Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud.
Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas.
Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud.
Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas.
 |
| Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno. |
Mereäärest on 2 linna Mlini ja Srebreno täitsa üks ehk ei saanud algul arugi et teise linna jõudsime.
Srebrenos on ka väike kaubanduskeskus milles suur Konzum - mõnus. Peale väikest toidupoekülastust suundusimegi kodu poole tagasi.
 |
| Mlini |
 |
| Mlini |
Ja SEE kodutee oli MEELDEJÄÄV kui mitte öelda kohutav.
See sama kitsas maantee mida mööda saabusime ... minu külg on peaaegu vastu kalju seina või betoon seina ... jalgupidi oleme vee äravoolu rennis ehk rentslis ... poiss istus rahulikult kärus käed silme ees ja teatab iga natukese aja tagant "kardab" ... ja teiselt poolt mööduvad meist väga lähedalt autod, bussid ja rekkad. Minus suust tuli ikka päris palju mahlakaid sõnu selle kena tee ja olukorra kohta. Õnneks keegi eesti keelt ei osanud ja pojal oli liiga hirmus et midagi järgi korrata.
Ja et oma korterini jõuda tuli mägesid vallutada.
 |
| Teekond korterisse |
Tahan tagasi koju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar