Lahenduseks leidsime mõnusad taaskasutatavad randmepaelad. Mis kannatavad nii vett, liiva kui ka päikest.
Kui esialgu pidime lausa välismaalt tellima hakkama, siis lõpuks leidsime ka Eestist.
http://www.4kids.ee/infoband-kaepael-lapsele/
reede, 13. mai 2016
Et laps kaduma ei läheks
Kuna meie pisike tegelane on suht vilgas ja armastab peitust mängida siis tuli leida võimalus et laps võõras ümbruses päris kaduma ei saaks minna.
Lahenduseks leidsime mõnusad taaskasutatavad randmepaelad. Mis kannatavad nii vett, liiva kui ka päikest.
Kui esialgu pidime lausa välismaalt tellima hakkama, siis lõpuks leidsime ka Eestist.
http://www.4kids.ee/infoband-kaepael-lapsele/
Lahenduseks leidsime mõnusad taaskasutatavad randmepaelad. Mis kannatavad nii vett, liiva kui ka päikest.
Kui esialgu pidime lausa välismaalt tellima hakkama, siis lõpuks leidsime ka Eestist.
http://www.4kids.ee/infoband-kaepael-lapsele/
teisipäev, 10. mai 2016
Tegevused autosse 2-aastasele
Juhuu - oleme planeerimas oma järgmist reisi Horvaatiasse. Seekord on plaan jõuda lõunapoole ning peatume Spliti ja Dubrovniku lähedal.
Meie tavapärasesse planeerimise nimekirja on lisandunud ka "tegevused lapsele" teema. Ning sellega on saanud ka korralikult algust tehtud.
Põhimõtteliselt autos saavad olema 2 kasti + tahvelarvuti. Suurem kast on mõeldud tema tavapärasemate mängude hoidmiseks ning võttis täna sisse oma asukoha turvatooli kõrval. Hakkame harjutama asjade võtmist ja tagasipanemist kasti. Momendil ta lihtsalt viskab need enda ette põrandale ning siis kui uuesti tahab peab keegi seda sealt otsima hakkama. Aga pikal sõidul ja võõrastel teedel see kindlasti nii ei saa toimuda.
Teises ja väiksemas kastis on raamatud ja muud natuke rohkem pisiosi sisaldavad asjad nagu näiteks magnetitega raamatud, üks puzzle raamat ja korduvkasutatavate kleepsudega raamat ning veepliiatsiga värvimise raamat. Et endale asi lihtsamaks teha panen siia meie kasti sisust video ülesse. Sest fotosid saaks lihtsalt liiga palju.
Ning otse loomulikult on meil kaasas ka tegelusraamat.
Ja et raamatute otsimine lihtsamaks teha, siis märgusõna on Koolibri. Endalegi suureks üllatuseks avastasin et kõik on ühe kirjastaja omad. Panen postituse lõppu ka mõned lingid meie raamatutest.
Ja et kõik planeeritavad asjad ikka kenasti kaasa mahuksid on meil plaanis laenata suusaboks katusele. Eks näis kui lihtne ja turvaline saab see olema.
Katuseraami soetasime endale aga www.suusad.ee lehelt.
Meie valitud Koolibri raamatud:
https://pood.koolibri.ee/olen-2-aastane-kleepsuraamat-loomad-talus.html
https://pood.koolibri.ee/vaikelapse-pusle-talu.html
https://pood.koolibri.ee/minu-esimene-raamat-aed.html
https://pood.koolibri.ee/kodus-on-tore.html
https://pood.koolibri.ee/lustakas-mood-magnetpiltidega-raamat.html - see ei ole kül päris meie raamat aga analoog. Meie raamatu tegelane on poiss, kes saab ennast mereröövliks, klouniks, tähetargaks jne. riietada.
https://pood.koolibri.ee/opime-magnetite-abil-ahviplika-anni-opib-loomi-tundma.html - seda raamatut meie raamaturiiulis ei ole aga hea võimalus kui see eelmine moetüdruku raamat ei meeldi.
Meie tavapärasesse planeerimise nimekirja on lisandunud ka "tegevused lapsele" teema. Ning sellega on saanud ka korralikult algust tehtud.
 |
| See on meil väga edukalt kasutusse võetud. |
Teises ja väiksemas kastis on raamatud ja muud natuke rohkem pisiosi sisaldavad asjad nagu näiteks magnetitega raamatud, üks puzzle raamat ja korduvkasutatavate kleepsudega raamat ning veepliiatsiga värvimise raamat. Et endale asi lihtsamaks teha panen siia meie kasti sisust video ülesse. Sest fotosid saaks lihtsalt liiga palju.
 |
| Selline perefotoga magnetitega puzzle on ka meie kastis. Lähemalt saab sellest lugeda varsti Pere ja kodu ajakirjast. |
Ja et raamatute otsimine lihtsamaks teha, siis märgusõna on Koolibri. Endalegi suureks üllatuseks avastasin et kõik on ühe kirjastaja omad. Panen postituse lõppu ka mõned lingid meie raamatutest.
Ja et kõik planeeritavad asjad ikka kenasti kaasa mahuksid on meil plaanis laenata suusaboks katusele. Eks näis kui lihtne ja turvaline saab see olema.
Katuseraami soetasime endale aga www.suusad.ee lehelt.
Meie valitud Koolibri raamatud:
https://pood.koolibri.ee/olen-2-aastane-kleepsuraamat-loomad-talus.html
https://pood.koolibri.ee/vaikelapse-pusle-talu.html
https://pood.koolibri.ee/minu-esimene-raamat-aed.html
https://pood.koolibri.ee/kodus-on-tore.html
https://pood.koolibri.ee/lustakas-mood-magnetpiltidega-raamat.html - see ei ole kül päris meie raamat aga analoog. Meie raamatu tegelane on poiss, kes saab ennast mereröövliks, klouniks, tähetargaks jne. riietada.
https://pood.koolibri.ee/opime-magnetite-abil-ahviplika-anni-opib-loomi-tundma.html - seda raamatut meie raamaturiiulis ei ole aga hea võimalus kui see eelmine moetüdruku raamat ei meeldi.
laupäev, 19. detsember 2015
Jõuluküla Tallinna Vabaõhumuuseumis
Laupäeval sai perega ette võetud väike ajas rändamine. Külastasime Vabaõhumuuseumi kus oli taludes jõuluettevalmistused käsil.
Minu kalli kaasa arvates olen ma natuke imelik, et sellisel jõulueelsel ajal tahan muuseumi minna. Tema õigem lause oli: "Vanad - kokkavad ja kraamivad kodus; Noored - shoppavad ja Imelikud lähevad muuseumi". Üritus oli vägev, et isegi tema jäi väga rahule.
Aga nüüd algusesse...
Kahjuks sel aastal on selline vihmane ja märg jõuluaeg. Seega teadsime ette et muuseumis saame korralikult poristel teedel mütata. Oli natuke kuulda nurinat nende teede üle aga meid see ei seganud, sest kui sa päriselt maale lähed siis oled ju lausa kõrvuni pori sees selliste ilmadega. Seega pori lisas ehedust juurde sellele väiksele külakesele.
Kuna meie polnud veel näinud neid uusi talusid mis sel aastal avati, siis seadsimegi oma sammud kohe kõige kaugemasse muuseumi nurka et külastada Seto talu ja Peipsivene maja.
Seto talus oli perenaine toa soojaks kütnud ning võttis rõõmuga külalisi vastu. Meie tundsime seal majas ennast kuidagi väga koduselt ja hubaselt nagu oleks maale vanaemale külla saabunud. Perenaine hakkas kärmelt pliine praadima ja kõnõlõs seto kiilt. Oli kohe kahju lahkudagi.
Peipsivene majas oli pererahvast ja külalisi rohkem. Kes juhendas saabujaid susside juurde, kes tutvustas maja ning kes pakkus süüa-juua. Terve maja oli siginat-saginat täis kuid jälle tundsime ennast oodatud külalistena.
Kõigepealt uudistasime sigurit mida suvel talurahvas ise kasvatas, siis tegime väikse ekskursiooni tahatuppa ning lõpus võtsime uuesti istet eestoas. Selles majas täitus ka üks minu kauaaegne soov - juua samovarist teed. Sai isegi paar aastat tagasi Venemaal käidud ning kõiksugu kohvikutest küsitud, et kas samovarist teed ka saab aga meid vaadati kui kummitusi. Ja nüüd siin samas Tallinnas see lõpuks õnnestus. Perenaine oli ise keetnud ka pruuni suhkru tee joomise juurde ning julgustas kõiki teed jooma alustaldrikult.
Lahke perenaine jagas ka suhkruvalmistamise retsepti nüüd plaanin seda proovida ka ise teha.
Nüüd tuli pikem jalutuskäik kuni jõudsime Härjapea talu juurde, aasta siis oli 1951.
Kuna meie kõige pisem kultuurihuviline oli väsinud, siis külastasime mehega korda mööda seda vahvat talu. Selles talus sattusid sa kohe keset etendust. Etendus oli nii hea ja hästi üles ehitatud, et üks kõik millal sa sisse astusid said sa aru mis olukorras see talu oma jõule pidi tähistama.
Järgmisena külastasime Pulga talu. Sisse astudes tuli harjuda hämara valgusega, et kõike kenasti näha. Sai vaadata kuidas tanguvorsti tehakse, rahvast kutsuti ka mängudesse osalema, kes soovis sai õlgedele pikali visata ning julgemad proovisid ka seapõske.
Ning siis jõudsime Köstriaseme tallu. Kes soovis sa kuulata rentniku raskest elust lugusid mida peremees puutöö juurde pajatas või meisterdada õlgedest kaunistusi perenaisega.
Veel enne kui lahkusime otsustasime läbi põigata ka külapoest ja sealse pererahva juurest. Üks daamidest jutustas väga huvitavaid lugusid oma elust Brasiiliast, mida olid paljud kuulama jäänud. Sel korral oli kül tunne, et sattusime inimesi segama. Aga vaatepilt mis avanes oli suurepärane. Kaks daami võõrustasid ümara laua taga külalisi, kes lummatult kuulasid jutustusi ja jõid teed. Väga hubane ja õdus tundus kõik!
Toast välja astudes tormasid meist mööda metsavennad kuna punastest oli momendil õhk puhas.
Metsavendade lugu sai pühapäeval suure finaali. Kel huvi saab vaadata videot järgmiselt lingilt.
http://www.ohtuleht.ee/709646/ohtulehe-galerii-ja-video-kuidas-punased-rikkusid-metsavendade-jouluohtu
Ja saigi meie jalutuskäik läbi.
Lahkumisel lehvitasid lumeta lumememmed.
Minu kalli kaasa arvates olen ma natuke imelik, et sellisel jõulueelsel ajal tahan muuseumi minna. Tema õigem lause oli: "Vanad - kokkavad ja kraamivad kodus; Noored - shoppavad ja Imelikud lähevad muuseumi". Üritus oli vägev, et isegi tema jäi väga rahule.
Aga nüüd algusesse...
Kahjuks sel aastal on selline vihmane ja märg jõuluaeg. Seega teadsime ette et muuseumis saame korralikult poristel teedel mütata. Oli natuke kuulda nurinat nende teede üle aga meid see ei seganud, sest kui sa päriselt maale lähed siis oled ju lausa kõrvuni pori sees selliste ilmadega. Seega pori lisas ehedust juurde sellele väiksele külakesele.
Kuna meie polnud veel näinud neid uusi talusid mis sel aastal avati, siis seadsimegi oma sammud kohe kõige kaugemasse muuseumi nurka et külastada Seto talu ja Peipsivene maja.
Seto talus oli perenaine toa soojaks kütnud ning võttis rõõmuga külalisi vastu. Meie tundsime seal majas ennast kuidagi väga koduselt ja hubaselt nagu oleks maale vanaemale külla saabunud. Perenaine hakkas kärmelt pliine praadima ja kõnõlõs seto kiilt. Oli kohe kahju lahkudagi.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Peipsivene majas oli pererahvast ja külalisi rohkem. Kes juhendas saabujaid susside juurde, kes tutvustas maja ning kes pakkus süüa-juua. Terve maja oli siginat-saginat täis kuid jälle tundsime ennast oodatud külalistena.
