Dubrovnik

Dubrovnikusse sõitsime bussiga - pilet 18kn ehk u. 2,50 eurot ja lapsed tasuta.
Teekonna pikkus umbes 12 km.

Meie majutuse peremees soovitas linna bussiga minna, sest parkimiskoha otsimine võtab aega ning võib linnast päris kaugele jääda ning pidi ka väga kallis olema.

Bussipeatus vanalinna oli jällegi maantee ääres ning ilma ülekäigurajata - uh, tuli jälle üle joosta.
Hunnikus treppe allamäge ning oledki peaaegu vanalinnas.

Õnneks on ka vastavad liiklusmärgid siin

Kindlustatud vanalinna sisenesime Pile väravat kaudu ning kohe oledki Onofrio suure fontääni juures. Mina jooksin korraks Frantsiskaani kloostri juures asuvast vanast apteegist läbi, mis tegutseb alates 1317. aastast. Minu jaoks see ei olnud midagi erilist, sest Tallinnas ju vana Raeapteek mis 15 sajandi algusest pärit. Liikusime mööda Stradun (Placa) tänavat pidi edasi ja kiikasime mehega kordamööda ka kõrvaltänavatesse. See kaunis ja lai tänav lõppes ilusa Lodžaväljakuga. Sealt edasi suundusime katedraali ja varakambri juurde ning Jesuiitide kiriku juurde. Oma üllatuseks leidsime sealt väga ilusa trepi mis meile meenutas väga Roomas asuvaid Hispaania treppe.
Selle kauni trepi juurest jalutasime tagasi ning suundusime Ploce väravat kaudu vanalinnast välja, et piiluda lähimat Banje nimelist randa. Selle ranna juures asub ka kindlus kus kohast on pärit sõna "garantiin". Tänasel päeval ei hoiata seal enam meremehi 40-päevases garantiinis vaid tegeletakse hoopis kunsti ja teatriga.
Dubrovniku vanalinna osa on suhteliselt väikene, seega väga mõnus jalutuskäik. Sisse me kuhugi ei läinud, vaatasime nii sama ringi, nagu meil sellel reisil kombeks.

Trepp-tänavad. Dubrovnik

Trepp-tänavad. Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik. Stradun (Placa)

Dubrovnik. Stradun (Placa)

Dubrovnik. Lodžaväljak.

Dubrovnik. Papagoid lähevad tööle.

Dubrovnik. Uksekell on väga äge.

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovnik

Dubrovniku rand - lähim vanalinnale.

Sellel fotol võiks olla ka heli, sest kui inimene nende lähedusse sattus kukksid nad üksteisevõidu ennast kõvahäälselt reklaamima. Väga äge oli.

Enne laevale minekut sai poiss maha jahutatud.

Minu suureks sooviks oli Dubrovniku müürile jalutama minna aga seda ei ole võimalik nii väikese lapse ja käruga teha.

Vaade Dubrovniku müüridele

Tagavara plaaniks oli ka köisraudteega sõitma minna (pilet 120kn täiskasvand ja 60kn laps) aga ka selle jätsime seekord ära. Vaid otsustasime koju sõita ning randa minna.
Juttude järgi pidid meie rannad ümbruskonna parimad olemad ning Dubrovniku elanikudki siis meie juurde randa käima. Olime hommikul oma rannariided kaasa pakkinud aga peale piilumist me siiski otsustasime Dubrovniku randa mitte minna vaid sõita koju rannamõnusid nautima.

Meie majutuse peremees soovitas minna Elafiidi saarte (Kolocep, Lopud ja Šipan) tuurile. Dubrovnikust leiab selleks erinevaid pakkumisi. Meiegi leidsime endale paar sobivat - nüüd peab veel kaaluma kas riskime oma poisiga seda ette võtta. Riskimise all peame silmas, et tegu on täispäevaga ning ponksikule võib seda natuke palju olla.  Pileti hinnaks oleks olnud 250kn/inimene koos lõunaga ning ponksik oleks kaasa saanud tasuta.
Üks pakkujaid oli www.vivado.hr - see firma pakub ka kohalikku liinilaeva teenust.

Dubrovnik

Vanalinnas on väike sadam. Seega koju otsustasime minna väikse liinilaevaga - pilet 60kn ehk u. 8 eurot ja laps tasuta.
Ja kuna me ei teadnud täpselt kus kohas on tagasisõidu bussipeatus ning väike eeldus, et need hunnik treppe tuleb nüüd ka ülesse ronida ütles meie peakestes, et laev on 100% õige valik.
Laevasõit oli tõeliselt mõnus! Laps nautis seda selliselt et jäi sülle magama.

Väike paanika

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga.
Väike paanika.
Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni...
kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli.
Ja paanika oligi tagasi.
Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima.
Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata.
Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin.

Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning
kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna.

Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline. Võrreldes selle maanteel kõndimisega olen ma ikka väga rahul ja õnnelik.
See koht võib nii veel isegi mulle meeldima hakata.

Trepp-tänav rannast kodupoole

Vaade Srebreno poole

Vaade Mlini poole

Mlini

Mlini

Elu nagu palmisaarel - Mlini.

Tutvumine uue "kodu"linnaga

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma.
Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud.
Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas.
Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud.
Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas.

Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno.

Mereäärest on 2 linna Mlini ja Srebreno täitsa üks ehk ei saanud algul arugi et teise linna jõudsime.
Srebrenos on ka väike kaubanduskeskus milles suur Konzum - mõnus. Peale väikest toidupoekülastust suundusimegi kodu poole tagasi.

Mlini

Mlini

Ja SEE kodutee oli MEELDEJÄÄV kui mitte öelda kohutav.
See sama kitsas maantee mida mööda saabusime ... minu külg on peaaegu vastu kalju seina või betoon seina ... jalgupidi oleme vee äravoolu rennis ehk rentslis ... poiss istus rahulikult kärus käed silme ees ja teatab iga natukese aja tagant "kardab" ... ja teiselt poolt mööduvad meist väga lähedalt autod, bussid ja rekkad. Minus suust tuli ikka päris palju mahlakaid sõnu selle kena tee ja olukorra kohta. Õnneks keegi eesti keelt ei osanud ja pojal oli liiga hirmus et midagi järgi korrata.

Ja et oma korterini jõuda tuli mägesid vallutada.

Teekond korterisse

Tahan tagasi koju!

Tee Dubrovnikusse

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna.
Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi.

Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?!
Mägiteed ei ole meie jaoks.

Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ei soovinud isegi meie passi vaadata  - meid lasti kuidagi lihtsamalt miskipärast läbi. Võibolla mingi pisteline kontroll. Või püüti hoopis seda tekkivat järjekorda likvideerida. Kes teab.
Horvaatia piiril aga vaadati korraks ikka passi ka.

Mlini küla jagab maantee kaheks - meie järgmine kodu asub ülemises pooles.
Kui peateelt olime kõrvale keeranud hakkas GPS meid ühel hetkel väga väikeseid, kitsaid majadevahelisi teesid pidid mäkke juhtima. Sel hetkel parkisime auto ning jätkasin majutuseotsinguid jalgsi.
Peale väikest ekslemist leidsin õige maja ning majaperemees oli väga abivalmis ning sõitis meie auto ise maja juurde kohale.
UH! Aga kohale jõudsime!

Meie uue kodu nimi on Benic Apartments - stuudiokorter rõdu ja merevaatega. Merevaade on tõeliselt ilus ja rõdu super suur. Neid mõlemaid sai kohe korralikult nauditud.

Benic Apartments - meie suurepärane merevaatega rõdu.

Korterid (vist 3 tk) asuvad teisel korrusel ning pererahvas ise elab allkorrusel. Seega kui mingi probleem või küsimus oli väga lihtne neile kõigile vastuseid saada.
Eriline luksus selle korteri juures oli ka pesupesemise teenus ning see kuulus korteri hinna sisse.
Viisid hommikul kausiga pesu alla perenaisele ning pärast sai pestud pesu tagasi.
Tuba ise oli piisavalt suur. Meil oli kaheinimese voodi ja lahtikäiv diivan, seega oleks sinna mahutanud ka 4 inimest ära. Ning külmkapp oli tunduvalt suurem kui eelmises korteris.
Tõeline luksus oli ka see, et toast viidi prügi ära ja toodi puhtaid käterätikuid - elu nagu hotellis. Mõnus.
Miinus poole pealt see, et kohe algul kohtasime oma vanu sõpru - vaaraosipelgaid. Õnneks olime meie selleks valmis. St. Kastelas ostetud mürgipudel oli meil kenasti kaasa pakitud.
Ning teine negatiivsem pool - kõiki elektrit tarbivaid seadeldisi ei tohi korraga järgi panna. Meie saime sellest teada loomulikult voolukatkestusega. Ahahaaaaa.
Olime just sisse kolinud ja otseloomulikult lükkasime konditsioneeri ja boileri järgi ning siis hakkasime ka kohvi vett veel keetma. Saabus Pimedus!
Kuna äikest ja tuult oli omajagu, siis istusime pimedas ja seletasime veel ka lapsele et kõva tuul puhus elektri ära ja et kõigil on pime. Ühel hetkel aga määrkasime naabermajas tuld. Ja kui oma korteri ukse lahti tegime, siis ka koridoris põles tuli - egas muud kui peremehe jutule. Ja saimegi oma elektri tagasi.
Edaspidi olime targemad ning pimedas enam istuma ei pidanud.
Mõned pildid ka meie uuest kodust:

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini. Meie imeline rõdu - sellest ei saa kuidagi küllalt.

Ponksik jäi haigeks

Kolmapäev
Tundub et eilne õhtune ujumine külmetas meie pisikese haigeks. Nuuks.
Ponksikul on korralik nohu ning väike palavik. Seega võtame rahulikult ja oleme kodused. Kuna õues on ilus ilm siis läksime ikkagi väiksele jalutuskäigule ning külastasime Kaštel Stafilic´is asuvat 1500 aasta vanust oliivipuud ning teisi kohalikke vaatamisväärsuseid, milleks on 16st sajandist pärit kindlused ja kirikud. Kindluseid oli siin 7, mis kõik on ehitatud Spliti kaitseks. Ning nüüd on iga kindluse ümber mingi nimega Kaštel linnaosa ja kõik kokku moodustavad nad linna nimega Kaštela. Kindluseid on alles ainult 5 ning osad on aja jooksul muudetud korterelamuteks.

Neljapäev
Täna on kohalikes oludes natuke jahedam ilm ehk ainult 28 kraadi.
Nohule on juurde liitunud ka köha nagu arvata oligi. Seega meie viimane vaatamisväärsus siinkandis saab jäetud tulevasteks aegadeks - Krka Rahvuspark. Nuuks.

Homme õhtul on meil juba uus kodu Mlinis. Kuna me sellest midagi ei tea, siis igaks 7ks juhuks käisime turul söögikraami ostmas, et värske kraam ikka võtta oleks.

Otsustasime rentida jalgrattad ning teisele poole Kaštel küladesse sõita.
Ratta rent maksis 20kn/h - meie rohkemat ei plaaninudki. Lasteistme sai juurde tasuta. Kahjuks kiivreid ei olnud neil kellegile pakkuda. Kõhklesime aga siiski läksime.
Selle ratta pakkiraamile käiva lasteistmega on palju raskem sõita kui meie koduse järelveetava lasterattakäruga. Aga hakkama sain.

Kusagil naaber Kastela külas

Väga ilus ja meeldiv sõit mööda ranna äärt kuni mehe ratas hakkas jupsima ning ühel hetkel rattakett katki läks. Õnneks tagasitee oli natuke alla mäge ning siis tuli ennast tagasi tõuksida selle rattaga. Tagasijõudes teatas teenindaja et peame maksma 200kn trahvi ratta lõhkumise eest, sellest ma muidugi keeldusin. Tagatiseks olin jätnud oma ID-kaardi mida tüdruk keeldus nüüd tagastamast. Võtsin kätte ja elasin kõik oma pinged selle tüdruku peal välja ning kõige lõpuks teatasin et nüüd kutsun politsei kuna ta ei anna minu ID-kaarti tagasi. Kiirkorras sain kaardi kül tagasi aga omaniku pidime ikka ära ootama. Midagi ei oleks meid takistanud minema jalutamast aga siiski otsustasime ära oodata need 15 minutit.
Omanik saabus vaatas ketti ja ratast ning loobus kõigist nõuetest, sest ta nägi ise ka et on seda rattaketti korduvalt kokku lappinud et mitte uut osta.

Et meie viimasele õhtule selline negatiivne varjund ei jääks, siis ostsime õhtusöögiks kõigile pannkoogid ning seni kui neid meiele valmistati istusime lähedal asuvas jäätisekohvikus.

