Väike paanika

Täna hommikul ärkas meie pisike reisisell oksendades ja totaalselt kuiva mähkuga.
Väike paanika.
Õnneks pisike jõi rõõmuga vett ja meie rahunesime vaikselt kuni...
kõik see vesi ükshetk sama teed välja tuli.
Ja paanika oligi tagasi.
Ja nii ma oma reisikindlustuse pabereid ja muid olulisemaid dokumente hakkasin kokku pakkima.
Kuna pererahvast kodus ei olnud, et uurida kuhu haiglasse kõige mõistlikum sõita oleks, siis otsustasime veel natuke oodata.
Ühel hetkel saabus aga Piss. Uh, ma pole kunagi nii õnnelik olnud ühe pissi üle kui täna olin.

Poiss tundub täitsa terve - sööb, joob, mängib ja on rõõmus. Seega tundub et midagi hullu pole. Ning
kuna täna on tavaline Eesti suve ilm ehk kohalikus mõistes natuke jahe ja tuuline, siis otsustasime oma külas natuke veel ringi jalutada ning mänguplatsidele mängima minna.

Tänaseks olime leidnud ka õigemad teed randa, ja tõesti selleks kulubki ainult 10 minutit. Ainus asi et need tänavad on nn. trepp tänavad ja vankriga on suht keeruline. Võrreldes selle maanteel kõndimisega olen ma ikka väga rahul ja õnnelik.
See koht võib nii veel isegi mulle meeldima hakata.

Trepp-tänav rannast kodupoole

Vaade Srebreno poole

Vaade Mlini poole

Mlini

Mlini

Elu nagu palmisaarel - Mlini.

Tutvumine uue "kodu"linnaga

Peale hommikusööki läksime oma uue "kodu"linnaga tutvuma.
Esimese asjana oli selge see, et siin enam asjad käe-jala juures ei asu ning trenni saab nende mägedega siin ikka korralikult tehtud.
Meie linnakese jagab kaheks see sama maantee mida mööda me siia saabusime. Meie asume ülemises pooles. Kõige ebameeldivam avastus oli see, et ülekäigurada ja kõnniteid selle maantee ääres ei ole. Seega ootadki vaikselt teeääres ja ootad millal üle tee joosta. Väikse lapsega koos ei meeldinud see mulle mitte üks raas.
Aga ühel hetkel me sinna mereäärde siiski jõudsime kuigi see tee oli tunduvalt pikem kui 10 minutit mis meile algselt oli lubatud.
Mereäär oli väga ilus. Randasid on seal igale maitsele: nii kivisemat kui ka nn. liivast (ehk pisikeste kividega) ja siis veel loomulikult igasugu lõbustuste osa. Mõned söögikohad, kiirtoidupunktid ja paar mänguplatsi ehk kõik mida vaja on mereääres olemas.

Mänguväljakul pannkooki nautimas. Mlini. Srebreno.

Mereäärest on 2 linna Mlini ja Srebreno täitsa üks ehk ei saanud algul arugi et teise linna jõudsime.
Srebrenos on ka väike kaubanduskeskus milles suur Konzum - mõnus. Peale väikest toidupoekülastust suundusimegi kodu poole tagasi.

Mlini

Mlini

Ja SEE kodutee oli MEELDEJÄÄV kui mitte öelda kohutav.
See sama kitsas maantee mida mööda saabusime ... minu külg on peaaegu vastu kalju seina või betoon seina ... jalgupidi oleme vee äravoolu rennis ehk rentslis ... poiss istus rahulikult kärus käed silme ees ja teatab iga natukese aja tagant "kardab" ... ja teiselt poolt mööduvad meist väga lähedalt autod, bussid ja rekkad. Minus suust tuli ikka päris palju mahlakaid sõnu selle kena tee ja olukorra kohta. Õnneks keegi eesti keelt ei osanud ja pojal oli liiga hirmus et midagi järgi korrata.

Ja et oma korterini jõuda tuli mägesid vallutada.

Teekond korterisse

Tahan tagasi koju!

Tee Dubrovnikusse

Täna tuli hommikul asjad pakkida ning automootor jälle tööle panna.
Meie uus TomTom suutis meid kohe algatuseks tuppikusse juhatada ning siis ka veel suurel ristmikul meid segadusse ajada, seda muidugi tegid ka kõik teeäärsed sildid. Linnas juhatavad teeäärsed sildid sind Dubrovnikusse rannikuäärset maanteedpidi ning A1 maanteele juhatavad ainult Zagrebi ja Rijeka sildid. Loogika aga ütles et kül sealt ka Dubrovnikusse saab. Ja saigi.

Ühel hetkel aga sai kiirtee läbi ning meie majutusse oli veel 102 km sõita. Meie jaoks olid need 102 vaevalist kilomeetrit. Kiiruspiirangud on kogu aeg 50 või 60 km/h. JA et asi ikka huvitav oleks siis puhus korralik tuul ja taevaluugid andsid ka vihma ning äikest. Mina olin kõigest kaasreisija ja kaardilugeja aga ühe hetkel tahtsin ma väga autost maha minna ja loobuda igasugusest Dubrovnikusse sõidust. Aga kuhu sa lähed kui kõrval on ainult tühjus?!?!
Mägiteed ei ole meie jaoks.

Ah jaa, Bosnia Hertsegoviina piirilt sai kenasti läbi sõidetud. Keegi ei soovinud isegi meie passi vaadata  - meid lasti kuidagi lihtsamalt miskipärast läbi. Võibolla mingi pisteline kontroll. Või püüti hoopis seda tekkivat järjekorda likvideerida. Kes teab.
Horvaatia piiril aga vaadati korraks ikka passi ka.

Mlini küla jagab maantee kaheks - meie järgmine kodu asub ülemises pooles.
Kui peateelt olime kõrvale keeranud hakkas GPS meid ühel hetkel väga väikeseid, kitsaid majadevahelisi teesid pidid mäkke juhtima. Sel hetkel parkisime auto ning jätkasin majutuseotsinguid jalgsi.
Peale väikest ekslemist leidsin õige maja ning majaperemees oli väga abivalmis ning sõitis meie auto ise maja juurde kohale.
UH! Aga kohale jõudsime!

Meie uue kodu nimi on Benic Apartments - stuudiokorter rõdu ja merevaatega. Merevaade on tõeliselt ilus ja rõdu super suur. Neid mõlemaid sai kohe korralikult nauditud.

Benic Apartments - meie suurepärane merevaatega rõdu.

Korterid (vist 3 tk) asuvad teisel korrusel ning pererahvas ise elab allkorrusel. Seega kui mingi probleem või küsimus oli väga lihtne neile kõigile vastuseid saada.
Eriline luksus selle korteri juures oli ka pesupesemise teenus ning see kuulus korteri hinna sisse.
Viisid hommikul kausiga pesu alla perenaisele ning pärast sai pestud pesu tagasi.
Tuba ise oli piisavalt suur. Meil oli kaheinimese voodi ja lahtikäiv diivan, seega oleks sinna mahutanud ka 4 inimest ära. Ning külmkapp oli tunduvalt suurem kui eelmises korteris.
Tõeline luksus oli ka see, et toast viidi prügi ära ja toodi puhtaid käterätikuid - elu nagu hotellis. Mõnus.
Miinus poole pealt see, et kohe algul kohtasime oma vanu sõpru - vaaraosipelgaid. Õnneks olime meie selleks valmis. St. Kastelas ostetud mürgipudel oli meil kenasti kaasa pakitud.
Ning teine negatiivsem pool - kõiki elektrit tarbivaid seadeldisi ei tohi korraga järgi panna. Meie saime sellest teada loomulikult voolukatkestusega. Ahahaaaaa.
Olime just sisse kolinud ja otseloomulikult lükkasime konditsioneeri ja boileri järgi ning siis hakkasime ka kohvi vett veel keetma. Saabus Pimedus!
Kuna äikest ja tuult oli omajagu, siis istusime pimedas ja seletasime veel ka lapsele et kõva tuul puhus elektri ära ja et kõigil on pime. Ühel hetkel aga määrkasime naabermajas tuld. Ja kui oma korteri ukse lahti tegime, siis ka koridoris põles tuli - egas muud kui peremehe jutule. Ja saimegi oma elektri tagasi.
Edaspidi olime targemad ning pimedas enam istuma ei pidanud.
Mõned pildid ka meie uuest kodust:

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini.

Benic Apartments - Mlini. Meie imeline rõdu - sellest ei saa kuidagi küllalt.

Ponksik jäi haigeks

Kolmapäev
Tundub et eilne õhtune ujumine külmetas meie pisikese haigeks. Nuuks.
Ponksikul on korralik nohu ning väike palavik. Seega võtame rahulikult ja oleme kodused. Kuna õues on ilus ilm siis läksime ikkagi väiksele jalutuskäigule ning külastasime Kaštel Stafilic´is asuvat 1500 aasta vanust oliivipuud ning teisi kohalikke vaatamisväärsuseid, milleks on 16st sajandist pärit kindlused ja kirikud. Kindluseid oli siin 7, mis kõik on ehitatud Spliti kaitseks. Ning nüüd on iga kindluse ümber mingi nimega Kaštel linnaosa ja kõik kokku moodustavad nad linna nimega Kaštela. Kindluseid on alles ainult 5 ning osad on aja jooksul muudetud korterelamuteks.

Neljapäev
Täna on kohalikes oludes natuke jahedam ilm ehk ainult 28 kraadi.
Nohule on juurde liitunud ka köha nagu arvata oligi. Seega meie viimane vaatamisväärsus siinkandis saab jäetud tulevasteks aegadeks - Krka Rahvuspark. Nuuks.

Homme õhtul on meil juba uus kodu Mlinis. Kuna me sellest midagi ei tea, siis igaks 7ks juhuks käisime turul söögikraami ostmas, et värske kraam ikka võtta oleks.

Otsustasime rentida jalgrattad ning teisele poole Kaštel küladesse sõita.
Ratta rent maksis 20kn/h - meie rohkemat ei plaaninudki. Lasteistme sai juurde tasuta. Kahjuks kiivreid ei olnud neil kellegile pakkuda. Kõhklesime aga siiski läksime.
Selle ratta pakkiraamile käiva lasteistmega on palju raskem sõita kui meie koduse järelveetava lasterattakäruga. Aga hakkama sain.

Kusagil naaber Kastela külas

Väga ilus ja meeldiv sõit mööda ranna äärt kuni mehe ratas hakkas jupsima ning ühel hetkel rattakett katki läks. Õnneks tagasitee oli natuke alla mäge ning siis tuli ennast tagasi tõuksida selle rattaga. Tagasijõudes teatas teenindaja et peame maksma 200kn trahvi ratta lõhkumise eest, sellest ma muidugi keeldusin. Tagatiseks olin jätnud oma ID-kaardi mida tüdruk keeldus nüüd tagastamast. Võtsin kätte ja elasin kõik oma pinged selle tüdruku peal välja ning kõige lõpuks teatasin et nüüd kutsun politsei kuna ta ei anna minu ID-kaarti tagasi. Kiirkorras sain kaardi kül tagasi aga omaniku pidime ikka ära ootama. Midagi ei oleks meid takistanud minema jalutamast aga siiski otsustasime ära oodata need 15 minutit.
Omanik saabus vaatas ketti ja ratast ning loobus kõigist nõuetest, sest ta nägi ise ka et on seda rattaketti korduvalt kokku lappinud et mitte uut osta.

Et meie viimasele õhtule selline negatiivne varjund ei jääks, siis ostsime õhtusöögiks kõigile pannkoogid ning seni kui neid meiele valmistati istusime lähedal asuvas jäätisekohvikus.

