Mida suvel koos lastega Eestis ette võtta?!

Tüüpiline olukord paljudes peredes on, et nädalavahetus jõuab liiga kiirelt kohale ning vahepeal ei suuda plaane koostada.
Meil kipuvad aga kõik toredad kohad kuhu minna plaanide koostamise hetkel ununendu olevat. Tegelikult me teame, et Lottemaa kõrval on Eestis veel Vudilad ja mudilad ning 107 muud kohta kuhu minna ja mida teha aga kuidagi ei tule sel hetkel meelde kui vaja.
Sel aastal otsustasime läheneda natuke teisiti ehk koostame korraliku nimekirja asjadest mida võiks ette võtta.
Kõigi soovitused on alati teretulnud ning täiendame seda nimekirja jooksvalt:

Järvamaa
1. Sassi talu Imavere vallas
www.jaanalinnufarm.ee
Telefon: 566 57199

2. Wile farm - alpakad. Türi vald, Poaka küla, Pärtsaare talu
wilealpacafarm.com
Telefon: 590 58528

3. Eesti Piimandusmuuseum Imaveres
Erinevad töötoad (või, sõir, kohuke, jäätis) nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Hind: 3-5 euri
www.piimandusmuuseum.ee
Avatud: T-L 11-16(17)

Lääne-Virumaa
4. Arkna mõis
www.arkna.ee
Telefon: 555 40788
Juustutegemise koolitus; juustu müük kohapeal R 10-13 muul ajal Juustukuningates.

5. www.jaanioja.ee - Mamsli mängumaa

Jõgevamaa
6. Vudila suvel T-P 10-19
www.vudila.ee
Telefon: 582 24224
GPS. N58.59048 E26.68960

7. Elistvere Loomapark
Telefon: 5346 5030 / 676 7030

8. Sarapiku talu maisilabürint Uuevälja külas Pajusi vallas
www.toretalu.ee
Telefon: 5343 3050 / 5196 1126
Avatud juuli lõpust sügisese saagikoristuseni

Veel ideid:
www.wittenstein.ee
www.eestiroos.ee
www.felix.ee - veinikelder?
Võhma Valgusevabrik - www.giftline.ee
Järva-Jaani Tuletõrje Selt - www.jjts.ee

Ingerimaa

1. päev

Kolmapäeva hommikul varavalges alustasime oma järjekordset bussireisi – sel korral vanale Ingerimaale ehk tänapäeva Venemaale.

Piiriületus läks libedalt – kõik kokku 1,5h.

Esimene suurem peatus oli Staraja Ladogas, kus külastasime Volhovi jõe ääres asuvat 15-16 sajandist pärit kindluslinnakut. Omal ajal oli see üks kõige tähtsamaid kaubasadamaid Ida-Euroopas. Laevad Läänemerelt tulid läbi Ladoga Novgorodi ning sealt edasi suunduti kas Konstantinopolisse või Kaspia merele.

Külake ise aga oli täitsa mõtetu – 1 kohvik; 1 restorani nime kandev asjandus; 1 pooltühi kauplus (selline nagu nõuka ajast mäletame ja tädid kandsid kitleid nagu vanasti) ja loomulikult pisike piruka kiosk. Kohvikus pakutav supp oli nii kohutav et keegi ei suutnud seda süüa aga kuna kõht oli nii tühi siis tellisin kõige tavalisemad pannkoogid moosiga ja need olid väga head. Küpsetada nad oskavad.

Õhtuks jõudsime linna nimega Tihvin kus majutusime hotelli nimega Tihvin.

Kiire õhtusöök hotelli restoranis (salat + praad + tee =400 rubla ehk u.6,5eurot) ja kohe linnaga tutvuma. Esmamuljelt tundub et siin elavad väga haiged inimesed, sest tõsiselt iga 10 sammu tagant asub siin apteek.

Muruniitmisest siin kül ei hoolita – hein on põlvini igal pool; isegi kui keset heinamaad asub kaunis lillepeenar.

Hotell on spartalik aga üheks ööks täitsa OK. Hommikusöök aga jättis korralikult soovida.

Ei tea kas tulin reisile liiga suurte ootustega vene köögile?

2. päev

Peale hommikusööki suundusime Tihvini jumalaema ikooni kloostrisse. Mungaklooster.

Meid ootas kohalik giid kes tutvustas ajalugu, hooneid ja viis muuseumisse. Kuna nii detailne ajalugu mind ei huvitanud, siis suundusin omal käel kloostriga tutvuma.

Territooriumil toimuvad jalgteede ehitustööd kuid midagi pole piiratud ega kinni pandud. Ehitajad ehitavad ja turistid jalutavad seal samas.

Kirikus toimus teenistus ning seda jälgida oli väga huvitav. Samal ajal sai natuke ringi liigutud ja ka kirikut imetletud. Meile suureks üllatuseks paluti meid, - turiste, isegi armulauast osa võtma.

Kloostri territooriumil asub ka väike teemaja – ideaalne koht lõunatamiseks. Toidud väga maitsvad, teenindus suurepärane ja inimesed väga sõbralikud.

See klooster jättis väga hea mulje.

Grupp bussi ning edasi Tsherepovetsi poole. Selle linna sissesõidul on tohutul hulgal tehaseid – suuri tehaseid ja väga palju. Midagi sellist pole ma varem näinud. Väga-väga äge!

Sattusime linna õhtusel tipptunnil kus liiklus põhimõtteliselt seisis ja meie bussijuhul oli kohe-kohe ketas täis saamas, seega linna nägemise asemel tuli leppida linnaäärse suure ja kaasaegse kauplusega. Kodustele sai kommid ostetud ning väike õhtuoodegi bussi kaasa krabatud.

Järgmine peatus Vologda.

See juba korralik suur linn ning samal ajal oli toimumas ka rahvusvaheline (niplis)pitsi päev ning käsitöölaat.

Meie tänaseks ööbimiskohaks sai hotell nimega Vologda. Etteruttavalt olgu öeldud, et parim hotell sel reisil.

www.Gostinitsavologda.ru

Kordus sama muster nagu eelmiselgi korral – kotid tuppa ja sööma. Kompleks õhtusöök 350 rubla.

Meil toaloteriis vedas – saime poolluks toa ehk 2 toalise hotellitoa.

Õhtusöögilt sai kohe linnavahele joostud, et teha juba väiksed tiirud linnale peale. Väga ilus linn. Tore oli leida linnast ka Lenini kuju.

3. päev

Peale hommikusööki suundusime linnaekskursioonile. Kuna mina olen suur käsitööhuviline ning eelmisel õhtul said suuremad ja tähtsamad asjad mul vaadatud, siis suundusin hoopis käsitöölaadale ja pitsinäitusele. Suur erinevus meie laatadega on see et kui meil alustatakse laadaga enne kukke ja koitu, siis siin oli laada alguseks hoopis kell 10:00 ning isegi selleks ajaks pole kõik veel lahti ja avatud.

Linn vaadatud – alustasime teekonda Valdaisse. Oh issand neid teid – asfalt oli nagu üraskite poolt ära aetud. Umbes 400 kilomeetrit sõitis buss 9 tundi. Bussi kiirus oli 10-50 km/h ning aukude vahel sai laveerida terve tee laiuses sest liiklus sellel teel oli suhteliselt hõre. Mingil hetkel pidin ma ette istuma minema, süda oli nii paha et tekkis vägisi tunne et siia ma jäängi.

Bussijuhtki hiljem ütles, et on tema ikka miljoneid kilomeetreid maha sõitnud aga midagi nii hullu pole ta veel näinud. Meil läks hästi – ei liitunud teeääres rattaid vahetavate autode riviga.

Bussist välja saada oli ikka tohutu õnne ja kergendus!

Kiirkorras jagati toad. Tundub et kuulus hotell – vastuvõtu juures hulk pilte kohalikest kuulsustest kes kõik siin hotellis peatunud on. Kahjuks ei tundnud ma neist ühtegi.

Meie tuba oli selline tavaline kitsuke kaheinimese tuba aga rõduga ning vaatega järvele. Paljudel meie grupikaaslastel oli seekord kahetoalised - seega häid tube on.

Hoovis asusid lastele väiksed atraktsioonind ning kaugemal nurgas asusid väiksed koduloomad puurides.

Täna on jaanipäev!

Ja mis jaanipäev see on kui lõket ei tee.

Valvelauast juhatati koht kuhu tohib lõket teha ning kõrvalt pargist sai alla kukkunud oksi korjatud ning meie pisike jaanituli sai järvekaldale üles seatud. Isegi sääsed olid kohal. Jätsin teised jaanitama ise läksin aga magama, sest päevased elamused olid piisavalt ära väsitanud.

4. päev

Peale mõnusat hommikusööki suundusime lähedal asuvat Iveeria jumalaema kloostrit külastama. See on üks kuulsamaid õigeusu keskuseid Venemaal.

Klooster on tõsiselt ilus, puhas ja murugi niidetud. Kõik väga korralik ja tip-top koht. Aga sellist mõnusat tunnet nagu Tihvini kloostri külastamisel ei tekkinud.

Kuna Valdai järve ääres asuvad ka Venemaa tähtsate kultuuri- ja riigitegelaste suveresidentsid siis suur vend jälgib siin kloostris erilise hoolega. Ehk siis nüüd tean mis tunne on kui drooniga sinu liikumist jälgitakse.

Sealt sõitsime tagasi Valdaisse ja külastasime Valdai kirikukellade muuseumi. Meil oli giidiga tuur ja see muutis asja huvitavaks, sest ta mängis muuseumis asuvate kelladega 2 lugu. Muuseum ise koosnes ainult ühest ruumist, seega ei olnud just suurem asi. Kui sa just suur kirikukellade fänn ei ole, siis seda muuseumi ma kül soovitada ei julge.

Järgmisena tegime linna keskväljakul väikse nn. fotopeatuse. Mina kasutasin seda aga hoopis ühe nostalgilise jäätise söömiseks.

Nüüd aga sõit edasi või õigemini kül juba tagasi Novgorodi.

Vot see on linn kuhu võiks tagasigi tulla.

Novgorod on 1000 kiriku linn – ükskõik kuhu poole sa ka ei vaataks ikka mõni kirik jääb vaatevälja.

Käes oli lõunasöögi aeg. Meie väike grupp lõunastas Ilmeni nimelises restoranis. Kuna väga palju aega ei antud, siis pidime siin restoranis piirduma ainult supi valikuga. Need olid suurepärased!

Tagasiteel bussi sai pargis kahe väikse pärdikuga pilti teha. Ja sellest võimalusest pidin ma kohe kinni haarama – tegelik põhjus oli ikka see et sai kordki üht pärdikut katsuda. Igastahes nunnud nad olid!

Seltskond kogunes bussi juures, et üheskoos minna Kremliga tutvuma.

Ühe reisikaaslase käest aga selgus, et kohe bussi parkla juures üle tee asub kuulsate Pavlovoposadkie rätikute esinduskauplus. Mõeldud-tehtus, minusugune harakas pidi otse loomulikul kohe sinna suunduma. Mehe vedasin ka igaks juhuks tõlgiks kaasa.

Ja nii saigi üks minu kauaaegseid soove jälle täidetud. Minu garderoobi kuulub nüüd üks korralik rätik.

Kes soovib sa valikuga tutvuda nende veebilehel:

www.platki.ru

Õnneliku rätikuomanikuna jooksime oma grupile järgi – õnneks nad polnud väga kaugele jõudnud.

Peale toredat Kremli tuuri suundusime hotelli kus saime oma toad kätte.

Meie hotelliks selleks ööks on www.amaks-hotels.ru

Hotell ise väga OK ja tuba väga hea. Suurteks miinusteks on lifti puudumine ja vägagi kesine hommikusöök. Viimast on kerge parandada – kõrval majas on hotell kus pakutakse 500 rubla eest väga uhket rootsilaua hommikusööki.

Enamus inimesi meie grupist läheb kultuuriõhtusöögile ehk traditsioonilised vene toidud koos väikse laulu-tantsu ja folklooriga. Väike osa meist aga otsustas linna vallutada omal käel. Kõigepealt väike söök ja siis linnapeale jalutama. Vahetevahel põikasime ka mõnda kauplusesse sisse. Harakat ikka kuld ja kard huvitab.

Linnas sai ikka päris korralikud tiirud tehtud. Nii et kõigil jalad valusad ja villis. Aga enne hotelli jõudmist möödusime klubist kuhu meie seltskond oli folklooriõhtule läinud. Muusika oli mõnus seega otsustasime sisse kiigata. Paar tugevamat oli veel jäänud. Üks proua pidas DJ ametit kuhu vahele tegi ka ise paar lugu arvuti saatel. Otsustasime vähekeseks ka peole jääda ning teha mõned tantsusammud.

5. päev

Peale kesist hommikusööki kobisime bussi ning alustasime koduteed.

Kuna soovijaid oli palju, siis tegime väikse vahepeatuse Gatšina keiserliku residentsi juures. Need kes paleesse sisse minna ei soovinud said lõunale, teised aga harisid ennast kultuurivallas.

Suurepärane peatus! Mina nautisin palee ekskursiooni täie raha eest!

See palee on enamalt jaolt uuesti üles ehitatud ja renoveeritud. Sisustus (mööbel, gobeläänid jne.) oli suurel määral säilitatud mujal. Hoone ja ruumid aga enamasti uuesti ehitatud.

Ja nii saigi reis läbi, ainult piiriületus veel!

Gatšina keiserlik residents

Räägime rahast

Põhiküsimus mida meile esitatakse on: "Kui palju see maksab?"
Toon all ära meie kulud ümardatult.

Ööbimised: 1200 eurot
ehk keskmine öö hind 50 eurot (olime ära 24 ööd).
Siin sees on ka parkimised ning teepeal (st. minnes ja tulles) ka hommikusöögid ning soojemates riikides ka konditsioneerid.

Kütus: 330 eurot

Teemaksud: 140-150 eurot
Tšehhi, Sloveenia kaardid kuu ajased, Austria oma 2x10 päeva = 71,10eurot
Horvaatias maksad kui sõidad, seega päris täpset ülevaadet ei ole

Ehk kõik kokku 1680 eurot - pea kuu ajane reis kolmele.
Sellele lisanduvad muidugi söögid ja erinevad turismiatraktsioonide piletid ning otseloomulikult shopping Tšehhis ja Poolas.

Puhkus hakkab läbi saama ehk algas kodutee

Piotrkow Trybunalsk - Hotel Staromiejski

Poolas ööbisime sel korral linnas nimega Piotrkow Trybunalski ja seda sel põhjusel, et see huvitav linnanimi on kogu aeg meile reisi planeerides jalgu jäänud ning nüüd otsustasime seal siis lõpuks ära käija.
Bookingust saime enda arvates kesklinna hea hinnaga ööbimise koos hommikusöögiga.
Aga...

Me tõesti ei oodanud et see asuks linna keskväljakul ehk meie mõistes raekoja platsil ja veel vähem seda et hotelli peasissekäigu kohal asuv kaunis ja muinasjutuline lilledega ehitud rõdu kuulub meie toale. Uskumatu vedamine ja seda kõike 38 euro eest öö. See on hotell kuhu soovitaks ilma pisikese lapseta romantiliseks õhtuks minna. Meie romantiline õhtu oli siis kolmekesi.
Saabusime suhteliselt hilja ning suundusime kiirelt õhtusöögiks kohta otsima. Receptioni teenindaja oli nii meeldiv ning teatas, et ega meil nii hilja on raske midagi leida ja et hotelli köök läheb ka kohe-kohe kinni. Polnudki endal vaja otsustada - läksime uurima kas ja mida nad meile on nõus veel valmistama. Saime söögid ja joogid tellitud-makstud ning lubati ka tuppa ära tuua - super lux.

Järgmine peatus: Regina Hotel ja Kaunas

Kaunas - Regina Hotel

Suurepärane tuba seda on ka fotolt näha. Tegu väikse eramajja rajatud perehotelliga Kaunase äärelinnas. Parkimine kinnises hoovis maja ees. Kui tahta milegi kallal väga norida, siis hommikusöök oli vähe kesine ja kohvi anti ainult 1 väike tassike.

Loomulikult ei saa Leedust lahkuda ilma Leedu 17 külastuseta. Õnneks oli ilm ilus ja poiss sai natuke loomi sööta.

Ja saigi kõik selleks korraks!

Viin

Oooo imeline ja kaunis Viin - raske oli sind nautida koos 2 aastasega!

Linnareisid ei ole meie 2-aastase jaoks.
Laupäeval saime kokku minu sõpradega ühes kesklinna suuremas metroo peatuses ning suundusime väiksele jalutuskäigule linna. Kuna algatuseks kohe oli pisikesel tuju ära, siis läksime hoopis ühte paljudest parkidest istuma. Ja oh üllatust, poiss sai mesilase käest nõelata- õnneks põlve peale. See on mingi nõelata saamise reis, sest mina sain Brnos herilase käest nõelata kohe päikseprilli serva alla.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis ma tundsin ennast väga rahulikult ja kindlalt. Austria ja Viin kuidagi sisestasid kindlust et ükskõik mis aga kõik saab korda. See oli meie poisi esimene nõelata saamine ning geenide tõttu olime äraootaval seisukohal allergia koha pealt. Ette rutates ütlen ära, et ei juhtunud midagi. Edasi suundusime jäätist sööma, et tuju paremaks läheks.

Jalutuskäik läks üle kivide ja kändude - meie pisikese reisiselli (ja ka teiste laste) arvates parima vaatamisväärsus Viinis on onu Seebimullipuhuja.

Seeeebimullllllid

Veel seebimulle

Meie eesmärk oli jõuda sööma Raekoja hoone ees asuvale rahavste toidu festivalile, mis siin igal aastal toimub. Kuid pisikese tuju oli selline, et otsustasime suunduda tagasi hotelli.
Õhtul tegime kolmekesi veel teise katse linna vaadata ning jälle väike tükike sai vaadeldud enne kui tuli tagasi hotelli pöörduda.
Õnneks olime Viinis ka eelmisel aastal ning mina olen paaril korral ka varem käinud, seega kurbus mind täielikult ei murra kui midagi jääb tegemata. Mozarti kuju ja Sacheri hotell on ikka samas vanas kohas kus ennegi.

Viin - nii tuleb last hakata fotograafiaga sõbraks tegema.

Pühapäeva alustasime Hundertwasseri maja ja küla külastamisega. Meie pisike otsustasi seal kunstist pakatavas kohakeses ka oma performanci püsti panna. Etendus oli väga hea, tekitas ka meis väga palju erinevaid emotsioone.

Hundertwasser House

Hundertwasser House

Hundertwasser House

Kel huvi koht üles otsida siis aadress on järgmine Kegelgasse 37-39, 1030 Wien
http://www.hundertwasser-village.com/en/
Etendus väsitas ka meie pisikese esineja ära ning lõpuks jäi ta magama. Tänu sellele otsustasime ikkagi kõik koos toidufestivalile sööma suunduda, kus meid sõbrad juba ees ootasid.
Mõnus!
Kohvi ja koogi jaoks viisid meid sõbrad kohvikusse nimega Cafe Central.
https://www.cafecentral.wien/en/
Suurepärane koht, seda julgen kõigile kahel käel soovitada! Imeline paigake, kuhu kohalikud pühapäeval ka ise sööma suunduvad. Meil vedas ei järjekorda ega midagi ning saime kiirelt omad kohvid ja koogid. Lahkudes avastasime, et järjekord oli uksest välja kes kõik sinna lauda saada ihkasid.

Cafe Central

Cafe Central - järjekord.

Ning nüüd saabus meie reisi üks mõnusaim hetk, poisid läksid hotelli tagasi ning mina sain paar tunnikest vaba aega, et koos sõpradega elu ja Viini nautida. Juhuuu.

Ah jaa, neil on linnas väga ägedad valgusfoorid. Proovisin mõned kokku klopsida siia näiteks.

Viini valgusfoorid

"Budget!"

Veel enne kui Horvaatiast lahkusime tegime kiire lõunasöögi ja shoppingu peatuse Roses Outlet Citys.

http://rosesdesigneroutlet.hr/home/

Me polnud selles varem käinud ega teadnud rohkem midagi kui et asub kiirtee ääres ning oleme tast korduvalt mööda sõitnud. Seekord otsustasime siis peatuse teha. Meie vajalike ostude nimekirjas on veel hulgaliselt asju mida me pole jõudnud osta, seega lootsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Üldiselt valitses seal suur inimtühjus - nagu oleksime ainult meie seal. Enamuses kauplustes olime ainsad külastajad. Kauplustes oli väga hea teenindus. Tänu neile kahele faktorile sai vajalikud ostud kiirelt sooritatud ning sööma suundutud. Ning sealt leidsime inimesed, raske oli vaba lauda leida. Süüa sai ja täitsa hästi kuigi teenindust ja toitu tuli väga pikalt oodata. Õnneks oli toidukoha juurde tehtud hiiglaslik liivakast "rand" kus pisike sai möllata ning ennast väsitada.

Roses Outlet City liivakast

Peale väikest pausi võis sõit jätkuda. Põhimõtteliselt  kogu tee mis Sloveenias läbida tuli oli üks suur teeremont. Üks suur venimine.

Ja selle eest tuli veel teemaksu ka maksta. Totaalselt ebaõiglane minu arvates.

Ma saan aru et nad ehitavad ja teevad paremaks ning tulevik on ilusam aga ma ei taha kannatuste eest maksta.

Austrias läks kõik jälle ilusaks.

Viini jõudsime suht normaalsel ajal. 

Hotelliks oli meil sel korral valitud Ibis budget Wien Sankt Marx.

Hotell sai valitud hinna ja kvaliteedi suhte järgi - meile olulised asjad nagu konditsioneer, parkimine, hommikusöök ning metroo peatuse lähedus oli neil tagatud. Aga saime ka selliseid asju millega oli meil vaja natuke harjuda.

Aga alustame ikka algusest....

Saabudes selgus, et maja ette autost asjade laadimise kohale oli pargitud suur buss. Õnneks oli kohe hotelli kõrval väike todupood koos parklaga kuhu sisse keerasime. Kuna pisikesel oli tuju nulli langenud siis jäid poisid autosse ning mina läksin meid sisse registreerima. 

Üllatus nr.1 - see buss oli just enne meid saabunud ning suur bussitäis hiinlaseid oli ennast just sisse regamas. OEH. Ja neil läks aega. Ja neil oli vaja tõlki. Ja neil oli vaja arutada ja siis teha muutuseid. jne.jne jne.

Seega budget tähendab et gruppidele ei tehta pabereid ja võtmeid varem valmis kui alles kohapeal.

Lõpuks sain meie paberid korda ning võtmed kätte.

Parkisime auto maa-alla garaazi ning kolisime, nüüdseks juba kaks nullis tujuga poissi, tuppa.

Meie tuba Ibis budget Wien Sankt marx hotellis

Hotell oli uus ja kaasaegse minimalistliku sisustusega. Kõik oli ilus ja puhas, kuid mõningad asjad vajasid natuke harjumist. Nagu näiteks see, et kraanikauss asub toas ja et duššikabiingi asub toas ehk siis traditsiooniline vannituba oli toodud tuppa. Õnneks toalettpott oli ikka eraldi väikses ruumis ja sellel oli isegi uks.

Ja selle duššiga see nali ei piirdunud. Duššikabiini põrand oli peegelsile ja kui natukenegi märg siis kohutavalt libegi. Hotelli juhtkond oli sellest teadlik, ning kleepinud ilmatumalt suure libisemisohu kleepsu kabiini uksele. Kleepsu ostmiseks oli raha aga kummimati ostmiseks enam raha ei olnud. 

Natuke teistmoodi oli ka see et toas ei olnud ühtegi kappi ega ka õiget lauda ning iga inimese kohta oli 1 rätik ning puudus põrandale panemise froteevaipp kui pesemast tuled. Aga need kõik on pisiasjad milleta on kerge hakkama saada aga väheke privaatsust pesemise juures oleks ikkagi hea.

Dušš toas koos oma suure kukkumisohu sildiga

Nüüd kui olme asjadele ülevaate andnud, läheme nubritesse.

Õhtul kui olime ennast sisse seadnud ning väikse ampsu teinud hakkas mind häirima hotelli arve summa. Jah, lugesid õigesti, hotelli arve tuli koheselt tsauda kui sisse registreerisid.

Häirima hakkas aga arve seetõttu et minu arvates oli summa tunduvalt väiksem kui bookingu kinnituses. Otsisin oma paberid välja ning selgus minu kahtlus, hommikusöögi eest ei olnud nad raha võtnud. Läksin alla asja uurima ning selgus et igal hommikul tuleb söögi eest eraldi maksta. Oeh. Selgituseks sain: "This is budget."

Ja ka auto parkimise eest tuleb eraldi maksta ja seda siis juba nende automaat kassasse.

Kõik see jantimine vajab ka harjumist.

Hommikusöögid siin hotellis on suurepärased. Aga nalja saab igal sammul ikka ka. 

Hommikusöögil küsiti toanumbrit, vaadati oma tabelit ja tehti linnuke jummala suvalise toa juurde. Ma siis parandasin, et ei me soovime maksta. Saadeti meid tagasi registratuuri kus sai hommikusöögi eest eraldi tasuda ning siis uuesti sööma minna. Aga seda linnukest ta selle toa  numbri eest ära ei kustutanud. Nimekirja järgi järeldades ikkagi keegi on saanud hommikusöögi eest ette tasuda!?!?

Sööma saabusin ilma õlapaelteta suvekleidis, tänu sellele sain esimest korda tunda diskrimineerimist - jah, lugesid õigesti. Nimelt selles hotellis oli islamiusuline perekond (tegelikult neid oli seal rohkemgi) - mees koos paari musta ürppi mähitud naise ja mõningate lastega. Suudaksid pilgud tappa, siis täna ma seda siin ei kirjutaks. Lõpuks nad leidsid endale ühe nurgataguse kuhu minu eest põgeneda. 

Järgmisel hommikul see perekond otsustas vist süüa toas edasi või toitu päevaks kaasa varuda, sest mees saabus hommikusöögile koos suure termosega ja nagu oodata oligi siis selle ta seal täis ka pani ning naised ladusid toitu käekotti. Ja mina blond eurooplane vabandasin ja küsisin hommikusöögi teenindajalt kas on ok kui poisi söömata võileva kaasa võtan, et mitte ära visata. 

Kultuuride erinevus.

Lühidalt, läheksime ise sinna hotelli kindlasti tagasi ning pisikesed veidrused anname andeks.

Ston ja Pension Adria Haus

Alustasime koduteed aga enne veel üks minu jaoks oluline peatus - STON ja MALI STON.

Meie auto näitab reisi läbitud kilomeetriteks numbrit 3006 - eks selles väikses numbris ole omajagu süüd meie liinibussi lembusel sel aastal ja ka mereäärsetel majtustel.

Need 2 Stoni nime kandvat linna asuvad kohe Pelješaci poolsaare alguses. Meie kaugemale poolsaarele ringi kolama ei läinud. Poolsaar ise on suht kitsas kuid selle eest pikk - 65km. Tegu on mäeahelikuga kus kasvatatkse viinamarju ja erinevaid viljapuid ning seda nii tasandikel kui ka mäenõlvadel. Kõge kuulsam on see poolsaar aga oma austrikasvatuste poolest ning neid jätkub siin rannikuvettes igale poole. Ning just selle viimase tegevusala pärast see peatus minu jaoks oluline oligi.

Maismaalt tulles on Mali Ston lähemal. Meie aga alustasime ikka kaugemalt oma tuuri ehk siis Stonist.
Kohe linna sissesõidu juures on bussipeatus ja suht suur parkla. Parkimise eest tuli tasuda kuid summat ma kahjuks enam ei mäleta.
Linn ise on imepisike ja ega siin suurt palju midagi vaadata ei ole. Põhiline miks inimesed siia tulevad on söömine ja soolatiigid ning linnamüür.

Ston ja kaitsemüür

Suundusime meiegi soola tootmist vaatama. Väidetavalt pidi see ikka kasutuses olema kuid välja nägemiselt tegu ikka muuseumiga. Kes väikest piletiraha ei soovi maksta saab aia ja köie tagant nii samagi pilgu peale visata ja paar pilti klõpsata; minul oli vaja ikka sisse minna ja nende tiikite vahel jalutada. Kuna sel aastal on suhteliselt palju vihma sadanud siis soola "tootmist" näha ei olnud. Päris normaalne seletus aga kas ma seda ka 100% uskuda saan?!
Igastahes on siin kunagi see asi ikka korralikult töötanud ja seda juba roomlaste ajast saati. Omal ajal olla isegi Dubrovnik end Stoni soolaga vabaks ostnud. Vaated on ilusad ja ise soolatiikide vahel jalutada oli minule väga suurt rahuldust pakkuv tegevus.

Ston ja sool

Ston

Ston ja sool

Väravast ostsime väikses pakkis väidetavalt ikkagi kohalikku soola. Ja kohe hulgi, sest kodustele pidi ju suveniire ikka tooma. Kuna meiel on see luksus et pagas ei pea 20 kg kaaluma, siis võisime vabalt inimestele soola ja oliiviõli kingiks tuua.