Kõigepealt uudistasime sigurit mida suvel talurahvas ise kasvatas, siis tegime väikse ekskursiooni tahatuppa ning lõpus võtsime uuesti istet eestoas. Selles majas täitus ka üks minu kauaaegne soov - juua samovarist teed. Sai isegi paar aastat tagasi Venemaal käidud ning kõiksugu kohvikutest küsitud, et kas samovarist teed ka saab aga meid vaadati kui kummitusi. Ja nüüd siin samas Tallinnas see lõpuks õnnestus. Perenaine oli ise keetnud ka pruuni suhkru tee joomise juurde ning julgustas kõiki teed jooma alustaldrikult.
Lahke perenaine jagas ka suhkruvalmistamise retsepti nüüd plaanin seda proovida ka ise teha.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Nüüd tuli pikem jalutuskäik kuni jõudsime Härjapea talu juurde, aasta siis oli 1951.
Kuna meie kõige pisem kultuurihuviline oli väsinud, siis külastasime mehega korda mööda seda vahvat talu. Selles talus sattusid sa kohe keset etendust. Etendus oli nii hea ja hästi üles ehitatud, et üks kõik millal sa sisse astusid said sa aru mis olukorras see talu oma jõule pidi tähistama.
Järgmisena külastasime Pulga talu. Sisse astudes tuli harjuda hämara valgusega, et kõike kenasti näha. Sai vaadata kuidas tanguvorsti tehakse, rahvast kutsuti ka mängudesse osalema, kes soovis sai õlgedele pikali visata ning julgemad proovisid ka seapõske.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Ning siis jõudsime Köstriaseme tallu. Kes soovis sa kuulata rentniku raskest elust lugusid mida peremees puutöö juurde pajatas või meisterdada õlgedest kaunistusi perenaisega.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Veel enne kui lahkusime otsustasime läbi põigata ka külapoest ja sealse pererahva juurest. Üks daamidest jutustas väga huvitavaid lugusid oma elust Brasiiliast, mida olid paljud kuulama jäänud. Sel korral oli kül tunne, et sattusime inimesi segama. Aga vaatepilt mis avanes oli suurepärane. Kaks daami võõrustasid ümara laua taga külalisi, kes lummatult kuulasid jutustusi ja jõid teed. Väga hubane ja õdus tundus kõik!
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Toast välja astudes tormasid meist mööda metsavennad kuna punastest oli momendil õhk puhas.
Metsavendade lugu sai pühapäeval suure finaali. Kel huvi saab vaadata videot järgmiselt lingilt.
http://www.ohtuleht.ee/709646/ohtulehe-galerii-ja-video-kuidas-punased-rikkusid-metsavendade-jouluohtu
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
Ja saigi meie jalutuskäik läbi.
Lahkumisel lehvitasid lumeta lumememmed.
 |
| Tallinna Vabaõhumuuseumis |
kolmapäev, 19. august 2015
19 august on Paasapäev
Kodumaal peab ikka ka ringi reisima.
Meie külastasime Obinitsa Paasapäeva, see toimub igal aastal 19 augustil.
Paasapäev ehk issandamuutmise püha ehk õunapüha on setode kirikupüha. Obinitsa kandi setode jaoks on see üks aasta tähtsamaid päevi. Selleks sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti, ja vahel ka kaugemalt, kohale.
Paasapäev algab hommikul jumalateenistusega Obinitsa puukirikus aga kuna rahvast on sel päeval sinna kogunenud väga palju, siis enamus ootab õues millal ikoon välja tuuakse ning sellega ümber kiriku kõnnitakse. Seejärel suundub ristikäik kalmistule.
Kalmistul on lähedaste haudadele kaetud lauad ning väga oluline on toidu pakkumine ja söömine ning kohtumine sugulastega.
See on minu teine paasapäev. Eelmisel aastal teadsin juttude põhjal ning kunagi lapsena olin ka käinud aga ega ma suurt mäletanud midagi.
Kui ma eelmisel aastal tulin väikse lille ja küünlaga mida hauale panna ning lihtsalt tutvuda selle kultuuriga. Koheselt saabusid minu juurde inimesed uurima et kes ma olen ja mis ma seal teen. Suur üllatus ja rõõm oli tutvuda väga toredate ja soojade sugulastega.
Sel aastal olin juba natuke targem ning võtsin ka ise üht-teist kaasa ning liitusime sugulaste platsil oleva lauaga. Laual peab kindlasti olema: keedumuna, õunad, mesi. Viimane seetõttu et paasapäeva peetakse ka värske mee proovimise päevaks. Kindlasti on mul midagi sellest nimekirjast ununenud kuid kül ma aja jooksul siis täiendan.
Peale keskpäeva koristatakse kõik ilusti enda järelt ära ning riisutakse viimased jalajäljed välja ning minnakse laiali.
Õhtuti on toimunud ka kirmas ehk külapidu kuid seni pole mul veel sellel osaleda õnnestunud.
Meie külastasime Obinitsa muuseumi, Seto lauluemade monumenti ja kunstisaali/galeriid. Kahjuks viimase nime ei mäleta.
Kuna väikese lapsega on reis pikk ja üritus hakkab ikkagi hommikul, siis oleme paasapäevale eelneva öö alati veetnud Otepääl Villa Müllerbeckis ( http://www.villamullerbeck.eu/ ). Selle hotelli kohta on mul alati ainult kiidusõnad olnud - ilusad ja mugavad toad, beebivoodi, kaunis park ja mänguplats lastele, sõbralikud teenindajad ja suurepärased hommikusöögid. Müllerbecki oleme alati sattunud booking.comi vahendusel ning nende hinna ja kvaliteedi suhe on alati tundunud kõige parem. Meie 3ne seltskond on alati 45 euroga hakkama saanud.
Ah jaa, 2015 aastal oli Obinitsa ka Soome-Ugri Kultuuripealinn.
Kel huvi, siis sattusin väga ägeda lingi otsa kus tutvustatakse seto leelot.
http://laul.setomaa.ee/artiklid/seto_laulud
Meie külastasime Obinitsa Paasapäeva, see toimub igal aastal 19 augustil.
Paasapäev ehk issandamuutmise püha ehk õunapüha on setode kirikupüha. Obinitsa kandi setode jaoks on see üks aasta tähtsamaid päevi. Selleks sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti, ja vahel ka kaugemalt, kohale.
