Ponksik jäi haigeks

Kolmapäev
Tundub et eilne õhtune ujumine külmetas meie pisikese haigeks. Nuuks.
Ponksikul on korralik nohu ning väike palavik. Seega võtame rahulikult ja oleme kodused. Kuna õues on ilus ilm siis läksime ikkagi väiksele jalutuskäigule ning külastasime Kaštel Stafilic´is asuvat 1500 aasta vanust oliivipuud ning teisi kohalikke vaatamisväärsuseid, milleks on 16st sajandist pärit kindlused ja kirikud. Kindluseid oli siin 7, mis kõik on ehitatud Spliti kaitseks. Ning nüüd on iga kindluse ümber mingi nimega Kaštel linnaosa ja kõik kokku moodustavad nad linna nimega Kaštela. Kindluseid on alles ainult 5 ning osad on aja jooksul muudetud korterelamuteks.

Neljapäev
Täna on kohalikes oludes natuke jahedam ilm ehk ainult 28 kraadi.
Nohule on juurde liitunud ka köha nagu arvata oligi. Seega meie viimane vaatamisväärsus siinkandis saab jäetud tulevasteks aegadeks - Krka Rahvuspark. Nuuks.

Homme õhtul on meil juba uus kodu Mlinis. Kuna me sellest midagi ei tea, siis igaks 7ks juhuks käisime turul söögikraami ostmas, et värske kraam ikka võtta oleks.

Otsustasime rentida jalgrattad ning teisele poole Kaštel küladesse sõita.
Ratta rent maksis 20kn/h - meie rohkemat ei plaaninudki. Lasteistme sai juurde tasuta. Kahjuks kiivreid ei olnud neil kellegile pakkuda. Kõhklesime aga siiski läksime.
Selle ratta pakkiraamile käiva lasteistmega on palju raskem sõita kui meie koduse järelveetava lasterattakäruga. Aga hakkama sain.

Kusagil naaber Kastela külas

Väga ilus ja meeldiv sõit mööda ranna äärt kuni mehe ratas hakkas jupsima ning ühel hetkel rattakett katki läks. Õnneks tagasitee oli natuke alla mäge ning siis tuli ennast tagasi tõuksida selle rattaga. Tagasijõudes teatas teenindaja et peame maksma 200kn trahvi ratta lõhkumise eest, sellest ma muidugi keeldusin. Tagatiseks olin jätnud oma ID-kaardi mida tüdruk keeldus nüüd tagastamast. Võtsin kätte ja elasin kõik oma pinged selle tüdruku peal välja ning kõige lõpuks teatasin et nüüd kutsun politsei kuna ta ei anna minu ID-kaarti tagasi. Kiirkorras sain kaardi kül tagasi aga omaniku pidime ikka ära ootama. Midagi ei oleks meid takistanud minema jalutamast aga siiski otsustasime ära oodata need 15 minutit.
Omanik saabus vaatas ketti ja ratast ning loobus kõigist nõuetest, sest ta nägi ise ka et on seda rattaketti korduvalt kokku lappinud et mitte uut osta.

Et meie viimasele õhtule selline negatiivne varjund ei jääks, siis ostsime õhtusöögiks kõigile pannkoogid ning seni kui neid meiele valmistati istusime lähedal asuvas jäätisekohvikus.

Split

Eeldamine on läbikukkumise ema!
Meie eeldasime, et Spliti sõidab buss vast 30 minutit, seega otsustasime jälle bussi kasuks. Aga seekord läks natuke halvasti - sattusime puupüsti täis bussi mis oli ilma konditsioneerita ning buss loksus oma tund aega.
Pilet oli 17kn ehk umbes 2,5 eurot.
Kusagil poole maa peal, Solini kandis sai meie pisikesel villand ning siis jonn algas. Olime valmis juba maha minema täiesti suvalises kohas kuid siis ta rahunes. Kohalikud tädid-onud tulid appi, kes valas poisile vett pähe kes tegi niisama nägusid ja nalja. Ja nii me Splitti jõudsimegi.
Bussijaamast linna pidi minema buss nr. 18 ning sama piletiga pidi saama edasi sõita. Aga meie otsustasime jalutada. Õnneks vanalinna polnudki väga palju maad.

Vanalinnas on tohutult turiste nagu oodata võiski. Jalutasime natuke ringi vaatasime jällegi väljaspoolt suuremaid vaatamisväärsuseid. Mõlemad linnad nii Trogir kui ka Split meenutavad väga Veneetsiat, mõlemad on ka Veneetsia ülemvõimu all olnud. Ilm oli kuum seega väga kaua ringi jalutada ei saanud tuli minna randa poissi ja ennast jahutama.

