Mari reisi- ja fotoblogi

teisipäev, 22. mai 2018

Altamira ja Santillana del Mar

Altamira muuseum

Originaal koopasse ei saa – igal reedel toimub loterii ning 5 õnnelikku kahes grupis pääsevad päris koopasse. Ülejäänud peavad leppima koopia koopa külastusega. Kuid siiski on see Hispaania kõige külastatumatest muuseumitest Guggenheimi järel teisel kohal.
Ega ka koopiasse nii sama lihtsalt ei saa - giidiga ning grupiti; piletil on kellaaeg mil sisse pääsed. Meil oli ka umbes 1/2 tundi vaba aega ning suundusin väiksele jalutuskäigule.
http://altamiracaves.com/en/
https://en.wikipedia.org/wiki/Cave_of_Altamira
Üks päris hea ja ülevaatlik video klip ka:
https://www.youtube.com/watch?v=qyIfPbn0RDs
Ega seal suurt midagi näha olnud: 1 suur ja võimas eukalüptipuu ning päris koopa suuet võis ka kaugusest imetleda.

Eukalüptipuu

Päris koopa sissepääs

Koopia koobas oli tegelikult väga OK ning selle ehitamisega oli kõvasti vaeva nähtud.
Mõned toredad fotod ka.

Altamira cave drawings

Santillana del Mar

Meie järgmine peatuskoht Santillana Del Mar - minu lemmik peatuspaik sellel reisil.
https://www.santillana-del-mar.com/english/mapa.htm
Väike ja kompaktne ning väga ilus linnake kus elab umbkaudu 800 inimest. Oleks nagu vana-aja muinasjuttu sattunud!

Santillana Del Mar

Santillana Del Mar - kohalik saialaadne toode. Meil oli rongis hommikusöögiks. Kohvi kõrvale sobis suurepäraselt.

Kindlasti tuleb külastada ka Sta Clara kloostrit ning osta nende küpsiseid.
Üldine protsess näeb ette, et keerdratta taga nunn ütleb sulle mingi Hispaania keelse lause millele sina pead vastama „Sin Pedado Concebido“ ning numbri milliseid küpsiseid soovid. Aknal on valik väljas koos hindadega. Väga lihtne. Kuid turistide käest isegi ei oodata seda Hispaania keelset lausejuppi ning võid lihtsalt aknapealt näidata mida soovid. Seega veel lihtsam!

Sta Clara kloostri küpsetised

Traditsioonide kohaselt: Kui tütarlaps soovib abielluda tuleb kloostrisse viia 2 tosinat muna (24 tk), siis nunnad palvetavad et pulmade ajal oleks ilus ilm. Vot ja nendest munadest need küpsised valmistataksegi.
Üldiselt arvasin et see on ainult siin kloostris sedasi, kuid reisi jooksul selgus et neid mune saab ikka igale poole kloostritesse viia kuid arv võib erineda. Ja erinevaid küpsetisi pakuvad ka need teised kloostrid - sest mis sa nende kõigi munadega muidu teed. Munasõda?!
Klooster asus vanalinna ääres ning selle külastus ei olnud meile ette nähtud - seega teavitasin reisisaatjat et jään lõunale natuke hiljaks.

Lõuna Paradores restoranis mis asub samanimelises hotellis. Selle keti hotellides oli nii mõnigi teine söök.
Nagu ikka meie söögikorrad on 4-käigulised: Appetiser; eelroog; pearoog; magustoit; kohv ja liköörid.
Sel korral oli eelroog suurepärane – oahautis. Minu uus lemmik!

Väljanägemine pole kül kiita kuid maitse on taevalik

Pearoog, liha, kartul ja juurvili - väga keskmine. Meie suures grupis liha küpsetusaste varieerus väga suurelt ning see probleem oli tavaline meie paljudel toidukordadel.

Siint linnakesest ostsin ka ühe toreda suveniiri - sellise elusa lille mis kasvab lihtslat õhust ja armastusest nii nagu pildil näed. Eks näis kas meie kliimas ta ka ellu jääb.