Paasapäev algab hommikul jumalateenistusega Obinitsa puukirikus aga kuna rahvast on sel päeval sinna kogunenud väga palju, siis enamus ootab õues millal ikoon välja tuuakse ning sellega ümber kiriku kõnnitakse. Seejärel suundub ristikäik kalmistule.
 |
| Obinitsa kirik |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa kirik seest |
Kalmistul on lähedaste haudadele kaetud lauad ning väga oluline on toidu pakkumine ja söömine ning kohtumine sugulastega.
See on minu teine paasapäev. Eelmisel aastal teadsin juttude põhjal ning kunagi lapsena olin ka käinud aga ega ma suurt mäletanud midagi.
Kui ma eelmisel aastal tulin väikse lille ja küünlaga mida hauale panna ning lihtsalt tutvuda selle kultuuriga. Koheselt saabusid minu juurde inimesed uurima et kes ma olen ja mis ma seal teen. Suur üllatus ja rõõm oli tutvuda väga toredate ja soojade sugulastega.
Sel aastal olin juba natuke targem ning võtsin ka ise üht-teist kaasa ning liitusime sugulaste platsil oleva lauaga. Laual peab kindlasti olema: keedumuna, õunad, mesi. Viimane seetõttu et paasapäeva peetakse ka värske mee proovimise päevaks. Kindlasti on mul midagi sellest nimekirjast ununenud kuid kül ma aja jooksul siis täiendan.
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
 |
| Obinitsa Paasapäev |
Peale keskpäeva koristatakse kõik ilusti enda järelt ära ning riisutakse viimased jalajäljed välja ning minnakse laiali.
Õhtuti on toimunud ka kirmas ehk külapidu kuid seni pole mul veel sellel osaleda õnnestunud.
Meie külastasime Obinitsa muuseumi, Seto lauluemade monumenti ja kunstisaali/galeriid. Kahjuks viimase nime ei mäleta.
 |
| Obinitsa |
 |
| Obinitsa muuseum |
 |
| Post-it´iga on lisatud 2 setode tüüpi: Suveseto ja sunniseto |
Kuna väikese lapsega on reis pikk ja üritus hakkab ikkagi hommikul, siis oleme paasapäevale eelneva öö alati veetnud Otepääl Villa Müllerbeckis ( http://www.villamullerbeck.eu/ ). Selle hotelli kohta on mul alati ainult kiidusõnad olnud - ilusad ja mugavad toad, beebivoodi, kaunis park ja mänguplats lastele, sõbralikud teenindajad ja suurepärased hommikusöögid. Müllerbecki oleme alati sattunud booking.comi vahendusel ning nende hinna ja kvaliteedi suhe on alati tundunud kõige parem. Meie 3ne seltskond on alati 45 euroga hakkama saanud.
 |
| Villa Müllerbeck Otepääl |
 |
| Villa Müllerbeck Otepääl |
 |
| Villa Müllerbeck Otepääl |
 |
| Villa Müllerbeck Otepääl |
Ah jaa, 2015 aastal oli Obinitsa ka Soome-Ugri Kultuuripealinn.
Kel huvi, siis sattusin väga ägeda lingi otsa kus tutvustatakse seto leelot.
http://laul.setomaa.ee/artiklid/seto_laulud
esmaspäev, 10. august 2015
Reisi õppetunnid
Panen siia kirja mõned meie kogemused ja õppetunnid...järjekor on selline nagu asjad meelde tulid.
Horvaatia WC´desd puuduvad igasugused lapsemähkimise võimalused. Ainsad mida kohtasime olid Plitvice järvede pargi sissepääsus ja restoranis.
Nüüd olen lapse mähkusid vahetanud nii pargipingil kui kaupluse aknalaual.
Hoia kindlasti münte käepärast...nii parkimisautomaatide kui ka poekorvide tarbeks.
Baarides ja välikohvikutes on igal pool suitsetamine lubatud, seega lapsega koos kohta leida võib olla vahel päris korralik väljakutse. Tundub et Euroopa Liit pole siia veel jõudnud.
Piknikutekk (tagant fooliumiga) sai meie reisil hoopis teise kasutuse - koormakattena, et päike ei kõrvetaks auto tagaosas olevat pagasit ära.
Õppetund: lastega reisimise juurde kuulub käsitolmuimeja. Nüüd on ka meie auto ühe sellisega varustatud.
Ostmisel unustasin aga sodi sissetõmbeava suurust kontrollida ning meie omasse kahjuks kamapallid sisse ei mahu. Nuuks!
Toidupoed on üldiselt Horvaatias, õigemini öeldes Istrias, suht kerge leida. Aga vahel võib see osutuda pähkliks.
Seega soovitame Plodine keti poode, neil on hea inglise keelne webileht koos kaupluste aadressidega täitsa olemas.
http://www.plodine.hr/plodine-supermarkets/en1
Lidli kauplused saab aga kenasti oma navigatsioonisüsteemi tõmmata järgmisest lingist
http://www.lidl.hr/hr/navigacija.htm
Neil on veel Konzum. Lastetoitu ja mähkusid müüb ka selline kodukeemia pood nagi Bipa.
Üldiselt on laste valmistoidu ja pudrupulbrite valik suht kesine. Hinnad olid aga samad mis Eestis.
Soovitame puuviljatuube kaasa osta Poola ja Tšehhi kauplustest. Kui osta kohalikke brände ja jätta Hipp kõrvale, siis 100g-120g tuubi hinnaks tuleb keskeltläbi 50 eurosenti.
Ülimugavad on ka hommikupudrusegud milles juba piim sees, ehk valad vett peale ja läheb...reisimisel ülimugav. Suure otsimise peale leidsime ööpudru segu kohapealt, seega kui kaasatoodud pakk otsa lõppes hakkas meie poiss hommikuti ööputru sööma.
Meie lapsele meeldivad Hippi maisipulgad aga neid polnud reisil väga lihtne leida. Brnos avastasime kohaliku alternatiivi, mis meie poisile sobisid ning mis on tegelikult tehtud hoopis tatrast. Ja rahakott oli ka väga rõõmus, sest 100g pakk maksis alla 1 euro.
Alati peab kaasas olema nn. head bakterid eelkõige just lastele aga ka endal võib vaja minna.
Horvaatia WC´desd puuduvad igasugused lapsemähkimise võimalused. Ainsad mida kohtasime olid Plitvice järvede pargi sissepääsus ja restoranis.
Nüüd olen lapse mähkusid vahetanud nii pargipingil kui kaupluse aknalaual.
Hoia kindlasti münte käepärast...nii parkimisautomaatide kui ka poekorvide tarbeks.
