Kõnnime katuseid mööda ehk Dubrovniku linnamüür

 Jätsin poisid koju ning suundusin üksinda tagasi Dubrovnikusse, et ikka oma soov täita ning jalutada linnamüüril.
Plaan oli bussiga linna, kiire ring müüril ning siis paadiga tagasi ning liitud oma kallitega mererannas. See oli PLAAN!!!
Alustuseks bussi millega Dubrovnikusse sõita soovisin ei tulnud. Graafikust leidsin et kohe varsti peaks tulema järgmine buss mis teeb kül väikse jõnksaka sisse aga lõpuks ikka Dubrovnikusse viib. Ka seda ei tulnud. Tundub et olen ikka lõunamaale sattunud, graafikud on ainult rumalatele turistidele.
Lõpuks tuli järgmine nr. 10 buss ning sellega sain linna. Uh.
Ilma lapsevankrita on mööda treppe käija päris mugav. Ja nii ma linna jõudsin ja kohe piletisabasse seisma jooksin. Järjekord oli suhteliselt pikk, minu õnneks liikus see päris kiirelt. Pilet 120kn. Laste pilet oleks olnud vist 60 kn.

Olen KOHAL - pääsesin ikkagi müüridele kõndima!
Müüril on liiklus ühesuunaline, lõpuks jõuad alguspunkti tagasi kui varem maha minna ei otsusta.
Treppidest ronida saab siin piisavalt. Kindlasti tasub kaasa võtta väike veepudel kuid ühes kohas müüdi vett ka müüril ning kahes kohas olid ka väikesed kohvikud. Isegi suveniire müütati siin.
Vett mul muidugi kaasas ei olnud ja kohvikute peale aega raisata ka ei saanud, seega keskendusin kaunitele vaadetele ja fotode tegemisele. Rauges ka minu jõud ning viimases kohvikus võtsin ühe värske ja turgutava mahla.

Vaated müürilt olid imelised. Fotodega ei suuda ma kahjuks pooltki seda imelisust edasi anda aga teen siiski proovi.

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik

Stradun (Placa), Dubrovniku peatänav

Püha Lunastaja kirik ja Onofrio suur fontään (1438 - 1444), Dubrovnik

Dubrovniku müüridel ehk Gradske Zidine

Bokari fort

Kaunid punased Dubrovniku katused

Dubrovniku katused 

Dubrovniku vana sadam

Vaade Dubrovniku müüridelt ühte armsasse sisehoovi

Dubrovnik

Dubrovnik ja langevarjur

Dubrovnik ja langevarjur

Stradun (Placa), Dubrovniku peatänav

Stradun´ilt vaade ühele kõrvaltänavale 

Kõnnime katuseid mööda - Dubrovnik

Nii nagu päev oli alanud nii ka lõppes - isegi paat hilines.
Lõunamaale kohaselt teenindaja teatas et 5 minutit hilineb. 10 minuti pärast uurides et kuidas lood on, siis vastati et kohe-kohe tuleb - 5 minutit. Ja nii see kestis pool tundi kuni ajani mil hakkas saabuma konkurendi paadi väljumise aeg.
Piletit tagasi osta ei soovitud vaid lubati et kindlasti nende paat väljub ennem, millele mina vastu julgesin argumenteerida nii et tädi vaatas mind ja võttis minu pileti enda kätte uurida.
Rohkemat mulle vaja polnudki, sest astusin 2 lauda edasi konkurendi juurde ning küsisin kohe väljuvale paadile uue pileti. Saingi pileti kätte. Maksmise ajal suunasin oma käe teisele müüjale ja ütlesin et tema maksab. Vaatas mind korraks ehmund näoga kuid siis nad seletasid midagi omavahel ning mina sain sealt koos piletiga tulema. Istusin paati ja kodutee võis alata. Liikuvast paadist vaatasin kuidas minu eelmise paadi seltskond ikka veel ootas seda kohe-kohe saabuvat alust, siis saabus kergendus et ise olen teel kodupoole ja nautisin järjest väiksemaks hääbuva Dubrovniku vaateid.

Dubrovnik

Kuna täna on meie viimane öö siin linnas ja algab kodutee, siis tuli seda tähistada kohalike hõrgutistega.

Peale sööki sai ka veel vee mõnusid nautida - hea kui ikka ilma on ilus ja vesi soe.

Toredad tegevused lapsele

Väike kauss veega pakub alati palju rõõmu, eriti veel soojas kliimas.

Loomulikult ka arvutist ning tahvlist multikate vaatamine ei tüüta kunagi ära.

Kuna enamus mängud on juba sadu kordi läbi mängitud, siis tuli oma pisikesele ka uusi ja toredaid tegevusi leida.
Nii sai siis last õpetatud oma särki pesema. Ja riideid kuivama panema. Viimast juhtus meie maja perenaine pealt nägema - ta pidi peaaegu pikali kukkuma.

Ning kuna ta oli enne näinud kuidas emme käis jalamassašis siis loomulikult oli tal vaja seda ka harjutada. Tundub et tulevik on mul helge - laps peseb pesu ja teeb emmele massaši. Nüüd veel vaja söögitegemine selgeks õpetada. Ahahaaaa. Elu on Lill!!!

Cavtat

Cavtat

Nagu meil juba kombeks sel reisil, ka siia linna me sõitsime liinibussiga. Lihtne, kiire ja mugav.
Ega seda teed poleks ma ise tahtnud autoga sõita kaa - nagu enamusi siinsetest teedest.

Linnake ise on väga väike, vaikne ja armas. Võrreldes Dubrovnikuga võiks lausa uniseks linnakeseks selle nimetada.

Linna keskel asub jahisadam kuhu oli randunud üks uhkem jaht kui teine. Silmailu igatahes jagus.

Cavtat

Selle paadiga ma sõidaks küll. Cavtat.

Samas rannas asusid söögikohad ja ka väike turuke.
Meie liikusime edasi väiksele jalutuskäigule mööda rannaäärset promenaadi, mis asus merest juppike kõrgemal.

Cavtat

Siinkandis ei paista ilusat randa olevat. Inimesed ikka ühe või teise kivi nurga peal päikestvõtmas.

Pöördusime tagasi linna kus olime ainsat randa kohanud, et natuke ennast jahutada ning veemõnusid nautida.
Betoon plaadil päevitustoolidel inimesed reas nagu silgud tünnis aga mis sa teed kui muud võimalus pole.
Vette minekuks panime ka sussid jalga sest natuke eemal olime neid toredaid meresiile vaadelnud ning ei tahtnud riskida et ühele otsa astume.

Cavtati rand

Peale väikest supplust jalutasime teisele poole lahesoppi.

Cavtat

Cavtat

Ja oligi linnale tiir peale tehtud.
Nüüd sööma - aga sellega läks nii nagu ikka viimasel ajal, meie pisike protesteeris piisavalt palju et pidime leppima turult ostetud ja pestud puuviljadega ning poest haaratud pizzalõiguga.
Peale väikest piknikku suundusime sadamasse ning sõitsime paadiga koju tagasi - Mlini.
Pisike nautis paadisõitu täiega ning jäi jälle sülle magama.

Mlini

Kuna pisike magas magusasti, siis meie kasutasime võimalust kodurannas restorani külastada.
Neil oli väga hea lõunapakkumine.

Jammi

Dubrovnik

Dubrovnikusse sõitsime bussiga - pilet 18kn ehk u. 2,50 eurot ja lapsed tasuta.
Teekonna pikkus umbes 12 km.

Meie majutuse peremees soovitas linna bussiga minna, sest parkimiskoha otsimine võtab aega ning võib linnast päris kaugele jääda ning pidi ka väga kallis olema.

Bussipeatus vanalinna oli jällegi maantee ääres ning ilma ülekäigurajata - uh, tuli jälle üle joosta.
Hunnikus treppe allamäge ning oledki peaaegu vanalinnas.