Split

Eeldamine on läbikukkumise ema!
Meie eeldasime, et Spliti sõidab buss vast 30 minutit, seega otsustasime jälle bussi kasuks. Aga seekord läks natuke halvasti - sattusime puupüsti täis bussi mis oli ilma konditsioneerita ning buss loksus oma tund aega.
Pilet oli 17kn ehk umbes 2,5 eurot.
Kusagil poole maa peal, Solini kandis sai meie pisikesel villand ning siis jonn algas. Olime valmis juba maha minema täiesti suvalises kohas kuid siis ta rahunes. Kohalikud tädid-onud tulid appi, kes valas poisile vett pähe kes tegi niisama nägusid ja nalja. Ja nii me Splitti jõudsimegi.
Bussijaamast linna pidi minema buss nr. 18 ning sama piletiga pidi saama edasi sõita. Aga meie otsustasime jalutada. Õnneks vanalinna polnudki väga palju maad.

Vanalinnas on tohutult turiste nagu oodata võiski. Jalutasime natuke ringi vaatasime jällegi väljaspoolt suuremaid vaatamisväärsuseid. Mõlemad linnad nii Trogir kui ka Split meenutavad väga Veneetsiat, mõlemad on ka Veneetsia ülemvõimu all olnud. Ilm oli kuum seega väga kaua ringi jalutada ei saanud tuli minna randa poissi ja ennast jahutama.

Split

Split

Split

Split

Split

Split

Spliti turud

Vanalinnale jalutuskäigu kaugusel asub Bacvice rand - LIIVANE ja seda ka meie mõistes. Esmapilgul vaatad et rand on kuidagi must aga see tegelikult tumedat värvi kohalik liiv. Minu jaoks on see Horvaatia kõige parem rand: liiv, madalt osa on pikalt, ees on väga soe vesi. Kõik see kokku teeb laste jaoks ideaalse ranna.
Madalas osas on nii soe vesi, et kui ma olin ise korra kaugemal ujumas ära käinud, siis oli tunne et see rannaäärne vesi kõrvetab jalad ära.
Peale rannaskäiku väsis meie väikemees nii ära, et jäi isegi kärusse magama ning bussiga koju oli lausa lust sõita.

Trogir

Alustame vaatamisväärsustega.

Plaanide koostamine

Esimene peatus Trogir.
Otsustasime minna liinibussiga, turismiinfo soovitusel. Bussid käivad iga 20 minuti järgi. 10-15 minutit bussisõitu ning bussipeatus on vanalinna juures. Kes soovib saab enne veel bussijaama juures olevalt suurelt turult läbi jalutada.
Bussipilet maksis umbes 2 eurot, selle sai bussijuhilt osta kes räägivad kõik natuke inglise keelt ja soovi korral ütlevad sulle millal maha minna kui palud.
Linn ise väga ilus ja kompaktne. Lihtne oli enamus vaatamisväärsused ära vaadata - meie puhul siis ainult väljast poolt kuhugi sisse me ei läinud.
Ning siis koju tagasi ja randa!

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir. Austrid.

Trogir. Austrid.

Trogiris sai teoks üks minu soovidest - süüa austreid.
Täitsa head. Ei ole üldse nii kohutav kui kõik räägivad ning ülesse ka ei aja.
Peab veel proovima.

Trogir

Väljas söömisega on meil tiba keeruline. Ponksik kipub streikima. Oleme jõudnud sinna punkti kus ka meie oleme nüüd telefoni koos multikaga ette andnud et saaksime omad söögid lõpuni süüa. Lootsin et ehk seda meil ei tule aga no ei tulnud välja.
Või kui ta otsustab süüa siis loomulikult ISE ja toidukohas saab korraldatud korralik läbu. Mida mina siis püüan koristada nii palju kui võimalik ning siis suure piinlikusega vabandame ette ja taha ning jätame viisaka jootraha ning põgeneme 4 tuule poole.
Seega on meie söökideks kujunenud kiirtoidud mida saab kaasa osta või siis teeme ise süüa. Poisi lemmikud on pitsa ja pannkoogid.
Õnneks on meil veel mõned Salvesti ja Põltsamaa toitudega purgid autos varuks - seegi kiirtoit, aga ajab asja ära.