Linna tagasi jalutades vaatasime nende mõne letiga turul ka ringi ning sealt sai ostetud kohalikku oliiviõli. Kahju et kohapeal proovida ei saanud, sest hiljem selgus et tegu oli ühe parema oliiviõliga mida me sel reisil saanud oleme. See taluniku oliiviõli meenutas väga meie eelmise aasta Bristi oliiviõli ja meie ilusat istanduse retke.

Aga tagasi Stoni juurde.
Üks suur vaatamisväärsus ja kindlasti väga tore matk on 14-15 sajand ehitatud linna kaitsemüürid. Need on 5 km pikad ning seovad Stoni ja Mali Stoni üle mäeaheliku.

Ston

Ston

Meie vaatasime ja imetlesime neid müüre kaugemalt ning suundusime sööma. Meie pisikesel oli seiklustest väsimus peale tulnud aga tühja kõhuga und ju ei tule.
Valisime lihtsalt tunde järgi ühe restorani. Minul oli ainult 1 tingimus - et koht pakuks austrisuppi. Alustuseks majapoolt väike mereandide pasteet, siis austrisupp millele järgnesid austrid ise ja lõpetuseks veel ka mereannipasta. Toidud olid suurepärased ja ainult nende pärast tasub sinna kunagi tagasi sõita. Suurepärane naudinguid täis elamus.

Austrid

Mali Ston on veel väiksem ning seal veel vähem vaadata aga siint saab võtta paadi/laeva reise austrite kasvatusse. Aja puudusel jäi see meil tegemata. Ka see linn on põhiliselt ikka oma gurmee toitusid pakkuv kohake.

Mali Ston

Mali Ston

Kui ma õigesti mäletan siis suht-koht kohe peale Bosnia ja Hertsekoviinat on üks kaunis "roheline platoo" (see on minu enda antud nimi). See jääb kindlasti silma, sest see on väga teistmoodi vaatepilt ja väga kaunis. Ja kui on juba roheline tasandik siis see tähendab ka koheselt põllupidamist. Seal samas tee ääres on müügipunktid kus siis kohalikud talunikud müüvad oma tooteid. Valik ja ilme on kõigil sama. Tegime meiegi peatuse, et osta virsiku moosi ja kohalikku sidruni ning mandariini mahla/limonaadi ning leti alt müütati ka kohalikku puskarit nime poolest limoncello kuid tegelikult viimasega suurt pistmist tal küll ei ole. Aga ikkagi sai 1 pudel ostetud kingitusek.
Kõik inimesed on sõbralikud ning kõike pakutakse ka proovida. Lisaks ostsime veel ka puuvilju tee peale ning ühe suurema paki neid kuivatatud apelsini koori mida isegi minu üli konservatiivne mees on armastama hakanud.

Meie tänaseks ööbimiskohaks on Pension Adria Haus Posedarjes.
See sai valitud paar päeva tagasi ning põhikriteeriumiks oli meri, kiirtee lähedus ning mugavustest konditsioneer ja hommikusöök.
Tuba ise oli imepisike aga mida see loeb kui me oleme siin ainult magamiseks. Sest oma ärkveloleku aja kavatseme veeta viimaseid veemõnusid nautides.
Toas oli kõik vajalik olemas nii külmkapp kui ka vannituba ning kõigile 3-le ka oma voodikohad.
Kuna õhtu oli kohe-kohe hämardumas, siis tormasime oma majutuskoha privaat randa. Nii uskumatu kui see ka ei tundunud oli neil oma privaat rand kuhu pääses teiste majade vahelt ning lausa eraldi võtmega. Seal polnud küla ollagi, lihtsalt mõned majad aga rand oli korralikult võrkaia ja luku taga.
Peale väikest turgutust mereääres tegime endale väikse õhtusöögi ehk soendasime kaasa võetud lõunasöögi jääke. Sai veel korra Stonni meenutada.
Meie toa ukse taga on kohe väike ümmargune laud ja paar tooli - "õhtusöök verandal".
Keha kinnitatud oli aeg meie kohalik bassein üle vaadata. Seal me magamaminekuni olimegi. ELU on LILL.
Ainsaks miinuseks selle majutuse juures oli uskumatult kesine hommikusöök. Valiku kesisusele õigem oleks kasutada sõnapaari valiku puudus. Lisaks olime me ka viimased kes hommikusöögile jõudsid.