Baarides ja välikohvikutes on igal pool suitsetamine lubatud, seega lapsega koos kohta leida võib olla vahel päris korralik väljakutse. Tundub et Euroopa Liit pole siia veel jõudnud.
Piknikutekk (tagant fooliumiga) sai meie reisil hoopis teise kasutuse - koormakattena, et päike ei kõrvetaks auto tagaosas olevat pagasit ära.
Õppetund: lastega reisimise juurde kuulub käsitolmuimeja. Nüüd on ka meie auto ühe sellisega varustatud.
Ostmisel unustasin aga sodi sissetõmbeava suurust kontrollida ning meie omasse kahjuks kamapallid sisse ei mahu. Nuuks!
Toidupoed on üldiselt Horvaatias, õigemini öeldes Istrias, suht kerge leida. Aga vahel võib see osutuda pähkliks.
Seega soovitame Plodine keti poode, neil on hea inglise keelne webileht koos kaupluste aadressidega täitsa olemas.
http://www.plodine.hr/plodine-supermarkets/en1
Lidli kauplused saab aga kenasti oma navigatsioonisüsteemi tõmmata järgmisest lingist
http://www.lidl.hr/hr/navigacija.htm
Neil on veel Konzum. Lastetoitu ja mähkusid müüb ka selline kodukeemia pood nagi Bipa.
Üldiselt on laste valmistoidu ja pudrupulbrite valik suht kesine. Hinnad olid aga samad mis Eestis.
Soovitame puuviljatuube kaasa osta Poola ja Tšehhi kauplustest. Kui osta kohalikke brände ja jätta Hipp kõrvale, siis 100g-120g tuubi hinnaks tuleb keskeltläbi 50 eurosenti.
Ülimugavad on ka hommikupudrusegud milles juba piim sees, ehk valad vett peale ja läheb...reisimisel ülimugav. Suure otsimise peale leidsime ööpudru segu kohapealt, seega kui kaasatoodud pakk otsa lõppes hakkas meie poiss hommikuti ööputru sööma.
Meie lapsele meeldivad Hippi maisipulgad aga neid polnud reisil väga lihtne leida. Brnos avastasime kohaliku alternatiivi, mis meie poisile sobisid ning mis on tegelikult tehtud hoopis tatrast. Ja rahakott oli ka väga rõõmus, sest 100g pakk maksis alla 1 euro.
Alati peab kaasas olema nn. head bakterid eelkõige just lastele aga ka endal võib vaja minna.
laupäev, 8. august 2015
Tagasitee
Tagasiteel peatusime 2 ööd Brnos. Saime sõpradega kokku ja jalutasime linnas.
http://www.efihotel.cz/en/
Ööbisime stuudiokorteris, mis asub umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kuna ilmad ei olnud enam ülikuumad, siis meil oli konditsioneerita tuba ja saime kenasti hakkama. Selles hotellis on ka konditsioneeriga tube/kortereid.
Auto sai 4 EURi eest ööpäev parkida sisehoovi. Seda soovitame kindlasti kuna tänav kus hotell asub on natukene kõhedust tekitav.
Hommikusöök on suurepärane, meie reisi parim.
Ainuke huvitav asi oli, et kui toas olevat pliiti tahad kasutada, siis pott ja pann peavad sul endal kaasas olema.
Sel päeval sai ikka nalja kaa. Tahtsime minna Brno linna lossi vaatama. Naised lastega ees. Ajasime juttu ja kaarti ei vaadanud ning jõudsimegi väga kiiresti kohale. Osa seltskonda oli meist maha jäänud aga kuna sihtkoht teada ja kokkulepe et lossi juures kohtume.
Meie jalutame ümber lossi, pildistame, ajame juttu, istume - arutleme teemal et polegi nagu väga loss jne.
Sõbranna veel kinnitab, et on ikka loss...Prahas on ka lossi sisehoovil kirik nagu siin et see ikka loss. Noh, mina jään seletusega rahule ja eks neid ilmetuid losse peab ka olema.
Siis saame aga kõne meie kadunud reisikaaslaselt, et kus te siin lossi juures olete, et tema meid ei leia. Samal ajal aga keerame meie vankritega nurgatagant välja ja mida me näeme...loss on meie ees mäeotsas ja suht kaugel. Vat sel hetkel pidin ma küll ennast ribadeks naerma.
Sinna lossi minek on üks paras trenn. Algul lükkad vankrit lihtsalt mäest üles aga pärast saad veel mööda treppe ka tassida. Kohale jõudes teatasin et mina ei liigu sammugi enne kui ma 3 lonksu õlut ei saa ja saabus päeva teine tore üllatus. Õlu maksab alla 1 euro sellises suures vaatamisväärsuses.
Meil on ka järgmiseks korraks Brno peatumise plaan olemas. Brnost saab väga ägeda Daytripi teha Mikulovi piirkonda Tšehhis ja ka Austria poolel asuvasse linna nimega Poysdorf ning selle ümbrusesse. Viimane on veinipiirkond millega peab ometigi tutvuma.
Brnos ja Varssavis tegime ka shopping-keskustes peatused, et osta üht-teist vajaminevat koju kaasa. Hinnad on ju paremad. Enamus asju meie nimekirjast sai ka ostetud.
Suurtele shoppajatele soovitan Galeria Mokotow´i aadressiga Woloska 12. Tohutult suur keskus ning igaüks leiab sealt midagi.
Varssavis peatusime sel korral hotellis Aramis.
http://www.hotelaramis.pl/en/
Tegelikult asub 3 suurt hotelli kõrvuti - Atos, Portos ja Aramis. Aramis on 1 tärni hotell, Atos on 2 tärni hotell ja Portos on 3 tärni hotell (loodetavasti mäletasin õigesti).
Tavaliselt me oleme peatunud Atoses. See asub suure tee ääres, siis ei tahtnud riskida et aknad jäävad tee poole ning ponksikut hakkab liikluslärm segama. Ning bookingus oli hea pakkumine Aramisse.
Meile meeldivad need hotellid kuna kuhugi neist kolmest ikka toa saad ja hommikusöök on hea. Aga kõige tähtsam on, et neil on valvega parkla ning ei pea päris kesklinna minema, sest meie oleme alati olnud läbisõidul.
Viimane öö oli plaanis veeta samas Kaunase hotellis kus minnesgi. Ning nüüd oleks see veel ka õigel pool teed. Ainuke kurb asi selle juures oli, et WIFI oli vahepeal tasuliseks tehtud. Kui õigesti mäletan, siis 2 euri tunnis oli hinnkas krutitud. Mina oleks vast selle isegi üle elanud aga minu mehel kuulub internet tema põhiõiguste hulka - seega tuli uus hotell leida.
Otsustasime teha pikema päeva ning sõita Panevezysesse välja.
http://www.hotelpanevezys.lt/?lang=en
Selles hotellis oli meil korter läbi kahe korruse või tegelikult oli meil lihtsalt 2 tuba, sest kööginurk puudus. Konditsioneer, külmkapp ja lastevoodi olid olemas ning hommikusööki serveeriti kõrvalolevas kohvikus ning see kuulus toa hinna sisse. Hommikusöögi sai õhtul endale sobivaks kellaajaks tellida ning nimekirja alusel said igast kategooriast ühe asja endale valida.
Öömaja oli igati tore ja nende sisehoovi sai auto parkida - turvakaamerate vaatevälja.
Hommikusöök oli keskmine, kõht sai täis - kohv oli hea ning sellega sai kõik alla loputatud. Teenindaja kahjuks ei osanud ei inglise ega ka vene keelt ning üldse tundus et ta parema meelega oleks kusagil mujal aga ta oli selline noor ja kenake. Köögist kutsus tõlgiks appi proua kes oskas kõiki keeli oli üli tore ja sõbralik.
Kogu selle lõbu eest tuli meil maksta 43 eurot.
Lahkusime hotellist ning meie järgmine peatus oli Leedu 19. Pole seal paar aastat käinud ning meie jaoks uuendusena oli neil loomaaja külastusele pilet tekkinud. Hinnaks 2,50 euri ning kaasa said osta ka 0,5 eurise loomade toidupaki. Esialgu ma kahtlesin, et kas tasub minna kuid olen väga rahul et siiski läksime. Nad on palju suuremaks seda loomade osa ehitanud ning lasteloomaaed on veel kõige ägedam. Seal saad loomi sööta ja paitada ning loomulikult meeletus koguses fotosid klõpsida.
Soovitame soojalt kõigile kel väikesed kodanikud kaasas on!
Meie reisi kogupikkuseks kujunes 5917 kilomeetrit!
http://www.efihotel.cz/en/
Ööbisime stuudiokorteris, mis asub umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kuna ilmad ei olnud enam ülikuumad, siis meil oli konditsioneerita tuba ja saime kenasti hakkama. Selles hotellis on ka konditsioneeriga tube/kortereid.
Auto sai 4 EURi eest ööpäev parkida sisehoovi. Seda soovitame kindlasti kuna tänav kus hotell asub on natukene kõhedust tekitav.
Hommikusöök on suurepärane, meie reisi parim.
Ainuke huvitav asi oli, et kui toas olevat pliiti tahad kasutada, siis pott ja pann peavad sul endal kaasas olema.
 |
| Meie tuba Efi hotellis |
 |
| Efihotelli vannituba meeldis meile kohe väga |
Sel päeval sai ikka nalja kaa. Tahtsime minna Brno linna lossi vaatama. Naised lastega ees. Ajasime juttu ja kaarti ei vaadanud ning jõudsimegi väga kiiresti kohale. Osa seltskonda oli meist maha jäänud aga kuna sihtkoht teada ja kokkulepe et lossi juures kohtume.
Meie jalutame ümber lossi, pildistame, ajame juttu, istume - arutleme teemal et polegi nagu väga loss jne.
Sõbranna veel kinnitab, et on ikka loss...Prahas on ka lossi sisehoovil kirik nagu siin et see ikka loss. Noh, mina jään seletusega rahule ja eks neid ilmetuid losse peab ka olema.
Siis saame aga kõne meie kadunud reisikaaslaselt, et kus te siin lossi juures olete, et tema meid ei leia. Samal ajal aga keerame meie vankritega nurgatagant välja ja mida me näeme...loss on meie ees mäeotsas ja suht kaugel. Vat sel hetkel pidin ma küll ennast ribadeks naerma.
Sinna lossi minek on üks paras trenn. Algul lükkad vankrit lihtsalt mäest üles aga pärast saad veel mööda treppe ka tassida. Kohale jõudes teatasin et mina ei liigu sammugi enne kui ma 3 lonksu õlut ei saa ja saabus päeva teine tore üllatus. Õlu maksab alla 1 euro sellises suures vaatamisväärsuses.
Meil on ka järgmiseks korraks Brno peatumise plaan olemas. Brnost saab väga ägeda Daytripi teha Mikulovi piirkonda Tšehhis ja ka Austria poolel asuvasse linna nimega Poysdorf ning selle ümbrusesse. Viimane on veinipiirkond millega peab ometigi tutvuma.
Brnos ja Varssavis tegime ka shopping-keskustes peatused, et osta üht-teist vajaminevat koju kaasa. Hinnad on ju paremad. Enamus asju meie nimekirjast sai ka ostetud.
Suurtele shoppajatele soovitan Galeria Mokotow´i aadressiga Woloska 12. Tohutult suur keskus ning igaüks leiab sealt midagi.
Varssavis peatusime sel korral hotellis Aramis.
http://www.hotelaramis.pl/en/
Tegelikult asub 3 suurt hotelli kõrvuti - Atos, Portos ja Aramis. Aramis on 1 tärni hotell, Atos on 2 tärni hotell ja Portos on 3 tärni hotell (loodetavasti mäletasin õigesti).
Tavaliselt me oleme peatunud Atoses. See asub suure tee ääres, siis ei tahtnud riskida et aknad jäävad tee poole ning ponksikut hakkab liikluslärm segama. Ning bookingus oli hea pakkumine Aramisse.
Meile meeldivad need hotellid kuna kuhugi neist kolmest ikka toa saad ja hommikusöök on hea. Aga kõige tähtsam on, et neil on valvega parkla ning ei pea päris kesklinna minema, sest meie oleme alati olnud läbisõidul.
Viimane öö oli plaanis veeta samas Kaunase hotellis kus minnesgi. Ning nüüd oleks see veel ka õigel pool teed. Ainuke kurb asi selle juures oli, et WIFI oli vahepeal tasuliseks tehtud. Kui õigesti mäletan, siis 2 euri tunnis oli hinnkas krutitud. Mina oleks vast selle isegi üle elanud aga minu mehel kuulub internet tema põhiõiguste hulka - seega tuli uus hotell leida.
Otsustasime teha pikema päeva ning sõita Panevezysesse välja.
http://www.hotelpanevezys.lt/?lang=en
Selles hotellis oli meil korter läbi kahe korruse või tegelikult oli meil lihtsalt 2 tuba, sest kööginurk puudus. Konditsioneer, külmkapp ja lastevoodi olid olemas ning hommikusööki serveeriti kõrvalolevas kohvikus ning see kuulus toa hinna sisse. Hommikusöögi sai õhtul endale sobivaks kellaajaks tellida ning nimekirja alusel said igast kategooriast ühe asja endale valida.
Öömaja oli igati tore ja nende sisehoovi sai auto parkida - turvakaamerate vaatevälja.
Hommikusöök oli keskmine, kõht sai täis - kohv oli hea ning sellega sai kõik alla loputatud. Teenindaja kahjuks ei osanud ei inglise ega ka vene keelt ning üldse tundus et ta parema meelega oleks kusagil mujal aga ta oli selline noor ja kenake. Köögist kutsus tõlgiks appi proua kes oskas kõiki keeli oli üli tore ja sõbralik.
Kogu selle lõbu eest tuli meil maksta 43 eurot.
Lahkusime hotellist ning meie järgmine peatus oli Leedu 19. Pole seal paar aastat käinud ning meie jaoks uuendusena oli neil loomaaja külastusele pilet tekkinud. Hinnaks 2,50 euri ning kaasa said osta ka 0,5 eurise loomade toidupaki. Esialgu ma kahtlesin, et kas tasub minna kuid olen väga rahul et siiski läksime. Nad on palju suuremaks seda loomade osa ehitanud ning lasteloomaaed on veel kõige ägedam. Seal saad loomi sööta ja paitada ning loomulikult meeletus koguses fotosid klõpsida.
Soovitame soojalt kõigile kel väikesed kodanikud kaasas on!
Meie reisi kogupikkuseks kujunes 5917 kilomeetrit!
reede, 31. juuli 2015
Plitvice järvede park
Hommikul jätsime hüvasti oma pererahvaga! Perenaine Eda oli koogi küpsetanud, seega istusime natuke ajasime juttu ning siis keerasime oma autonina viimase turismiatraktsiooni poole ehk Plitvice järvede park.
Kuna eelmisel õhtul oli suured tuuled (sellised mis tahtis ikka juuksed ka ära viia) juba algust teinud, siis meie pererahvas hoiatas, et peale Rijekat on vist kiirteed kinni suurte tuulte tõttu. Vähemalt hommikused uudised olid seda öelnud. Teele asudes jäi meil üle vaid loota, et tuul piisavalt vaibuks ka teispool Uckat.
Perenaine kinkis meile veel purgi endakeedetud virsikumarmelaadi ja lavendlikotikese ning teele me asusimegi.
Nende pikaajaliste korterirentide puhul on hea kui oled autosse peitnud mõned Eesti suveniirid - meil olid Vana Tallinna pudelid ja kommikarbid.
Õnneks oli tuul piisavalt vaibunud, et väikeautod lubati siiski kiirteele. Aga kõik veokid ja suvilamajakesed saadeti kõrvale mägiteedele. Kiirteel A6/E65 on lubatud 40-60 km/h, sest tuul on ikkagi suht korralik ning
tee lookleb sildade ja tunnelitega osade mägede tippudes. Ei tahagi kohe kõrvale vaadata - tühjus on suht jube.
Kiirteel maha sõites jätkus meie reis D42 teed pidi. Väga tore küladevaheline tee. Saab näha kuidas kohalikud elavad. Aga suurt turistide voolu sel teel ei ole. Mõni välismaa auto on siia koos meiega ekslema sattunud kuid üldiselt on kõik kohaliku numbriga autod. Kuna ponksik magas, siis meie ei saanud peatuseid teha aga teeääres oli päris palju juustu ja mee müügi letikesi.
Plitvice - SUUREPÄRANE koht. Ideaalis ostaks 2-päevase pileti võtaks oma peegelkaamera ja muu varustuse kaasa ning matkaks neid radu rahulikult nautides vaadet.
Meil olid aga teised võimalused - valisime B tähega marsruudi ning ponksik tuli oma kergkäruga kaasa. Infoletist öeldi et käruga on tehtav aga keeruline ning lõpu osas on 200 astet kus kohast tuleb käru üles tassida. Kohapeal üldiselt soovitatakse lapsi kaasa võtta seljakandekottides.
Hea et poisiga sai see park just nüüd ette võetud, sest ta istub turvaliselt kärus. Kindlasti paaril järgmisel aastal oleks selle teekonna läbimine tunduvalt keerulisem. Nimelt kõik teed on ilma igasuguste teeäärte/käsipuude/turvapiireteta. Väike koperdus või vale samm ja ...
Õnneks meil oli pargis käidud kui saime teade, et paar päeva tagasi jäi see ühele Tšehhi turistile viimaseks reisiks. Jutt mida meile räägiti oli, et ta astus kuhugi serva peale, et pilti teha kuid äär pudenes ära ja alla ta kukkus. Igatahes tasub jääda kindlasti märgitud radadele.
Vaated olid võimsad, kaunid, imelised - tegime tohutult fotosid.
Vankriga oli keeruline - rahvast on palju ja teed suht kitsad. Seega peab väga vaatama kui kuhugi tahad seisma jääda. Meie vankriga ei hakanud iga vaatamisväärsuse juurde murdma. Vaid käisime mehega kordamööda vaatamas. Kord üks lapsega, siis teine. Seega segasime natuke seda üldist rahvavoolu.
Veepealsed teed on ehitatud mingitest oksadest - tõeliselt romantiline. Ja kuna teed on ka ilma käsipuudeta siis on pildid nagu kõnniksid mööda vett. Uskumatult kaunis.
Samas vankriga manööverdada keeruline ja raske ning alailma jääd kinni kuhugi. Olid hetked kus igatsesin väga meie Emmaljungat taga. Samuti minu sandijalale need teed ei olnud kõige kergemad. Õnneks oli mul ortoos enne matka peale pandud ning need jalaväänamised elasin kenasti üle.
