodine.hr/plodine-supermarkets/en1
Lidli kauplused saab aga kenasti oma navigatsioonisüsteemi tõmmata järgmisest lingist
http://www.lidl.hr/hr/navigacija.htm
Neil on veel Konzum. Lastetoitu ja mähkusid müüb ka selline kodukeemia pood nagi Bipa.

Üldiselt on laste valmistoidu ja pudrupulbrite valik suht kesine. Hinnad olid aga samad mis Eestis.
Soovitame puuviljatuube kaasa osta Poola ja Tšehhi kauplustest. Kui osta kohalikke brände ja jätta Hipp kõrvale, siis 100g-120g tuubi hinnaks tuleb keskeltläbi 50 eurosenti.
Ülimugavad on ka hommikupudrusegud milles juba piim sees, ehk valad vett peale ja läheb...reisimisel ülimugav. Suure otsimise peale leidsime ööpudru segu kohapealt, seega kui kaasatoodud pakk otsa lõppes hakkas meie poiss hommikuti ööputru sööma.

Meie lapsele meeldivad Hippi maisipulgad aga neid polnud reisil väga lihtne leida. Brnos avastasime kohaliku alternatiivi, mis meie poisile sobisid ning mis on tegelikult tehtud hoopis tatrast. Ja rahakott oli ka väga rõõmus, sest 100g pakk maksis alla 1 euro.



Alati peab kaasas olema nn. head bakterid eelkõige just lastele aga ka endal võib vaja minna.

laupäev, 8. august 2015

Tagasitee

Tagasiteel peatusime 2 ööd Brnos. Saime sõpradega kokku ja jalutasime linnas.
http://www.efihotel.cz/en/
Ööbisime stuudiokorteris, mis asub umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kuna ilmad ei olnud enam ülikuumad, siis meil oli konditsioneerita tuba ja saime kenasti hakkama. Selles hotellis on ka konditsioneeriga tube/kortereid.
Auto sai 4 EURi eest ööpäev parkida sisehoovi. Seda soovitame kindlasti kuna tänav kus hotell asub on natukene kõhedust tekitav.
Hommikusöök on suurepärane, meie reisi parim.
Ainuke huvitav asi oli, et kui toas olevat pliiti tahad kasutada, siis pott ja pann peavad sul endal kaasas olema.

Meie tuba Efi hotellis

Efihotelli vannituba meeldis meile kohe väga

Sel päeval sai ikka nalja kaa. Tahtsime minna Brno linna lossi vaatama. Naised lastega ees. Ajasime juttu ja kaarti ei vaadanud ning jõudsimegi väga kiiresti kohale. Osa seltskonda oli meist maha jäänud aga kuna sihtkoht teada ja kokkulepe et lossi juures kohtume.
Meie jalutame ümber lossi, pildistame, ajame juttu, istume - arutleme teemal et polegi nagu väga loss jne.
Sõbranna veel kinnitab, et on ikka loss...Prahas on ka lossi sisehoovil kirik nagu siin et see ikka loss. Noh, mina jään seletusega rahule ja eks neid ilmetuid losse peab ka olema.
Siis saame aga kõne meie kadunud reisikaaslaselt, et kus te siin lossi juures olete, et tema meid ei leia. Samal ajal aga keerame meie vankritega nurgatagant välja ja mida me näeme...loss on meie ees mäeotsas ja suht kaugel. Vat sel hetkel pidin ma küll ennast ribadeks naerma.
Sinna lossi minek on üks paras trenn. Algul lükkad vankrit lihtsalt mäest üles aga pärast saad veel mööda treppe ka tassida. Kohale jõudes teatasin et mina ei liigu sammugi enne kui ma 3 lonksu õlut ei saa ja saabus päeva teine tore üllatus. Õlu maksab alla 1 euro sellises suures vaatamisväärsuses.