Split

Split

Split

Split

Split

Split

Spliti turud

Vanalinnale jalutuskäigu kaugusel asub Bacvice rand - LIIVANE ja seda ka meie mõistes. Esmapilgul vaatad et rand on kuidagi must aga see tegelikult tumedat värvi kohalik liiv. Minu jaoks on see Horvaatia kõige parem rand: liiv, madalt osa on pikalt, ees on väga soe vesi. Kõik see kokku teeb laste jaoks ideaalse ranna.
Madalas osas on nii soe vesi, et kui ma olin ise korra kaugemal ujumas ära käinud, siis oli tunne et see rannaäärne vesi kõrvetab jalad ära.
Peale rannaskäiku väsis meie väikemees nii ära, et jäi isegi kärusse magama ning bussiga koju oli lausa lust sõita.

Trogir

Alustame vaatamisväärsustega.

Plaanide koostamine

Esimene peatus Trogir.
Otsustasime minna liinibussiga, turismiinfo soovitusel. Bussid käivad iga 20 minuti järgi. 10-15 minutit bussisõitu ning bussipeatus on vanalinna juures. Kes soovib saab enne veel bussijaama juures olevalt suurelt turult läbi jalutada.
Bussipilet maksis umbes 2 eurot, selle sai bussijuhilt osta kes räägivad kõik natuke inglise keelt ja soovi korral ütlevad sulle millal maha minna kui palud.
Linn ise väga ilus ja kompaktne. Lihtne oli enamus vaatamisväärsused ära vaadata - meie puhul siis ainult väljast poolt kuhugi sisse me ei läinud.
Ning siis koju tagasi ja randa!

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir

Trogir. Austrid.

Trogir. Austrid.

Trogiris sai teoks üks minu soovidest - süüa austreid.
Täitsa head. Ei ole üldse nii kohutav kui kõik räägivad ning ülesse ka ei aja.
Peab veel proovima.

Trogir

Väljas söömisega on meil tiba keeruline. Ponksik kipub streikima. Oleme jõudnud sinna punkti kus ka meie oleme nüüd telefoni koos multikaga ette andnud et saaksime omad söögid lõpuni süüa. Lootsin et ehk seda meil ei tule aga no ei tulnud välja.
Või kui ta otsustab süüa siis loomulikult ISE ja toidukohas saab korraldatud korralik läbu. Mida mina siis püüan koristada nii palju kui võimalik ning siis suure piinlikusega vabandame ette ja taha ning jätame viisaka jootraha ning põgeneme 4 tuule poole.
Seega on meie söökideks kujunenud kiirtoidud mida saab kaasa osta või siis teeme ise süüa. Poisi lemmikud on pitsa ja pannkoogid.
Õnneks on meil veel mõned Salvesti ja Põltsamaa toitudega purgid autos varuks - seegi kiirtoit, aga ajab asja ära.

Meie väike paradiis Kaštel Stari

Peale hommikusööki ja väikest tankimist Lukoilis sõitsime A1 maanteed pidi Splitti, sest meie järgneva nädala koduks saab linnake nimega Kaštel Stari.
Et paremini aru saada sellest toredast kandist lisan siia ühe internetist leitud pildikese:

Sõit läks libedalt mööda head maanteed. Kuna mägiteed meid eriti ei vaimusta, siis sõitsime Spliti ning sealt siis natuke tagasi Kaštel Stari´sse oma majutusse. Selle väikse ümbersõiduga pääsesime U-kurvidest ning mäkke üles-alla sõitmisest.

Vot selline üles kaevatud tänav ootas meid ees - esimene mõte peas "Kuhu k..t me sattunud oleme?!"

Kohale jõudes selgus, et tänav kuhu sõitma pidime on üles kaevatud aga korteri peremees juba ootas meid väljas. Ta tuli meiega kaasa ning juhatas teist teed pidi korteri juurde ning siis autoparklasse. Sõitsime tänavates kuhu arvasime et autoga lihtsalt ei mahu - aga mahtusime. Auto sai meil parkimiskoha kai peale seega autol on miljonidollari vaade.

Vot selline kaunis vaade on meie autol

Korter on suurepärane, heledates toonides sisekujundusega ehk põhjamaine ja otseloomulikult konditsioneeriga. Peremees on väga sõbralik, abivalmis (näiteks aitas meil asjad autost korterisse tassida) ning oskab inglise keelt.

Apartments Ana-Marin - sissepääsud korteritesse

Apartments Ana-Marin - meie elutuba koos kööginurgaga

Apartments Ana-Marin

Apartments Ana-Marin - meie kaunis magamistuba. Voodipeal istuv dekoratsioon on meil endal kaasa toodud.