Õnneks on ka vastavad liiklusmärgid siin

Kindlustatud vanalinna sisenesime Pile väravat kaudu ning kohe oledki Onofrio suure fontääni juures. Mina jooksin korraks Frantsiskaani kloostri juures asuvast vanast apteegist läbi, mis tegutseb alates 1317. aastast. Minu jaoks see ei olnud midagi erilist, sest Tallinnas ju vana Raeapteek mis 15 sajandi algusest pärit. Liikusime mööda Stradun (Placa) tänavat pidi edasi ja kiikasime mehega kordamööda ka kõrvaltänavatesse. See kaunis ja lai tänav lõppes ilusa Lodžaväljakuga. Sealt edasi suundusime katedraali ja varakambri juurde ning Jesuiitide kiriku juurde. Oma üllatuseks leidsime sealt väga ilusa trepi mis meile meenutas väga Roomas asuvaid Hispaania treppe.
Selle kauni trepi juurest jalutasime tagasi ning suundusime Ploce väravat kaudu vanalinnast välja, et piiluda lähimat Banje nimelist randa. Selle ranna juures asub ka kindlus kus kohast on pärit sõna "garantiin". Tänasel päeval ei hoiata seal enam meremehi 40-päevases garantiinis vaid tegeletakse hoopis kunsti ja teatriga.
Dubrovniku vanalinna osa on suhteliselt väikene, seega väga mõnus jalutuskäik. Sisse me kuhugi ei läinud, vaatasime nii sama ringi, nagu meil sellel reisil kombeks.

Trepp-tänavad. Dubrovnik

Trepp-tänavad. Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik. Stradun (Placa)

Dubrovnik. Stradun (Placa)

Dubrovnik. Lodžaväljak.

Dubrovnik. Papagoid lähevad tööle.

Dubrovnik. Uksekell on väga äge.

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovniku rand - lähim vanalinnale.

Sellel fotol võiks olla ka heli, sest kui inimene nende lähedusse sattus kukksid nad üksteisevõidu ennast kõvahäälselt reklaamima. Väga äge oli.

Enne laevale minekut sai poiss maha jahutatud.

Minu suureks sooviks oli Dubrovniku müürile jalutama minna aga seda ei ole võimalik nii väikese lapse ja käruga teha.

Vaade Dubrovniku müüridele

Tagavara plaaniks oli ka köisraudteega sõitma minna (pilet 120kn täiskasvand ja 60kn laps) aga ka selle jätsime seekord ära. Vaid otsustasime koju sõita ning randa minna.
Juttude järgi pidid meie rannad ümbruskonna parimad olemad ning Dubrovniku elanikudki siis meie juurde randa käima. Olime hommikul oma rannariided kaasa pakkinud aga peale piilumist me siiski otsustasime Dubrovniku randa mitte minna vaid sõita koju rannamõnusid nautima.

Meie majutuse peremees soovitas minna Elafiidi saarte (Kolocep, Lopud ja Šipan) tuurile. Dubrovnikust leiab selleks erinevaid pakkumisi. Meiegi leidsime endale paar sobivat - nüüd peab veel kaaluma kas riskime oma poisiga seda ette võtta. Riskimise all peame silmas, et tegu on täispäevaga ning ponksikule võib seda natuke palju olla.  Pileti hinnaks oleks olnud 250kn/inimene koos lõunaga ning ponksik oleks kaasa saanud tasuta.
Üks pakkujaid oli www.vivado.hr - see firma pakub ka kohalikku liinilaeva teenust.

Dubrovnik

Vanalinnas on väike sadam. Seega koju otsustasime minna väikse liinilaevaga - pilet 60kn ehk u. 8 eurot ja laps tasuta.
Ja kuna me ei teadnud täpselt kus kohas on tagasisõidu bussipeatus ning väike eeldus, et need hunnik treppe tuleb nüüd ka ülesse ronida ütles meie peakestes, et laev on 100% õige valik.
Laevasõit oli tõeliselt mõnus! Laps nautis seda selliselt et jäi sülle magama.

Väike paanika

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga.
Väike paanika.
Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni...
kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli.
Ja paanika oligi tagasi.
Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima.
Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata.
Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin.

Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning
kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna.

Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline. Võrreldes selle maanteel kõndimisega olen ma ikka väga rahul ja õnnelik.
See koht võib nii veel isegi mulle meeldima hakata.

Trepp-tänav rannast kodupoole

Vaade Srebreno poole

Vaade Mlini poole

Mlini

Mlini

Elu nagu palmisaarel - Mlini.

Tutvumine uue "kodu"linnaga

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma.
Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud.
Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas.
Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud.
Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas.

Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno.

Mereäärest on 2 linna Mlini ja Srebreno täitsa üks ehk ei saanud algul arugi et teise linna jõudsime.
Srebrenos on ka väike kaubanduskeskus milles suur Konzum - mõnus. Peale väikest toidupoekülastust suundusimegi kodu poole tagasi.