Tagasi rongi ning sõit Ribadesellasse võis alata.
Tito Bustillo Caves – ei saanud, olid juba kinni. Tegime väikse jalutuskäigu linnakesse kuid seekordne peatus tundus kuidagi aja parajaks tegemise moodi.

Ribadesella

Ribadessella

Edasi jätkasime teed bussiga restorani nimega El Corral del Indianu - meie järgmine Michelini tärniga pärjatud õhtusöök. Ning seekord oli tärn ka värske - aastast 2017 ning seda kõike see koht ka väljendas. Sisekujundus, teenindus, söögid - kõik oli suurepärane.
http://www.elcorraldelindianu.com/ingles/

El Corral del Indianu - Michelini tärniga õhtusöök

esmaspäev, 21. mai 2018

Bilbao ja Santander

Bilbao

Üks ilusamaid maju on jaamahoone ise, seega juba algus oli paljulubav.

Jalgsituur vanalinnas Casco Viejo: väga ilus arhidektuur, siin linnaosas asuvad ka väiksemad butiigid ehk kui ketipoodides shopata ei taha, siis siin on kõige õigem. Vaba aega kahjuks ei antud, seega nägin ainult vaateaknaid.

Bilbao. Taga taustal ka raudtejaam näha.

Esimene mida Bilbaos rongist välja tulles nägin - Toomas Rong multikas on ellu ärganud

Edasi jätkus meil linnaga tutvumine bussiga ning lõpppeatus oli Guggenheim. Kahjuks on esmaspäeviti Hispaanias kõik muuseumid kinni ning sinna sisse ma ei pääsenud ja ega ka aega poleks jäänud. Vaba aja kulutasin ümber māja jalutamisele ja jäätise söömisele. Viimane oli suurepärane!

https://www.guggenheim.org/

Mmmm....Nämma

Guggenheim

Üks kaunis fakt jäi giidi jutust meelde: Aqua Bilbao = šampanja.

Omal ajal oli Bilbao nii rikas, et kui inimene küsis baaris Bilbao vett tähendas see et ta soovib šampanjat.

Suurlinnades me rongiga ei saa kahjuks ööbida sest liiga lärmakas või siis turvalisuse kaalutlustel. Bilbaos, jäi meie enamus rongist jäi tunnelisse ning välja saime ainult esimestest vagunitest.
Muidu oleks siin linnas seda vaba aega soovinud nautida - kohti kuhu minna ja mida vaadata on ju nii meeletult palju.

Lõunat sõime rongis kui sõtsime Santander´ssi.

Santandersis tegime väikse ekskursiooni poolsaare tippu Palace of La Magdalena juurde. Väga ilus park ja loss - kohalikud abielluvad siin. Mereäärtmööda alla jalutades olid seal 2 nn. puuri - ühes hülged ja teises pingviinid.

Santander - Palace of La Magdalena

Õhtusöök 1 Michelini tärniga pärjatud restoranis El Serbal www.elserbal.com

Kortermaja esimesel korrusel, interjöör tavaline, teenindus hea, toit 3 pluss. Ehk ei midagi erilist. Tärn oli ka aastast 2007 võibolla juba aegunud?
Seekord sattusime ühte lauda Dieteri ja tema pojaga ning väga toreda Argentiina abielupaariga. Argentiina abielupaari meespool rääkis natuke inglise keelt ning kui ütlesin, et olen Eestist siis tema kiitis meie dirigenti Anu Tali. Uskumatu!!!
Kes soovis sai õhtut jätkata Casinos. Mina valisin selle variandi, sest siis saan natuke vaba aega ja linnapeale piiluda.

Santanderi kasiino

Täna sõitsime mingi osa teest ümber veehoidla, kus ühes kohast paistis ainult kiriku tipp, küla on veealla jäänud. Kahjuks ei tea veehoidla nime - peab uurima. Reisisaatjad soovitasid et kui kunagi sinna kanti satume, siis madala vee korral pidid väga ilusad vaated olema.

Sellised kaunid õied kaunistavad Bilbaod

pühapäev, 20. mai 2018

Pühapäev = Kirikud

K: Mida teha pühapäeval Hispaanias?

V: Külastad kirikuid.

Nii hull ka asi ei olnud, alustuseks sõitsime bussiga vaatama Villa Romana La Olmeda´t. Ei ole mingi villa, vaid hoopis selle varemed. Eriliseks teeb selle väga hästi säilinud mosaiik põrandad.https://www.villaromanalaolmeda.com/en

Villa Romana La Olmeda - selline ehitis kaitseb neid kauneid varemeid

Kuid nüüd edasi on küll ainult kirikud:

Carrion de los Condes´e nimelises linnas vaatasime üle 2 kirikut – Santa Maria del Camino ja Santiago. Viimasest säilinud ainult fassaad - sisemus kaasaegne ning seal tegutseb muuseum.

Ühest kirikust ka väike pildike

Kohtasime väga plajusid palverändureid. Siin linnas oli ka väga armas palveränduri kuju.

Palverändur ja kuju

Linnake ise on ka suurepärane

Canal de Castilla - tegime bussiga ka siin peatuse, kuid minu arvates polnud suurem asi. All 2 fotot ja see oligi kõik.

Canal de Castilla

Lõunat sõime endises palverändurite hospitalis ehk ööbimiskoht/haigla omal ajal - nüüd Restaurant Los Templarios.
Üheks toiduks oli saiast tehtud supp – maitsesin ainult. Lihtsalt ei suuda kõike süüa. Ja ega ta suurem asi olnud ka. Pearoaks oli maitselt suurepärane lammas kuid väga hästi jäi hammaste vahele. Üks õnnelik meie grupist sai lamba pea - mmm milline delikatess.

Restaurant Los Templarios - lambapea all paremas nurgas

Järgmine kirik Saint Martin ja seda Formista nimelises linnakeses. Lihtne, väike ja armas kirik - selline põhjamaine oma olemuselt.

Oli ka kingituste päev – üks meesterahvas kinkis mulle põllult nopitud mooni. Ning teine meesterahvas kinkis mulle korraliku hambaorgi, sest juhtus pealt nägema minu võitlust lamba hammastevahelt eemaldamisega.

Vanad mehed pööravad väga plaju tähelepanu ning oma naistest ei lase ennast millegipärast üldse häirida. Seega naised vaatavad kaugusest kurja pilguga mind. Tundub et asi läheb huvitavaks.

Tegu on tõelise gastronoomia reisiga. Meie arvutuste kohaselt kulutame päevas söömisele umbes 5 tundi. Nelja käiguline õhtusöök rongis - õnneks on portsionid natuke väiksemaks läinud.
Peale õhtusööki jäin veel restoranivagunisse istuma, et anda Linnile aega numbris. Toad on liiga väiksed et kahekesi seal ringi sahmida - seega tuleb seda kordamööda teha.
Täna tutvusin meie reisi kõige vanema meesterahvaga Saksamaalt. Kuna nimi pole meeles siis kutsun teda Dieter´iks.
Aastal 2002 olles ise 71 aastane tegi ta palverännu läbi alustades Saksamaalt ning lõpetades Santiagos. Kokku umbes 3 kuud oli ta teel. Rongireisil on ta koos oma kõige noorema pojaga (umbes 25 aastane), et näidata ja tutvustada milline tema palverännak oli ja innustada poega seda tulevikus ette võtma.

Peale õhtusööki tuli pardale ka mustkunstnik. Sai ka 2 lihtsamat trikki selgeks õpitud.
Kui kohtume siis võid küsida...

laupäev, 19. mai 2018

Leon ja El Transcantabrico

Esmapilgul tundus et hommikusöök koosneb saiast ja marmelaadist ning saiakestest. Õnneks oli nurgataga peidus ka kõik muu.

Päev võib alata!

Meie kohtumispaiga hotelli – Hotel Real Colegiata San Isidoro oli väikse jalutuskäigu kaugusel. See asus San Isidoro basiilika kompleksis ning oli väga hubane. Andsime oma pagasi ära ning suundusime vanalinna jalutama kuna kohtumiseni oli 2h aega. Peale erinevate kirikute, katedraalide ja Rooma-aegse müüri avastasime ühe armsa pargikese ning käsitöö laada. Viimane oli kohe Casa Botines´e juures - üks kolmest Gaudi majast mis asub väljaspool Barcelonat. See maja on samas ka kõige “tavalisem” Gaudi töö kui nii võib öelda.

Gaudi - Casa Botines ning nendes väikestes üksikutes valgetes telkides oli kunsti- ja käsitöölaat

Gaudi Casa Botines ka õigelt poolelt. Maja ees on pink, millel istub Gaudi kuju.

Leon

Laupäeva hommikul valitseb linnas tühjus, inimesed ilmuvad alles kusagil peale kella 12st välja.

Minu jaoks kõige ägedam vaatamisväärsus kui nii võib öelda oli kõhukas mees kes pesi kohviku aknaid ja laulis ning nautis täiega mida ta tegi. Meid märgates oli ta väga abivalmis seletama kus mis asub ja kuhu me edasi minna võiks ja seda loomulikult hispaania keeles sest ta ei osanud ju ühtegi teist keelt!!!

Vot see on Hispaania!

Lõunat sõime juba Real Colegiata nimelises restoranis San Isidoro hotellis koos oma reisigrupiga.
4 käiku + kohv + liköörid - peale aperitiivi ja 1/2 eelrooga olin kõrimulguni täis. Kuhu ma veel selle pearoa ja magustoidu peaks panema?!?!

Saime aimu mis meid sel reisil ees ootab -> korralik gastronoomiline kõhuvenitus.

Appiii!!! Peab vist rongi järgi jooksma hakkama.

Fotol näha kõik meie peatused!

Tegelikuks põhjuseks miks see reis sai ette võetud on 8 päevane El Transcantabricoluksuslik rongireis Põhja-Hispaanias.

Luksuslik elu võib alata!!!
Ainuüksi raudteejaama saabudes ootas meid ees tervitusmeeskond:

Meie parda meeskond! Ülesanne: leia pildilt 1 naisterahvas!

Üks meie "söögisaalidest" - paljulubav

Meie tuba seest

Elu rongis: kõik vagunid on vanad ja renoveeritud. Meie söögivagun on valmistatud 1932 ja Venemaal

Meie esimene õhtusöök rongis

Järgmine nädal aega on siis selline elu

See reis kuulub minu sõbranna bucket listi ning mina ei saanud ju heast reisist kuidagi loobuda.

Üldine seltskond on 60+

Meie reisi kõige vanem liige on vist umbes 90, sest aastal 2002 tegi ta läbi 2500km Caminot Saksamaalt Santiago de Compostellasse , ise olles üle 70 aasta vana sel ajal; ning nüüd tahab seda oma kõige nooremale pojale tutvustada ehk soovib temagi kunagi selle ette võtta.

Ei lase ennast seltskonna vanusest häirida vaid naudin täiega reisi.

Elamine ja ka paljud söögid on rongis kuid meid jälitab luksuslik buss, mis igas peatuses on vastas ning viib meid ekskursioonidele.

Sellel reisil oli ka riietus paika pandud - Dresscode: Smart casual ning dress-up for dinners.
Pole varem nii palju vaeva näinud ühe nädalase reisikohvri pakkimisega kui sel korral.

Selliseid reise on veel 2 erinevat lõuna Hispaanias ning lisaks veel eri paigus üle maailma. Austraalia paarike soovitab – India oma ning Aafrikas Shongololo´t.

Vabandust halva kvaliteedi pärast aga väga hea reisi alguse foto lihtsalt ja tuleb jagada!

Meie reisiseltskond

reede, 18. mai 2018

Blondiin läheb reisile

Juhuuu – alata võib luksuslik reis koos sõbrannaga Põhja Hispaanias!

Või siis ka mitte…

Neljapäeva õhtul ei õnnestunud check-in´I teha Air Balticu lehele – see andis mingi 3km pikkuse ref.nr. Telefoni otsas ei soovinud ka ülejäänud ööd veeta ning otsustasin hoopis magama minna ning lennujaama tiba varem jõuda ning seal selle jama ära klaarida.

Hommikul kell 06:00 olin koos kodinatega lennujaamas ning seal tegin esimese avastuse, minu 07:25 väljuvat Amsterdami lendu ei ole väljuvate lendude nimekirjas :-O

Ka AirBalticu check-in lauad olid tühjad.

Läksin oma õnne proovima piletimüügi punkti kus selgus, et graafik on muudetud ja minu lend väljub alles kell 09:00.

Aitäh AirBaltic, et ka oma kleindile sellest teada andsid! Urrrrr

Õnneks siiski jõuan oma jätkulennule Madridi.

Lõpuks kõik tehtud ja turvaväravatest läbi…aeg kohvi juua närvide rahustuseks.

Aga vot blondiini – selle suure viiplemisega olen ära unustanud oma pangakaardi pin-koodi. Ja see ei ole enam naljakas! Kuidas saab keegi nii loll olla? Aga näe saab.

Puhkusereisist on saanud logistiline kriis!

Õnneks sain ennast lennuväljast välja räägitud ning abikaasa jooksis sularahaga naist päästma! Kõik oli timmitud viimase sekundidni ning jõudsin ikkagi lennukile.

Olgu see mulle kirjalikuks hoiatusesk kui blond ma võin olla!

Õnneks kõik ülejäänud läks väga kenasti. KLMi lennukil anti isegi süüa – väga maitsev, poleks lennukitoidult seda oodanud. Madridi lennuväljal ootas mind juba sõbranna Norrast, kes oli varasema lennukiga saabunud.

Terminalide vahelise tasuta bussiga sõitsime T4 terminali, sest seal Renfe (kohalik raudtee firma) kontor ning metrooühendus linnaga ja suurte raudteejaamadega.

Meie 2 piletit Ave rongiga ehk kohaliku kiirrongiga Leoni maksid kokku pea 106 eurot ning metroo piletid sai tasuta juurde. Metrooga sai umbes 3-4 peatust sõidetud ja olimegi raudteejaamas.

Nüüd tuli rongi hakkata ootama. Tahstime raudteejaama ümbruses ka natuke ringi vaadata, kuid sellest plaanist loobusime suht kiirelt. No lihtsalt ei tundunud et oleks midagi vaadata ja ega just ülearu turvaliselt me ka ennast seal ei tundnud.
Meie rong väljus 20:25 ning 22:30 olime Leonis võrdluseks tava rongi väljus kell 18:30 ja Leoni oleks see pidanud jõudma 23 millegagi, seega Ave valik igati õigustatud. Kahuks hindade vahet ei tea.

Enne kui rongile said toimus perronil ka mingi imelik kottide skäneerimine nagu lennujaamas, kuid keegi nagu ei vaadanud midagi ega turvanud teisel pool asju ka. Kõik loopisin läbisegi oma asjad lindile ja teisel pool krahmasid läbisegi oma kotte. Lootsin väga et oma väikse käekotiga libisen mööda aga ka see kästi skännerisse panna - hea võimalus kõigist dokumentidest ilma jääda. Kohutav korralagedus ja bakasuha. Miks sellist jama korraldatakse?

Inimesed on siin üllatavalt sõbralikud. Kuna me räägime sõbrannaga inglise keeles ja arutame omavahel mis kuhu ja kuidas minna, siis täiesti normaalne on see et kõrval seisev inimene tuleb kohe appi ja seletab kuhu ja kuidas minna. Uskumatult äge!

Ja isegi kui sa vaatad ringi ja vaatad kaarti ning oled sellise otsiva näoga, siis kindlasti tuleb mõni kohalik ja pakub oma abi ka hispaania keeles.

Leonis jalutasime oma hotelli – Hotel Quindos. Öö kahele twin toas koos hommikusöögiga maksis 60,30. Lihtne, puhas ja mugav.

Meie tuba Hotel Quindos Leon

Hotel Quindos Leon

esmaspäev, 17. juuli 2017

Grasse

Naiste paradiiiis!!!!!!!

Tänase päeva eesmärk on jõuda maailma parfüümipealinna Grasse ning seda bussiga nr.500.
Planeeritud reisi kestvus 1h30 minutit - tegelik reisi kestvus 2h30minutit.
Aga ega neid seal see kellaaeg väga ei huvita ning sellest oleme oma kahe nädalaga juba ammu aru saanud. Meie pisike valis istekoha bussi taha otsa ja pidas reisi vägagi hästi vastu. Mida kahjuks ei saa minu koha öelda.
Buss läks puupüsti inimesi täis ning minu ette sattus üks tädi oma sülelapsega - kes oksendas juba reisi alguses bussi täis. Täielik napikas et ise pihta ei saanud.
Ning siis jõudsime bussiga veel mägedes keerutama hakata ning kõigi asjade kokkulangevuse tõttu oli mul lõpuks süda ikka väga paha. Ja see pidi minu päev olema. Oeh.

Grasse

Grassis algatuseks otsisime linnakaardid endale, siis külastasime toidupoodi et külma vett osta ning meesperele süüa ning pidasime pargipingil pikniku. Ühtegi söögikohta ma ei oleks suutnud sel hetkel siseneda.

Seega kõik ilusad ja huvitavad kohad nagu Parfüümimuuseum jäid sel hetkel külastamata.

See linnake on kuidagi segadusttekitav minu peas - ei suuda nii hästi siin orienteeruda kui tavaliselt.

Peale väikest piknikku ja jalutuskäiku oli juba nii piisavalt hea olla, et läksime väikse rongikesega linnatuurile.
Le Petit Train de Grasse täiskasvanu hind 6,5 eurot ning pisike tasuta. Tuur oli väga tore ning klappidest sai erinevates keeltes ka audiogiidi kuulata.
Enesetunne läks paremaks ning linnakesest sai parema ülevaate.

Le Petit Train de Grasse

Grasse´i tänavad

Grasse

Segway politsei Grasse´is

Grasse

Mina suundusin Fragonardi parfüümimuuseumisse ning tehasesse ja meespere suundus mänguplatsile. Et emmedel oleks lihtsam naudelda ja shoppata oli kohe maja kõrvale rajatud mänguplats.

Inglise keelne tuur oli koheselt algamas ning alustasingi tehasetuuriga ja see kõik oli tasuta.
Tuur oli suurepärane! Näidati ja räägiti kuidas parfüüme ja seepe tehakse ning üht-teist sai ka ise näppida. Mulle väga meeldis!
Kuna kõik see tuur ja muuseum oli tasuta, siis otse loomulikult lõppes kõik nende kaupluses ja toodete tutvustusega. Suurepärane "business plan".
Nagu muuseas õnnestus mul seal poekeses ära kulutada 86 eurot. Etteruttavalt olgu öeldud et enne äralendu käisin veel nende Nizza poekeses ja ostsin ka endale väikse parfüümi umbes 50 euro eest.
Seega võib julgelt öelda et üks kallimaid muuseume ja tehasetuur. Ahahaaaa.
No ega nii hull ka asi ei olnud - lihtsalt tegima oma suveniiride ostud sealt poekesest ja lubasime meesperele lõhnad.
Mulle väga meeldisid laste "parfüümid". Sellised pisikesed huulepalsami karbikeses tugev ja lõhnav salvike mida siis saab lapsele peale määrida. Etteruttavalt võib öelda et meie pojale see väga-väga meeldib. Tema "lõhnakreem" on loomulikult sama lõhnaga kui issi parfüüm.

Grasse - Fargonard tehasetuur

Grasse - Fragonard

Fragonard´i kaupluse osa

Edasi läksime juba linnavahele jalutama. Seal oli mitmeid väiksemaid lõhnapoode, kes kõik teevad ise lõhnasid ja on valmis neid sulle tutvustama. Piilusime paari uksepealt sisse aga üldiselt jalutasime edasi ning sõime jäätiseid ja nautisime päeva.

Grasse

Grasse´i ümbruses on palju erinevaid lillefarme. Kel aega ja auto käepärast, siis tasuks neid uudistada sest nii mõnigi pidi tuure korraldama.

Maailmas kasvavad parfüümililled

Meie rahuldusime aga lihtsalt lavendlikotikese ostuga - teeb kapis riietele hea lõhna ning hoiab ka koid eemale.

Ja siis jõudsime MD kaupluse/tehase juurde. Minu arvates peale parfüümide kindlasti nr.2 koht mida peab külastama ja maitsma siin linnas.
Maison Duplanteur šhokolaadi tehas/kauplus - jumalikud maitsed.
http://www.maisonduplanteur.com/uk-en/