Kõige suuurem luksus on see, et absoluutselt kõik asjad on meil käe-jala juures. Põhimõtteliselt on meil igale poole ainult 5 minuti tee: randa (väikeste kivikestega ehk saab ka ilma siinsete kohustuslike rannasussideta hakkama), poodi, apteeki, pagarisse, turule, turismi-infosse, rattalaenutusse (neid on koguni 2tk) jne. Joogi-, toidukohti, jäätiseputkasid ja kiirtoidupunkte on siin piisavalt. Rannas on ka mänguplats. Väheke pikem tee on bussipeatusesse ja pesumajja ehk 10 minutit. Mida sa veel hing ihata oskad!
Elu on mõnus ja rahulik siin külas!

Meie rand. Foto tehtud külmal ilmal ehk 27kraadi C.

Siis kui ilm on ilus

Selline see kohalik "liivarand" on

Meie väike pagaripood

Meie pisike turg. Siinsed turud meeldivad mulle väga-väga.

Elu saiaga võib alata

Kui kellegil on soovi seda korterit rentida siis minu käest saab omaniku emaili ja telefoni numbri ning hinnavõit võrreldes booking.comiga peaks tulema 10-15%.
Ah jaa, korteri nimi Apartments Ana-Marin
Meil plaanis proovida järgmine aasta lennata Spliti lennujaama (Spliti lennujaam asub ühes neis Kaštela linnades). Sealt on väga lihtne bussiga (iga 20 minuti järgi) saada meie Stari Kašteli või kui omanikul võimalik siis lubas ka järgi tulla.
Panen siia kunagi ka korterist fotod kuigi need mis bookingus on täitsa see mis meie kogesime.
Ainuke miinus oli sipelgad aga neid on siin riigis igal pool. Seega ostsime poest mürgi ja mürgitasime nad ära. Ja kõik oli korras jälle.

Saia poest saab ka head pitsat 10-12kn lõik

Non-Stop majutus ja Horvaatia

Tänast sõitu alustame hommikul kell 10:00

Austria piirilt sai osta nii Austria kui ka Sloveenia teemaksu kleepsud. Meile tuli kasulikum osta Austria 10-päeva 8,80 Euri ja Sloveenia kuu aega 30 Euri. Sloveeniat sõidame väga vähe aga ilma ka ei julge, sest oleme kuulnud et piiril võidakse kontrollida.

Austrias tegime ühe WC ja kütuse peatuse ning järgmise väikse puhkepeatuse tegime Sloveenis OMVs – soe toit oli lõppenud ning võileibade valik oli nigel aga midagi sai ning päris tühja kõhtu ei pidanud kannatama.
Austria taklas nägime konteineröömaja. Kes julgeb võib proovida.

Üks päris kohutav avastus ka. Nimelt olid meil kaasas murelid – ilusad, mahlased ja väga maitsvad. Poisi jaoks sai neid aga pooleks hammustada, et kivi välja võtta. Ühel hetkel aga nägin poisile ulatatavas pooles nagu midagi valget liigutamas – väike valge uss. No minul kadus isu koheselt ära. Aga mehed jäävad meesteks – lükkavad suuremad ussid eemale ja söövad edasi.

Positiivse poole pealt vaadatuna, ehk siis on vähem pritsitud ja nagu nn öko või nii.

Selle u. 1h peatusega viskas poisi näo ja käed punaseks ning meilegi viskas roosat jumet peale. Tundub et siint algas päikesekreemi piir ehk ilma selleta me välja ei lähe.

Sloveeniast sai kergelt välja, passe ei kontrollitud.

Horvaatia piiril kontrolliti passe ehk mees kioskis vaatas muuseas korraks igasse passi ja andis need siis tagasi koos väikse turistidele mõeldud õhukese vihikuga. See oli väga meeldiv vihik, 107 erinevas keeles (no võibolla natuke vähemas) oli toodud ära erinevad liiklusreeglid mis nendel siin kaunis riigis valisevad. Hea teada.

Kuna kell oli kusagil 17 ning tänas öö majutusse oli jäänud sõita vaid 62 km ehk 45 minutit siis otsustasime keerata West Gate Shopping Citysse mis oli kohe tee ääres, et natukene mängida mõnes mängunurgas.

2. korrusel ja mitte nii kergesti leitav on väga suur mängukeskus. Mina kui algaja lapsevanem polnud veel sellises käinud. Et enda elu lihtsamaks teha piirdusime ühe väiksema tasuta platsiga ja lõpuks ostsime 5Kn väikse rongisõidu lapsele.

