Non-Stop majutus ja Horvaatia

Tänast sõitu alustame hommikul kell 10:00

Austria piirilt sai osta nii Austria kui ka Sloveenia teemaksu kleepsud. Meile tuli kasulikum osta Austria 10-päeva 8,80 Euri ja Sloveenia kuu aega 30 Euri. Sloveeniat sõidame väga vähe aga ilma ka ei julge, sest oleme kuulnud et piiril võidakse kontrollida.

Austrias tegime ühe WC ja kütuse peatuse ning järgmise väikse puhkepeatuse tegime Sloveenis OMVs – soe toit oli lõppenud ning võileibade valik oli nigel aga midagi sai ning päris tühja kõhtu ei pidanud kannatama.
Austria taklas nägime konteineröömaja. Kes julgeb võib proovida.

Üks päris kohutav avastus ka. Nimelt olid meil kaasas murelid – ilusad, mahlased ja väga maitsvad. Poisi jaoks sai neid aga pooleks hammustada, et kivi välja võtta. Ühel hetkel aga nägin poisile ulatatavas pooles nagu midagi valget liigutamas – väike valge uss. No minul kadus isu koheselt ära. Aga mehed jäävad meesteks – lükkavad suuremad ussid eemale ja söövad edasi.

Positiivse poole pealt vaadatuna, ehk siis on vähem pritsitud ja nagu nn öko või nii.

Selle u. 1h peatusega viskas poisi näo ja käed punaseks ning meilegi viskas roosat jumet peale. Tundub et siint algas päikesekreemi piir ehk ilma selleta me välja ei lähe.

Sloveeniast sai kergelt välja, passe ei kontrollitud.

Horvaatia piiril kontrolliti passe ehk mees kioskis vaatas muuseas korraks igasse passi ja andis need siis tagasi koos väikse turistidele mõeldud õhukese vihikuga. See oli väga meeldiv vihik, 107 erinevas keeles (no võibolla natuke vähemas) oli toodud ära erinevad liiklusreeglid mis nendel siin kaunis riigis valisevad. Hea teada.

Kuna kell oli kusagil 17 ning tänas öö majutusse oli jäänud sõita vaid 62 km ehk 45 minutit siis otsustasime keerata West Gate Shopping Citysse mis oli kohe tee ääres, et natukene mängida mõnes mängunurgas.

2. korrusel ja mitte nii kergesti leitav on väga suur mängukeskus. Mina kui algaja lapsevanem polnud veel sellises käinud. Et enda elu lihtsamaks teha piirdusime ühe väiksema tasuta platsiga ja lõpuks ostsime 5Kn väikse rongisõidu lapsele.

Üks huvitav asi siin riigis, et isegi laste mänguplatsi toalettis ei ole mähkuvahetamisek lauda.

West Gate Shopping City mängunurgas

Peale meie keskuse peatust avastasime ennast ummikust kus 1,5h sai läbitud lausa 7-8km. Ja arvata võib et meie pisikesele tegelasele see asi ei meeldinud. Üldiselt oligi meil täna vähe keerulisem sõidupäev kus tuli võtta appi meie viimane õlekõrs ehk Maša ja Karu multikad. Issil õnnestus osad multikad laadida oma telefoni ning neid ta nüüd vaataski. Ja isegi need muutusid juba igavaks.

Lõpuks kohtusime mootorratta politseinikega, kes meid kõiki kiirteelt lihtsalt minema juhatasid. Üks politseinik oli väga sõbralik ja oskas isegi piisavalt inglise keelt ning võttis aja meile seletamaks kuidas me üldse Karlovaci saame, sest seal meil tänane majutus. Ja nii me saime näha ka väheke Zagrebi, sest just sinna linna me ennast kiirteelt keerutasime ning A1 maanteed otsima hakkasime.

Istume ummikus - mängime ja teeme nalja

Kogu meie reisiseltskond oli piisavalt väsinud ja tüdinenud aga umbes kella 22ks me oma majutusse jõudsime.

Lühidalt – Teeäärne peldik nr. 7.

Pikemalt – Selle toa hinna ja kvaliteedi suhe on täitsa paigast ära. Öö hind u. 65 eurot ehk sama mis me maksame Viinis hotelli eest. Rohkem paistab ta olevat teeäärne restoran mis asub kohe tankla kõrval kui hotell. Kõigepealt kui uksest sisse astud tunned "meeldivat" nõukaaja söökla lõhna. Sisseregistreerimisel tahavad nad su passid enda kätte jätta riiulisse, lihtsalt nii sama, aga kohe kõrval asuvat jäätisekülmikut nad lukustavad hoolega.

Tuba oli väga väikene, kulunud ja aegunud, telekas ei töötanud ning lubatud WIFIt polnud kusagil; vannitoa kraan purskas vett kui julgesid natukenegi kraani liigutada ja samas ära ta sealt kraanikausist voolata ei tahtnud jnejnejne.

Ah jaa, öökapi lampideks olid tavalised laualambid – ei no vahet pole, aga pirni võiksid nad ikka sisse panna.

Kõhud olid meil tühjad aga alla nende restorani sööma minna ka ei julgenud. Kes teab saab veel kõhulahtisuse kauba peale. Tuli autost üles otsida meie esmaabi kartulipudrutopsikud ja veekeedukann ning piknik võis alata.

Õhtul oli tööl personal kes eriti inglise keelt ei vallanud. Iga asja peale nad oskasid ainult õlgu kehitada ja Sorry öelda. Hommikul oli tööl uus meeskond ning üks proua oskas kohe päris palju inglise keelt ning teisedki natuke. Meil oli toa hinna sees ka hommikusöök. Meie plaan oli vaadata kas julgeme süüa või läheme kõrval asuvasse Lukoili tanklasse võileibu ostma. Tööl olid enamalt vanemad prouad kes kõik olid millegipärast väga ähmi täis ja muutkui jooksid ringi – natuke nagu peata kanad lasid ringi. Aga õnneks oli kõigi eesmärk et meie hommikusöögiga rahule jääksime. Olime sel hetkel ainsad sööjad ning tundus et viimased. Eelmisel õhtul küsiti meie käest et mis kel me süüa soovime. Valisime 9:30. Täna aga selgus et hommikusöök kestab vaid 9:30ni. No vahet pole. Tädid käisid üksteise võidu uurimas et mida nad juurde saaksid köögist tuua ning hiljem tassisid meile rootsilauast juba ise asju ette, et näe söö ikka seda kaa ja võta ikka veel. No tõesti aru ei saanud mis neil seal kõigil viga oli/on. Meie aga saime sealt elusalt tulema ning loodetavasti oma jalga me sinna rohkem tõstma ei pea.

Tõesti söök oli maitsev ning söögikohana julgeb soovitada. Meie lahkudes olid siga ja lammas juba vardasse aetud ning küpsesid ahjudes. Seega julgemad võivad proovima minna. Aga ise sinna rohkem tagasi ei tahaks.