Meie väike paradiis Kaštel Stari

Peale hommikusööki ja väikest tankimist Lukoilis sõitsime A1 maanteed pidi Splitti, sest meie järgneva nädala koduks saab linnake nimega Kaštel Stari.
Et paremini aru saada sellest toredast kandist lisan siia ühe internetist leitud pildikese:

Sõit läks libedalt mööda head maanteed. Kuna mägiteed meid eriti ei vaimusta, siis sõitsime Spliti ning sealt siis natuke tagasi Kaštel Stari´sse oma majutusse. Selle väikse ümbersõiduga pääsesime U-kurvidest ning mäkke üles-alla sõitmisest.

Vot selline üles kaevatud tänav ootas meid ees - esimene mõte peas "Kuhu k..t me sattunud oleme?!"

Kohale jõudes selgus, et tänav kuhu sõitma pidime on üles kaevatud aga korteri peremees juba ootas meid väljas. Ta tuli meiega kaasa ning juhatas teist teed pidi korteri juurde ning siis autoparklasse. Sõitsime tänavates kuhu arvasime et autoga lihtsalt ei mahu - aga mahtusime. Auto sai meil parkimiskoha kai peale seega autol on miljonidollari vaade.

Vot selline kaunis vaade on meie autol

Korter on suurepärane, heledates toonides sisekujundusega ehk põhjamaine ja otseloomulikult konditsioneeriga. Peremees on väga sõbralik, abivalmis (näiteks aitas meil asjad autost korterisse tassida) ning oskab inglise keelt.

Apartments Ana-Marin - sissepääsud korteritesse

Apartments Ana-Marin - meie elutuba koos kööginurgaga

Apartments Ana-Marin

Apartments Ana-Marin - meie kaunis magamistuba. Voodipeal istuv dekoratsioon on meil endal kaasa toodud.

Kõige suuurem luksus on see, et absoluutselt kõik asjad on meil käe-jala juures. Põhimõtteliselt on meil igale poole ainult 5 minuti tee: randa (väikeste kivikestega ehk saab ka ilma siinsete kohustuslike rannasussideta hakkama), poodi, apteeki, pagarisse, turule, turismi-infosse, rattalaenutusse (neid on koguni 2tk) jne. Joogi-, toidukohti, jäätiseputkasid ja kiirtoidupunkte on siin piisavalt. Rannas on ka mänguplats. Väheke pikem tee on bussipeatusesse ja pesumajja ehk 10 minutit. Mida sa veel hing ihata oskad!
Elu on mõnus ja rahulik siin külas!

Meie rand. Foto tehtud külmal ilmal ehk 27kraadi C.

Siis kui ilm on ilus

Selline see kohalik "liivarand" on

Meie väike pagaripood

Meie pisike turg. Siinsed turud meeldivad mulle väga-väga.

Elu saiaga võib alata

Kui kellegil on soovi seda korterit rentida siis minu käest saab omaniku emaili ja telefoni numbri ning hinnavõit võrreldes booking.comiga peaks tulema 10-15%.
Ah jaa, korteri nimi Apartments Ana-Marin
Meil plaanis proovida järgmine aasta lennata Spliti lennujaama (Spliti lennujaam asub ühes neis Kaštela linnades). Sealt on väga lihtne bussiga (iga 20 minuti järgi) saada meie Stari Kašteli või kui omanikul võimalik siis lubas ka järgi tulla.
Panen siia kunagi ka korterist fotod kuigi need mis bookingus on täitsa see mis meie kogesime.
Ainuke miinus oli sipelgad aga neid on siin riigis igal pool. Seega ostsime poest mürgi ja mürgitasime nad ära. Ja kõik oli korras jälle.

Saia poest saab ka head pitsat 10-12kn lõik