Üks huvitav asi siin riigis, et isegi laste mänguplatsi toalettis ei ole mähkuvahetamisek lauda.

West Gate Shopping City mängunurgas

Peale meie keskuse peatust avastasime ennast ummikust kus 1,5h sai läbitud lausa 7-8km. Ja arvata võib et meie pisikesele tegelasele see asi ei meeldinud. Üldiselt oligi meil täna vähe keerulisem sõidupäev kus tuli võtta appi meie viimane õlekõrs ehk Maša ja Karu multikad. Issil õnnestus osad multikad laadida oma telefoni ning neid ta nüüd vaataski. Ja isegi need muutusid juba igavaks.

Lõpuks kohtusime mootorratta politseinikega, kes meid kõiki kiirteelt lihtsalt minema juhatasid. Üks politseinik oli väga sõbralik ja oskas isegi piisavalt inglise keelt ning võttis aja meile seletamaks kuidas me üldse Karlovaci saame, sest seal meil tänane majutus. Ja nii me saime näha ka väheke Zagrebi, sest just sinna linna me ennast kiirteelt keerutasime ning A1 maanteed otsima hakkasime.

Istume ummikus - mängime ja teeme nalja

Kogu meie reisiseltskond oli piisavalt väsinud ja tüdinenud aga umbes kella 22ks me oma majutusse jõudsime.

Lühidalt – Teeäärne peldik nr. 7.

Pikemalt – Selle toa hinna ja kvaliteedi suhe on täitsa paigast ära. Öö hind u. 65 eurot ehk sama mis me maksame Viinis hotelli eest. Rohkem paistab ta olevat teeäärne restoran mis asub kohe tankla kõrval kui hotell. Kõigepealt kui uksest sisse astud tunned "meeldivat" nõukaaja söökla lõhna. Sisseregistreerimisel tahavad nad su passid enda kätte jätta riiulisse, lihtsalt nii sama, aga kohe kõrval asuvat jäätisekülmikut nad lukustavad hoolega.

Tuba oli väga väikene, kulunud ja aegunud, telekas ei töötanud ning lubatud WIFIt polnud kusagil; vannitoa kraan purskas vett kui julgesid natukenegi kraani liigutada ja samas ära ta sealt kraanikausist voolata ei tahtnud jnejnejne.

Ah jaa, öökapi lampideks olid tavalised laualambid – ei no vahet pole, aga pirni võiksid nad ikka sisse panna.

Kõhud olid meil tühjad aga alla nende restorani sööma minna ka ei julgenud. Kes teab saab veel kõhulahtisuse kauba peale. Tuli autost üles otsida meie esmaabi kartulipudrutopsikud ja veekeedukann ning piknik võis alata.

Õhtul oli tööl personal kes eriti inglise keelt ei vallanud. Iga asja peale nad oskasid ainult õlgu kehitada ja Sorry öelda. Hommikul oli tööl uus meeskond ning üks proua oskas kohe päris palju inglise keelt ning teisedki natuke. Meil oli toa hinna sees ka hommikusöök. Meie plaan oli vaadata kas julgeme süüa või läheme kõrval asuvasse Lukoili tanklasse võileibu ostma. Tööl olid enamalt vanemad prouad kes kõik olid millegipärast väga ähmi täis ja muutkui jooksid ringi – natuke nagu peata kanad lasid ringi. Aga õnneks oli kõigi eesmärk et meie hommikusöögiga rahule jääksime. Olime sel hetkel ainsad sööjad ning tundus et viimased. Eelmisel õhtul küsiti meie käest et mis kel me süüa soovime. Valisime 9:30. Täna aga selgus et hommikusöök kestab vaid 9:30ni. No vahet pole. Tädid käisid üksteise võidu uurimas et mida nad juurde saaksid köögist tuua ning hiljem tassisid meile rootsilauast juba ise asju ette, et näe söö ikka seda kaa ja võta ikka veel. No tõesti aru ei saanud mis neil seal kõigil viga oli/on. Meie aga saime sealt elusalt tulema ning loodetavasti oma jalga me sinna rohkem tõstma ei pea.

Tõesti söök oli maitsev ning söögikohana julgeb soovitada. Meie lahkudes olid siga ja lammas juba vardasse aetud ning küpsesid ahjudes. Seega julgemad võivad proovima minna. Aga ise sinna rohkem tagasi ei tahaks.

Esimene sõiduvaba päev

Täna jalutsaime Brno linnas ringi ja nautisime sooja ilma ning ülejäänud osa päevast veedame hotelli basseini ääres!
Homne plaan jõuda juba Horvaatiasse aga millist teed pidi täpselt eks see veel selgineb.