Mlini

Mlini

Ja SEE kodutee oli MEELDEJÄÄV kui mitte öelda kohutav.
See sama kitsas maantee mida mööda saabusime ... minu külg on peaaegu vastu kalju seina või betoon seina ... jalgupidi oleme vee äravoolu rennis ehk rentslis ... poiss istus rahulikult kärus käed silme ees ja teatab iga natukese aja tagant "kardab" ... ja teiselt poolt mööduvad meist väga lähedalt autod, bussid ja rekkad. Minus suust tuli ikka päris palju mahlakaid sõnu selle kena tee ja olukorra kohta. Õnneks keegi eesti keelt ei osanud ja pojal oli liiga hirmus et midagi järgi korrata.

Ja et oma korterini jõuda tuli mägesid vallutada.

Teekond korterisse

Tahan tagasi koju!

Tee Dubrovnikusse

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna.
Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi.

Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?!
Mägiteed ei ole meie jaoks.

Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ei soovinud isegi meie passi vaadata  - meid lasti kuidagi lihtsamalt miskipärast läbi. Võibolla mingi pisteline kontroll. Või püüti hoopis seda tekkivat järjekorda likvideerida. Kes teab.
Horvaatia piiril aga vaadati korraks ikka passi ka.

Mlini küla jagab maantee kaheks - meie järgmine kodu asub ülemises pooles.
Kui peateelt olime kõrvale keeranud hakkas GPS meid ühel hetkel väga väikeseid, kitsaid majadevahelisi teesid pidid mäkke juhtima. Sel hetkel parkisime auto ning jätkasin majutuseotsinguid jalgsi.
Peale väikest ekslemist leidsin õige maja ning majaperemees oli väga abivalmis ning sõitis meie auto ise maja juurde kohale.
UH! Aga kohale jõudsime!

Meie uue kodu nimi on Benic Apartments - stuudiokorter rõdu ja merevaatega. Merevaade on tõeliselt ilus ja rõdu super suur. Neid mõlemaid sai kohe korralikult nauditud.

Benic Apartments - meie suurepärane merevaatega rõdu.

Korterid (vist 3 tk) asuvad teisel korrusel ning pererahvas ise elab allkorrusel. Seega kui mingi probleem või küsimus oli väga lihtne neile kõigile vastuseid saada.
Eriline luksus selle korteri juures oli ka pesupesemise teenus ning see kuulus korteri hinna sisse.
Viisid hommikul kausiga pesu alla perenaisele ning pärast sai pestud pesu tagasi.
Tuba ise oli piisavalt suur. Meil oli kaheinimese voodi ja lahtikäiv diivan, seega oleks sinna mahutanud ka 4 inimest ära. Ning külmkapp oli tunduvalt suurem kui eelmises korteris.
Tõeline luksus oli ka see, et toast viidi prügi ära ja toodi puhtaid käterätikuid - elu nagu hotellis. Mõnus.
Miinus poole pealt see, et kohe algul kohtasime oma vanu sõpru - vaaraosipelgaid. Õnneks olime meie selleks valmis. St. Kastelas ostetud mürgipudel oli meil kenasti kaasa pakitud.
Ning teine negatiivsem pool - kõiki elektrit tarbivaid seadeldisi ei tohi korraga järgi panna. Meie saime sellest teada loomulikult voolukatkestusega. Ahahaaaaa.
Olime just sisse kolinud ja otseloomulikult lükkasime konditsioneeri ja boileri järgi ning siis hakkasime ka kohvi vett veel keetma. Saabus Pimedus!
Kuna äikest ja tuult oli omajagu, siis istusime pimedas ja seletasime veel ka lapsele et kõva tuul puhus elektri ära ja et kõigil on pime. Ühel hetkel aga määrkasime naabermajas tuld. Ja kui oma korteri ukse lahti tegime, siis ka koridoris põles tuli - egas muud kui peremehe jutule. Ja saimegi oma elektri tagasi.
Edaspidi olime targemad ning pimedas enam istuma ei pidanud.
Mõned pildid ka meie uuest kodust:

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini. Meie imeline rõdu - sellest ei saa kuidagi küllalt.