Meil on ka järgmiseks korraks Brno peatumise plaan olemas. Brnost saab väga ägeda Daytripi teha Mikulovi piirkonda Tšehhis ja ka Austria poolel asuvasse linna nimega Poysdorf ning selle ümbrusesse. Viimane on veinipiirkond millega peab ometigi tutvuma.

Brnos ja Varssavis tegime ka shopping-keskustes peatused, et osta üht-teist vajaminevat koju kaasa. Hinnad on ju paremad. Enamus asju meie nimekirjast sai ka ostetud.
Suurtele shoppajatele soovitan Galeria Mokotow´i aadressiga Woloska 12. Tohutult suur keskus ning igaüks leiab sealt midagi.

Varssavis peatusime sel korral hotellis Aramis.
http://www.hotelaramis.pl/en/
Tegelikult asub 3 suurt hotelli kõrvuti - Atos, Portos ja Aramis. Aramis on 1 tärni hotell, Atos on 2 tärni hotell ja Portos on 3 tärni hotell (loodetavasti mäletasin õigesti).
Tavaliselt me oleme peatunud Atoses. See asub suure tee ääres, siis ei tahtnud riskida et aknad jäävad tee poole ning ponksikut hakkab liikluslärm segama. Ning bookingus oli hea pakkumine Aramisse.
Meile meeldivad need hotellid kuna kuhugi neist kolmest ikka toa saad ja hommikusöök on hea. Aga kõige tähtsam on, et neil on valvega parkla ning ei pea päris kesklinna minema, sest meie oleme alati olnud läbisõidul.

Viimane öö oli plaanis veeta samas Kaunase hotellis kus minnesgi. Ning nüüd oleks see veel ka õigel pool teed. Ainuke kurb asi selle juures oli, et WIFI oli vahepeal tasuliseks tehtud. Kui õigesti mäletan, siis 2 euri tunnis oli hinnkas krutitud. Mina oleks vast selle isegi üle elanud aga minu mehel kuulub internet tema põhiõiguste hulka - seega tuli uus hotell leida.
Otsustasime teha pikema päeva ning sõita Panevezysesse välja.
http://www.hotelpanevezys.lt/?lang=en
Selles hotellis oli meil korter läbi kahe korruse või tegelikult oli meil lihtsalt 2 tuba, sest kööginurk puudus. Konditsioneer, külmkapp ja lastevoodi olid olemas ning hommikusööki serveeriti kõrvalolevas kohvikus ning see kuulus toa hinna sisse. Hommikusöögi sai õhtul endale sobivaks kellaajaks tellida ning nimekirja alusel said igast kategooriast ühe asja endale valida.
Öömaja oli igati tore ja nende sisehoovi sai auto parkida - turvakaamerate vaatevälja.
Hommikusöök oli keskmine, kõht sai täis - kohv oli hea ning sellega sai kõik alla loputatud. Teenindaja kahjuks ei osanud ei inglise ega ka vene keelt ning üldse tundus et ta parema meelega oleks kusagil mujal aga ta oli selline noor ja kenake. Köögist kutsus tõlgiks appi proua kes oskas kõiki keeli oli üli tore ja sõbralik.
Kogu selle lõbu eest tuli meil maksta 43 eurot.

Lahkusime hotellist ning meie järgmine peatus oli Leedu 19. Pole seal paar aastat käinud ning meie jaoks uuendusena oli neil loomaaja külastusele pilet tekkinud. Hinnaks 2,50 euri ning kaasa said osta ka 0,5 eurise loomade toidupaki. Esialgu ma kahtlesin, et kas tasub minna kuid olen väga rahul et siiski läksime. Nad on palju suuremaks seda loomade osa ehitanud ning lasteloomaaed on veel kõige ägedam. Seal saad loomi sööta ja paitada ning loomulikult meeletus koguses fotosid klõpsida.
Soovitame soojalt kõigile kel väikesed kodanikud kaasas on!

Meie reisi kogupikkuseks kujunes 5917 kilomeetrit!