Ponksik jäi haigeks

Kolmapäev
Tundub et eilne õhtune ujumine külmetas meie pisikese haigeks. Nuuks.
Ponksikul on korralik nohu ning väike palavik. Seega võtame rahulikult ja oleme kodused. Kuna õues on ilus ilm siis läksime ikkagi väiksele jalutuskäigule ning külastasime Kaštel Stafilic´is asuvat 1500 aasta vanust oliivipuud ning teisi kohalikke vaatamisväärsuseid, milleks on 16st sajandist pärit kindlused ja kirikud. Kindluseid oli siin 7, mis kõik on ehitatud Spliti kaitseks. Ning nüüd on iga kindluse ümber mingi nimega Kaštel linnaosa ja kõik kokku moodustavad nad linna nimega Kaštela. Kindluseid on alles ainult 5 ning osad on aja jooksul muudetud korterelamuteks.

Neljapäev
Täna on kohalikes oludes natuke jahedam ilm ehk ainult 28 kraadi.
Nohule on juurde liitunud ka köha nagu arvata oligi. Seega meie viimane vaatamisväärsus siinkandis saab jäetud tulevasteks aegadeks - Krka Rahvuspark. Nuuks.

Homme õhtul on meil juba uus kodu Mlinis. Kuna me sellest midagi ei tea, siis igaks 7ks juhuks käisime turul söögikraami ostmas, et värske kraam ikka võtta oleks.

Otsustasime rentida jalgrattad ning teisele poole Kaštel küladesse sõita.
Ratta rent maksis 20kn/h - meie rohkemat ei plaaninudki. Lasteistme sai juurde tasuta. Kahjuks kiivreid ei olnud neil kellegile pakkuda. Kõhklesime aga siiski läksime.
Selle ratta pakkiraamile käiva lasteistmega on palju raskem sõita kui meie koduse järelveetava lasterattakäruga. Aga hakkama sain.

Kusagil naaber Kastela külas

Väga ilus ja meeldiv sõit mööda ranna äärt kuni mehe ratas hakkas jupsima ning ühel hetkel rattakett katki läks. Õnneks tagasitee oli natuke alla mäge ning siis tuli ennast tagasi tõuksida selle rattaga. Tagasijõudes teatas teenindaja et peame maksma 200kn trahvi ratta lõhkumise eest, sellest ma muidugi keeldusin. Tagatiseks olin jätnud oma ID-kaardi mida tüdruk keeldus nüüd tagastamast. Võtsin kätte ja elasin kõik oma pinged selle tüdruku peal välja ning kõige lõpuks teatasin et nüüd kutsun politsei kuna ta ei anna minu ID-kaarti tagasi. Kiirkorras sain kaardi kül tagasi aga omaniku pidime ikka ära ootama. Midagi ei oleks meid takistanud minema jalutamast aga siiski otsustasime ära oodata need 15 minutit.
Omanik saabus vaatas ketti ja ratast ning loobus kõigist nõuetest, sest ta nägi ise ka et on seda rattaketti korduvalt kokku lappinud et mitte uut osta.

Et meie viimasele õhtule selline negatiivne varjund ei jääks, siis ostsime õhtusöögiks kõigile pannkoogid ning seni kui neid meiele valmistati istusime lähedal asuvas jäätisekohvikus.