Me polnud selles varem käinud ega teadnud rohkem midagi kui et asub kiirtee ääres ning oleme tast korduvalt mööda sõitnud. Seekord otsustasime siis peatuse teha. Meie vajalike ostude nimekirjas on veel hulgaliselt asju mida me pole jõudnud osta, seega lootsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Üldiselt valitses seal suur inimtühjus - nagu oleksime ainult meie seal. Enamuses kauplustes olime ainsad külastajad. Kauplustes oli väga hea teenindus. Tänu neile kahele faktorile sai vajalikud ostud kiirelt sooritatud ning sööma suundutud. Ning sealt leidsime inimesed, raske oli vaba lauda leida. Süüa sai ja täitsa hästi kuigi teenindust ja toitu tuli väga pikalt oodata. Õnneks oli toidukoha juurde tehtud hiiglaslik liivakast "rand" kus pisike sai möllata ning ennast väsitada.
Peale väikest pausi võis sõit jätkuda. Põhimõtteliselt kogu tee mis Sloveenias läbida tuli oli üks suur teeremont. Üks suur venimine.
 |
| Roses Outlet City liivakast |
Ja selle eest tuli veel teemaksu ka maksta. Totaalselt ebaõiglane minu arvates.
Ma saan aru et nad ehitavad ja teevad paremaks ning tulevik on ilusam aga ma ei taha kannatuste eest maksta.
Austrias läks kõik jälle ilusaks.
Viini jõudsime suht normaalsel ajal.
Hotelliks oli meil sel korral valitud Ibis budget Wien Sankt Marx.
Hotell sai valitud hinna ja kvaliteedi suhte järgi - meile olulised asjad nagu konditsioneer, parkimine, hommikusöök ning metroo peatuse lähedus oli neil tagatud. Aga saime ka selliseid asju millega oli meil vaja natuke harjuda.
Aga alustame ikka algusest....
Saabudes selgus, et maja ette autost asjade laadimise kohale oli pargitud suur buss. Õnneks oli kohe hotelli kõrval väike todupood koos parklaga kuhu sisse keerasime. Kuna pisikesel oli tuju nulli langenud siis jäid poisid autosse ning mina läksin meid sisse registreerima.
Üllatus nr.1 - see buss oli just enne meid saabunud ning suur bussitäis hiinlaseid oli ennast just sisse regamas. OEH. Ja neil läks aega. Ja neil oli vaja tõlki. Ja neil oli vaja arutada ja siis teha muutuseid. jne.jne jne.
Seega budget tähendab et gruppidele ei tehta pabereid ja võtmeid varem valmis kui alles kohapeal.
Lõpuks sain meie paberid korda ning võtmed kätte.
Parkisime auto maa-alla garaazi ning kolisime, nüüdseks juba kaks nullis tujuga poissi, tuppa.
 |
| Meie tuba Ibis budget Wien Sankt marx hotellis |
Hotell oli uus ja kaasaegse minimalistliku sisustusega. Kõik oli ilus ja puhas, kuid mõningad asjad vajasid natuke harjumist. Nagu näiteks see, et kraanikauss asub toas ja et duššikabiingi asub toas ehk siis traditsiooniline vannituba oli toodud tuppa. Õnneks toalettpott oli ikka eraldi väikses ruumis ja sellel oli isegi uks.
Ja selle duššiga see nali ei piirdunud. Duššikabiini põrand oli peegelsile ja kui natukenegi märg siis kohutavalt libegi. Hotelli juhtkond oli sellest teadlik, ning kleepinud ilmatumalt suure libisemisohu kleepsu kabiini uksele. Kleepsu ostmiseks oli raha aga kummimati ostmiseks enam raha ei olnud.
Natuke teistmoodi oli ka see et toas ei olnud ühtegi kappi ega ka õiget lauda ning iga inimese kohta oli 1 rätik ning puudus põrandale panemise froteevaipp kui pesemast tuled. Aga need kõik on pisiasjad milleta on kerge hakkama saada aga väheke privaatsust pesemise juures oleks ikkagi hea.
Nüüd kui olme asjadele ülevaate andnud, läheme nubritesse.
 |
| Dušš toas koos oma suure kukkumisohu sildiga |
Õhtul kui olime ennast sisse seadnud ning väikse ampsu teinud hakkas mind häirima hotelli arve summa. Jah, lugesid õigesti, hotelli arve tuli koheselt tsauda kui sisse registreerisid.
Häirima hakkas aga arve seetõttu et minu arvates oli summa tunduvalt väiksem kui bookingu kinnituses. Otsisin oma paberid välja ning selgus minu kahtlus, hommikusöögi eest ei olnud nad raha võtnud. Läksin alla asja uurima ning selgus et igal hommikul tuleb söögi eest eraldi maksta. Oeh. Selgituseks sain: "This is budget."
Ja ka auto parkimise eest tuleb eraldi maksta ja seda siis juba nende automaat kassasse.
Kõik see jantimine vajab ka harjumist.
Hommikusöögid siin hotellis on suurepärased. Aga nalja saab igal sammul ikka ka.
Hommikusöögil küsiti toanumbrit, vaadati oma tabelit ja tehti linnuke jummala suvalise toa juurde. Ma siis parandasin, et ei me soovime maksta. Saadeti meid tagasi registratuuri kus sai hommikusöögi eest eraldi tasuda ning siis uuesti sööma minna. Aga seda linnukest ta selle toa numbri eest ära ei kustutanud. Nimekirja järgi järeldades ikkagi keegi on saanud hommikusöögi eest ette tasuda!?!?
Sööma saabusin ilma õlapaelteta suvekleidis, tänu sellele sain esimest korda tunda diskrimineerimist - jah, lugesid õigesti. Nimelt selles hotellis oli islamiusuline perekond (tegelikult neid oli seal rohkemgi) - mees koos paari musta ürppi mähitud naise ja mõningate lastega. Suudaksid pilgud tappa, siis täna ma seda siin ei kirjutaks. Lõpuks nad leidsid endale ühe nurgataguse kuhu minu eest põgeneda.
Järgmisel hommikul see perekond otsustas vist süüa toas edasi või toitu päevaks kaasa varuda, sest mees saabus hommikusöögile koos suure termosega ja nagu oodata oligi siis selle ta seal täis ka pani ning naised ladusid toitu käekotti. Ja mina blond eurooplane vabandasin ja küsisin hommikusöögi teenindajalt kas on ok kui poisi söömata võileva kaasa võtan, et mitte ära visata.
Kultuuride erinevus.
Lühidalt, läheksime ise sinna hotelli kindlasti tagasi ning pisikesed veidrused anname andeks.