Ööbimiseks oli meil kinni pandud tuba Guesthouse Venera´s (Drežnik Grad 127a, 47245 Rakovica). Neid leiab bookingust. Tube ja kortereid on neil kohe rohkem. Ja pererahvas on väga sõbralik, kuigi inglise keelt räägivad nad väga vähe aga asjad saab kõik kenasti aetud.
Nad üldiselt pakuvad ka beebivoodeid. Kokku on neid aga 2 tk ja kuna enne meid saabus sinna pere kahe väikse lapsega, siis meile voodit ei jagunud.
Kõige suurem pluss meie toa juures oli aga meie enda voodi - see oli vähemalt 2 meetrit lai. Ülimugav!
Peale erinevates korterites ööbimist oli natuke kitsas tavalisse hotellituppa mahtuda. Kuigi ruumi oli tegelikult piisavalt.
Ah jaa, asukoht on umbes 10 km Plitvice pargi sissepääsust, seega väga mugav ning ei pea mööda kaljuservasid kuhugi sõitma.
Kuna eelmisel õhtul oli suured tuuled (sellised mis tahtis ikka juuksed ka ära viia) juba algust teinud, siis meie pererahvas hoiatas, et peale Rijekat on vist kiirteed kinni suurte tuulte tõttu. Vähemalt hommikused uudised olid seda öelnud. Teele asudes jäi meil üle vaid loota, et tuul piisavalt vaibuks ka teispool Uckat.
Perenaine kinkis meile veel purgi endakeedetud virsikumarmelaadi ja lavendlikotikese ning teele me asusimegi.
Nende pikaajaliste korterirentide puhul on hea kui oled autosse peitnud mõned Eesti suveniirid - meil olid Vana Tallinna pudelid ja kommikarbid.
Õnneks oli tuul piisavalt vaibunud, et väikeautod lubati siiski kiirteele. Aga kõik veokid ja suvilamajakesed saadeti kõrvale mägiteedele. Kiirteel A6/E65 on lubatud 40-60 km/h, sest tuul on ikkagi suht korralik ning
tee lookleb sildade ja tunnelitega osade mägede tippudes. Ei tahagi kohe kõrvale vaadata - tühjus on suht jube.
Kiirteel maha sõites jätkus meie reis D42 teed pidi. Väga tore küladevaheline tee. Saab näha kuidas kohalikud elavad. Aga suurt turistide voolu sel teel ei ole. Mõni välismaa auto on siia koos meiega ekslema sattunud kuid üldiselt on kõik kohaliku numbriga autod. Kuna ponksik magas, siis meie ei saanud peatuseid teha aga teeääres oli päris palju juustu ja mee müügi letikesi.
Plitvice - SUUREPÄRANE koht. Ideaalis ostaks 2-päevase pileti võtaks oma peegelkaamera ja muu varustuse kaasa ning matkaks neid radu rahulikult nautides vaadet.
Meil olid aga teised võimalused - valisime B tähega marsruudi ning ponksik tuli oma kergkäruga kaasa. Infoletist öeldi et käruga on tehtav aga keeruline ning lõpu osas on 200 astet kus kohast tuleb käru üles tassida. Kohapeal üldiselt soovitatakse lapsi kaasa võtta seljakandekottides.
 |
| Imeline Plitvice |
Hea et poisiga sai see park just nüüd ette võetud, sest ta istub turvaliselt kärus. Kindlasti paaril järgmisel aastal oleks selle teekonna läbimine tunduvalt keerulisem. Nimelt kõik teed on ilma igasuguste teeäärte/käsipuude/turvapiireteta. Väike koperdus või vale samm ja ...
 |
| Varsti on osades kohtades ka piirded |
Vaated olid võimsad, kaunid, imelised - tegime tohutult fotosid.
Vankriga oli keeruline - rahvast on palju ja teed suht kitsad. Seega peab väga vaatama kui kuhugi tahad seisma jääda. Meie vankriga ei hakanud iga vaatamisväärsuse juurde murdma. Vaid käisime mehega kordamööda vaatamas. Kord üks lapsega, siis teine. Seega segasime natuke seda üldist rahvavoolu.
 |
| Kuidas me liiklust segasime |
Veepealsed teed on ehitatud mingitest oksadest - tõeliselt romantiline. Ja kuna teed on ka ilma käsipuudeta siis on pildid nagu kõnniksid mööda vett. Uskumatult kaunis.
Samas vankriga manööverdada keeruline ja raske ning alailma jääd kinni kuhugi. Olid hetked kus igatsesin väga meie Emmaljungat taga. Samuti minu sandijalale need teed ei olnud kõige kergemad. Õnneks oli mul ortoos enne matka peale pandud ning need jalaväänamised elasin kenasti üle.
 |
| Plitvice suur kosk |
 |
| Kes ütles, et piimajõgesid ei ole olemas? |
 |
| Järjekordne kaunis koht Plitvices |
 |
| Plitvice pargi vaated ja pilbasteed |
 |
| Kui valid B-tähega raja Plitvices, siis saab sõita sellise paadiga |
 |
| Mööda seda laudteed sai algul käidud |
Ööbimiseks oli meil kinni pandud tuba Guesthouse Venera´s (Drežnik Grad 127a, 47245 Rakovica). Neid leiab bookingust. Tube ja kortereid on neil kohe rohkem. Ja pererahvas on väga sõbralik, kuigi inglise keelt räägivad nad väga vähe aga asjad saab kõik kenasti aetud.
Nad üldiselt pakuvad ka beebivoodeid. Kokku on neid aga 2 tk ja kuna enne meid saabus sinna pere kahe väikse lapsega, siis meile voodit ei jagunud.
Kõige suurem pluss meie toa juures oli aga meie enda voodi - see oli vähemalt 2 meetrit lai. Ülimugav!
Peale erinevates korterites ööbimist oli natuke kitsas tavalisse hotellituppa mahtuda. Kuigi ruumi oli tegelikult piisavalt.
Ah jaa, asukoht on umbes 10 km Plitvice pargi sissepääsust, seega väga mugav ning ei pea mööda kaljuservasid kuhugi sõitma.
 |
| Meie Kingsize voodi Guesthouse Venera´s |
 |
| Guesthouse Venera |
 |
| Guesthouse Venera |
Tellimine:
Postitused (Atom)