Split

Eeldamine on läbikukkumise ema!
Meie eeldasime, et Spliti sõidab buss vast 30 minutit, seega otsustasime jälle bussi kasuks. Aga seekord läks natuke halvasti - sattusime puupüsti täis bussi mis oli ilma konditsioneerita ning buss loksus oma tund aega.
Pilet oli 17kn ehk umbes 2,5 eurot.
Kusagil poole maa peal, Solini kandis sai meie pisikesel villand ning siis jonn algas. Olime valmis juba maha minema täiesti suvalises kohas kuid siis ta rahunes. Kohalikud tädid-onud tulid appi, kes valas poisile vett pähe kes tegi niisama nägusid ja nalja. Ja nii me Splitti jõudsimegi.
Bussijaamast linna pidi minema buss nr. 18 ning sama piletiga pidi saama edasi sõita. Aga meie otsustasime jalutada. Õnneks vanalinna polnudki väga palju maad.

Vanalinnas on tohutult turiste nagu oodata võiski. Jalutasime natuke ringi vaatasime jällegi väljaspoolt suuremaid vaatamisväärsuseid. Mõlemad linnad nii Trogir kui ka Split meenutavad väga Veneetsiat, mõlemad on ka Veneetsia ülemvõimu all olnud. Ilm oli kuum seega väga kaua ringi jalutada ei saanud tuli minna randa poissi ja ennast jahutama.

Split

Split

Split

Split

Split

Split

Spliti turud

Vanalinnale jalutuskäigu kaugusel asub Bacvice rand - LIIVANE ja seda ka meie mõistes. Esmapilgul vaatad et rand on kuidagi must aga see tegelikult tumedat värvi kohalik liiv. Minu jaoks on see Horvaatia kõige parem rand: liiv, madalt osa on pikalt, ees on väga soe vesi. Kõik see kokku teeb laste jaoks ideaalse ranna.
Madalas osas on nii soe vesi, et kui ma olin ise korra kaugemal ujumas ära käinud, siis oli tunne et see rannaäärne vesi kõrvetab jalad ära.
Peale rannaskäiku väsis meie väikemees nii ära, et jäi isegi kärusse magama ning bussiga koju oli lausa lust sõita.

Trogir

Alustame vaatamisväärsustega.

Plaanide koostamine

Esimene peatus Trogir.
Otsustasime minna liinibussiga, turismiinfo soovitusel. Bussid käivad iga 20 minuti järgi. 10-15 minutit bussisõitu ning bussipeatus on vanalinna juures. Kes soovib saab enne veel bussijaama juures olevalt suurelt turult läbi jalutada.
Bussipilet maksis umbes 2 eurot, selle sai bussijuhilt osta kes räägivad kõik natuke inglise keelt ja soovi korral ütlevad sulle millal maha minna kui palud.
Linn ise väga ilus ja kompaktne. Lihtne oli enamus vaatamisväärsused ära vaadata - meie puhul siis ainult väljast poolt kuhugi sisse me ei läinud.
Ning siis koju tagasi ja randa!

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir. Austrid.

Trogir. Austrid.

Trogiris sai teoks üks minu soovidest - süüa austreid.
Täitsa head. Ei ole üldse nii kohutav kui kõik räägivad ning ülesse ka ei aja.
Peab veel proovima.

Trogir

Väljas söömisega on meil tiba keeruline. Ponksik kipub streikima. Oleme jõudnud sinna punkti kus ka meie oleme nüüd telefoni koos multikaga ette andnud et saaksime omad söögid lõpuni süüa. Lootsin et ehk seda meil ei tule aga no ei tulnud välja.
Või kui ta otsustab süüa siis loomulikult ISE ja toidukohas saab korraldatud korralik läbu. Mida mina siis püüan koristada nii palju kui võimalik ning siis suure piinlikusega vabandame ette ja taha ning jätame viisaka jootraha ning põgeneme 4 tuule poole.
Seega on meie söökideks kujunenud kiirtoidud mida saab kaasa osta või siis teeme ise süüa. Poisi lemmikud on pitsa ja pannkoogid.
Õnneks on meil veel mõned Salvesti ja Põltsamaa toitudega purgid autos varuks - seegi kiirtoit, aga ajab asja ära.