Meie noor toidukriitik otsustas et ka murelid on söödavad kuid vaarikad praagiti välja.

Esialgne võrdlus selle ja eelmise aasta reisist: Ponksik on seni autosõitu talunud paremini kui eelmisel aastal. Eks need mänguasjad aitavad kaasa. Oleme seni teepealt juurde ostnud vaid 2 mänguasja. Esimene neist patareidel töötav puur/kruvikeeraja ja väike mootoratas. Viimased on tema suured lemmikud, neid on vaja igal pool vaadata ja uudistada ning kodus meil ei olnudki mootoratta mudelit.
Kodus kui selja keerasid siis poiss isa aku-kruvikeeraja välja otsis. Seega mängu kruvikeeraja ostmise plaan oli meil ammu olemas ainult need Eesti hinnad hoidsid meid tagasi. Juhuslikult sattus meile täpselt sama kruvikeeraja kätte mis Eestiski kuid Poolas sai selle Eesti hinna 4ga jagada.
Autos on meil ka FP laste mängu pad, mille vanatädi poisile kinkis õhtu enne reisi. Saab kõvasti nuppudele vajutada - ka üks popp mäng meil.
Puudust tunnen sapi-seebist. Meie tegelasel on "MINA ISE" faas. Seega toitu riietele läheb ikka ohtralt ning katsu sa neid plekke käsitsi välja saada tavalise seebiga.
Õnneks on Tescos tavalised T-Särgid 12 euri/3tk. Seega kui peaks hulluks probleemiks minema siis tuleb lihtsalt uued särgid osta.

Poysdorf ja Mikulov

Alustame puhkamise raske tööga!

Esimeseks peatuseks Poysdorf Austrias - käib seal esimesena ära, sest piirikontrolli järjekordi ei tea.
Õnneks selgus et kedagi ega midagi ei kontrollitud ning kõik läks ludinal.
Et Tšehhist Pysdorfi korraks põigata ei pea Austria teemaksu maksma vaid saab niisama hakkama.
Poysdorf väike armas veinilinnake. Jalutasime ringi tegime mõned pildid, kuid üldiselt oli see paras pettumus.
Ühe toreda idee siiski avastasin. Nimelt laste mänguplatside juures on väikesed nn. raamatulaenutus kastid või "telefoniputkad", et emmed loeksid raamatuid mitte ei näpiks oma telefone kogu aeg.

Raamatuputkad mänguplatsidel - Poysdorf

Teel Poysdorfi keerasime sisse ka Aqualand Moravia juurde, et vaadata kui suur see on - meie pisikesele on seda momendil veel liiga palju aga eks kunagi tulevikus me sellest peatusest ei pääse.
Selle Aqualandi taga on autokaravanide park ja ka tasuline rand hinnaga 50 Tšehhi krooni inimene ja 2aastased tasuta. Kuna täna on ainult 22-23 kraadi siis momendil ujuma ei läinud ehk läheb ilm soojemaks ja siis saab ka see rand ära proovitud.
Nii Poysdorf kui ka Mikulov jäid hinge eelmise aasta reisist kuid siis ei olnud aega peatust teha. Seega sel aastal parandasime oma vea.

MIKULOV - väga ilus ja armas linn ning palju vaadata. Meile väga meeldis! Käisime linnavahel natuke ringi kõndisime lossi juurde ja jalutasime ümber selle. Nautisime kauneid vaateid! Kuna lõunaune aeg oli mõnel mehel juba ammu üle läinud, siis ei hakanud lossi sisse minemagi, sest see oleks osutunud ikka väga raskeks. 

Mikulov

Mikulov

Mikulov - sinna mäe otsa me sel korral kahjuks veel ei jõudnud.

eFi hotellil on väga tore programm meelitamaks inimesi oma restorani õhtustama. Saabudes saab iga täiskasvand klient talongi millega lunastada endale pokaal veini restoranis ning veel kuldsekliendikaardi kuhu kantakse 5% sinu majutuse maksumusest ning selle rahaga saad jällegi tasuda vaid nende restoranis.
Meile see restoran meeldis juba eelmisel aastal, seega meil pole selle programmi vastu midagi.
Tänane hommikusöök oli meie selle reisi parim vähemalt minu arvates. Isegi meie väikemees sõi munaputru.
Õhtusöögil juhtus väike ime - ponksik otsustas oma lastepraest riisi ja kastme ära süüa. Kui juba meie kõige karmimale toidukriitikule see sobib siis peab see ikka hea koht olema.